Vaikne nurgake. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ilus on siin praegu! Minu mõisas muidugi oli sel aastaajal kümme korda ilusam – kus neid laululinde, ööbikuid! –, aga pole siingi viga. Linnaolude kohaselt võib ütelda, et minu härra naaber elab siin nagu paradiisis. Kui seda lauda siinsamas rõdul veel kaunistada ühe mõnusa karahviga ja väikese sakusmendiga, siis… peaaegu võiks pooleks tunniks unustada, millised koerad sind on purenud ja paljaks teinud. Kas pole õigus?“

      „Kas tõesti soovite napsi, härra Lücke?“ tõstab Vestberg järsku oma raske pea ja kuulatab, oodates teise vastust.

      „Napsi?“ löövad peenmehaaniku pruunid pungissilmad särama. „Oo, miks mitte! Meeleldi tapaksin paar kukke.“ Ning veiderdades, otsekui ei taipaks asjade käegakatsutavat käiku: „Aga kust seda võtta, armas naaber?“

      „Noh,“ tõuseb minu korteriperemees toolilt, „ma ju poleks sellest teinud juttugi, kui mul puuduks väike tagavaravägi, salgake honveede.“

      „Aa, no siis on teine asi!“ hõõrub naaber oma määrdunud mõlu. Ja väristades õlgu: „Jah, kas teate, mu härrad, peab vahel võtma mõne tilga, eks ole? Tuju on alati nii rõhutud, et poeks kas või maa alla. Aga kui võtad pähe sellise kilgikese, siis jälle tunned end enam-vähem inimesena.“

      „Vabandage!“ teeb härra Vestberg väikese nõksu oma läikiva koluga ja läheb abikaasa jutule. Millest ta seal kõneleb, seda ma ei kuuleks isegi siis mitte, kui see vana põrnikas Lücke, kes nüüd on tõusnud jalule, ei põriseks mu kõrva ääres; kõneldakse tasa. Ma ainult imestlen, kui ruttu möödus härra Vestbergi vihahoog – ta juba naeratabki abikaasale. Aga paari lauset ma kuulen üsna selgesti. „Ah siis juba algabki see suvine sesoon!“ ütleb proua karmilt. „Kindlasti viskaksin aiast välja selle sammaldanud sea, kui siin poleks härra Andersoni.“ Ning töötades edasi: „Nojaa, miks sa siis veel minult küsid? Tead ju isegi, kus kõik seisab. Ei tule ometi mina teile lauda katma.“

      „Seda pole vajagi,“ vastab pereisa leplikult, „ma ainult tulin sulle ütlema, et…“

      Toob söögitoast pudeli ja klaasid, külmi suupisteid ja kõike muud, mis sinna juurde kuulub. „Laudlina ma ei toonud,“ seletab, „see näiks liiga pidulikuna. Püüame kujutella, et viibime kuskil grüünes, kilomeetrit kolmkümmend linnast.“

      „Aga muidugi, armas härra Vestberg!“ hüüab Lücke liigutatult. „Misjaoks on meile vaja odavat šikki – me ju pole mõned špiisserid, kes panevad erilist rõhku välisele võõbale.“

      Nojaa, sellele harjasloomale vala viinagi kas kilukarpi või värvipotti – temale ükskõik; viin jääb viinaks. „Nii,“ ütlen, „nüüd ma pean minema.“

      „Mis?“ hüüab korteriperemees kohkunult ja suuri silmi. „Nüüd, kus ma tõin lauale natuke seda ja teist, nüüd te järsku peate minema! Kuhu?“

      „Ülikooli,“ valetan. Mul torklevad kõrvus proua Vestbergi äsjaöeldud sõnad, ja ma kuidagi ei tihka jääda sellesse seltskonda.

      „Ülikooli? Nüüd, nii hilja, vastu õhtut?“

      Meil on loenguid hilisemalgi ajal.

      „Hm…“ kehitab peremees pettunult õlgu. „Ja mina arvasin kogu aeg, et olete tänaseks hoopis vaba. Hm, väga kahju! Aga… on’s teile see loeng nii tähtis? Seega ma nimelt tahan küsida, kas te ei võiks seda vahele jätta?“

      „Oo, ei!“ köhatab isand Lücke ja teeb mu valekoorma märksa kergemaks. Neis asjus on tema hoopis teisel arvamusel kui härra Vestberg. – „Enne töö, siis lõbu. Olgu su kohustus suur või väike, aga see peab saama täidetud. Kas sure või sünnita, aga tee, mis vaja teha. Mina härra Andersoni asemel küll milgi tingimusel ei jätaks loengul käimata.“

      Tööstur-raamatupidaja saadab talle mõruda pilgu ja küllap ta mõtleb sedasama, mis minagi. – Vana lakkekauss tahab minust vabaneda: seda suurem oleks siis tema osa pudeli sisust.

      Muidugi ma jääksin meeleldi, kas või selleks, et peen-jaburile teha meelehärmi, aga vaat needsamad pereproua sõnad: „Ei tule ometi mina teile lauda katma!“ Ja siis veel tahaksin kas või eemaltki näha, kuidas proua viskab välja selle sammaldanud sea. Muide mind tihti kõditab uudishimu ja kahjurõõm, kui teisel kipub halvasti minema v ä i k e s i s a s j u s.

      Heete istub saalis ja nähtavasti uurib nüüd tõsisemalt oma koolitöid. Siiski ta oleks endale pidanud valima vaiksema toa: läbi veranda klaasukse kostab siia iga sõna, mis öeldakse väljas.

      „Härra Anderson,“ tõuseb peretütar diivanilt ja ajab huulekesed toruli, „kas teil on paar minutit vaba aega?“

      „Arvan, et niipalju ikkagi peaks olema.“

      „Oi, palun, siis aidake mind natuke. See rumal ülesanne siin…“

      „Mis on selle ülesandega?“

      „Ma kuidagi ei saa sellest jagu.“

      Noh, siis see ülesanne ju polegi rumal; siis ta igatahes on küllalt kaval sellise kärsitu plika jaoks. „Hea küll, vaatame, mis siin peaks tegema.“

      Istun diivanile, silmitsen ülesannet. Aga kohe nihutab peretütar enda minule niivõrd lähedale, et istume külg külje vastu. Püüan minagi edasi nihkuda, kuid üks saalidiivan ometi pole kilomeetripikkune; varsti ma tunnen end otsekui klambrite vahel: ühel pool – diivani ilu nikerdustega kõrvalleen, teisel – Heete.

      Et võimalikult ruttu pääseda piinlikust seisundist, ma lahendan ülesande nii-öelda tuulekiirusel ja juba olen tõusmas, kui Heete minult palub veel mingisugust seletust. Ja seni, kui ma seletan, ilmub rõdule proua Vestberg, kes nähtavasti on lõpetanud oma aiatöö.

      „Noh, mis see siis tähendab?“ kuulen teda kurjustavat. „Sina, Robert, pole linagi lauale laotanud. Kuidas see siis nüüd kõlbab?“

      „Arvasime, et pole vaja seda asja ajada nii pühalikult,“ kobab pereisa taskuis, otsides tuld oma kustunud sigarile.

      „Vaat mis ta kõik välja mõtleb!“

      „Ei, kas teate, armuline proua,“ – tahab härra Lücke end vahele segada, kuid pereproua ei vaatagi tema poole. „Kus on härra Anderson?“ küsib, lõigates otsekui kääridega katki peenmehaaniku põrina.

      „Ta läks ülikooli, loengule.“

      „Jah, ta läks loengule,“ kordab Lücke, heites igatseva pilgu viinapudeli poole.

      „Soo, soo. Aga, Robert, miks sa mulle seda kohe ei ütelnud?“

      „Ma ei teadnud, et ta täna veel kuhugi läheb.“

      Katkestan oma seletuse ülesande kohta ja teritan kõrvu. „Noh,“ mõtlen, „nüüd siis tulebki see pärispauk, millega naaber Lücke aiast välja paisatakse.“

      Ent pauku ja plahvatust ei järgne; selle asemel kuulen jälle ainult proua Vestbergi sõnu:

      „Fui, kuidas see kõik on vastik! Aga ärge arvake, härrased, et ma teile kahe isiku peale nii palju viina jätan. Oodake veidi, ma toon pudeli ja valan ära vähemalt poole.“

      Näen veel ainult niipalju, kuidas Lücke kergitab kulme ja teeb minu korteriperemehele veidra grimassi, siis astub proua Vestberg saali ning imestunult seisatab ukse juures. „Noh, härra Anderson,“ naeratab, „te ju olete lubanud minna loengule?“

СКАЧАТЬ