Vaikne nurgake. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimene, kelt võeti tema varandus, otsib abi sealt, kust seda loodab saada.“

      „Nojaa, aga tema maa võeti talt ainult äärmise vajaduse sunnil ja maksti selle eest tasu.“

      „Oh sa armas Jumal! Need krossikesed! Ei, Robert, ma ju tean väga hästi, kelle poole kalduvad sinu sümpaatiad. Meil ei tarvitsegi vaielda.“

      „Minu sümpaatiad, kallis Elviine, kalduvad üksnes minu enda ja oma perekonna poole.“ Ja tütrele: „Sina, Heete, võiksid nüüd voodisse heita. Esiteks on siin vilu, ja teiseks näitab kell juba… Jah, mine magama, laps!“

      „Ei, vaadake ometi, kes sealt tuleb!“ näitab Heete aiavärava poole. „See näeb välja nagu suur siil, ja kuulake, ta teebki nii: pop-pop-pop.“

      „Mis juttu sa ajad?“ vaatavad Vestbergid tähendatud sihis. „See ju on…“

      „Kas proua Vestberg on siin?“ hüüab „siil“ sel hetkel.

      „Jah, ma olen siin,“ vastab pereproua. „Tulge aga lähemale.“

      „Oh Jumal, ma näen nii halvasti.“

      Mingu Heete ja talutagu preili Leise veranda juurde.

      „Noh, naabritar, mis te siis soovite?“ küsib proua Vestberg.

      „Ah, kallis prouake, oleksin palunud ainult üsna veidike kuuma vett. Üü-üsna veidike.“

      „Ma parem juba valan teed, siis teil pole vaja oodata, kuni ta tõmbub.“

      „Ah, suur tänu, suur tänu, armas prouake! Aga ärge te Jumala pärast valage palju. Vahest ehk aitab juba?“

      „Oodake’nd ometi, ma pole veel hakanudki valama.“

      „Aga kas teate, proua Vestberg, missugune õnnetus minuga praegu juhtus?“

      „Õnnetus? Kus? Millal?“

      „Just siinsamas, meie hoovis, praegu. Võtan oma kannukese ja koperdan teie kööki; aga ei leia seal mitte kedagi. Tulen välja ja pean aru – kuhu küll võis proua Vestberg kaduda? Muidu on ta sellal alati köögis. Aga siis korraga kuulen aias hääli. „Ahaa,“ mõtlen, „küllap naabritar on aias. Lähen õige sinna.“ Aga vaevalt saan teha mõne sammu, kui mind tõukab üks hirmus meesterahvas. Karjata sin hirmuga ja just oleksin kukkunud seliti, kui seesama koletis poleks minust kinni haaranud ja jalul hoidnud. „Oi, palun vabandust!“ ütleb siis see sama ilmutis otsekui haua põhjast. „Aga kus on minu teekann?“ küsin mina. „Teie teekann?“ ütleb tema. „Ah jaa, see kukkus maha. Palun, see on siin. Palun veel kord vabandust!“ Noh, teekannu ta küll andis mulle kätte, aga kannu kaas on kadunud. Jumal teab, kuhu see võis veereda.“

      „Oh, pole viga!“ troostib pereproua. „Küll Heete otsib üles. Kui kaugele üks teekannu kaas ikkagi võis veereda.“ Ja tütrele: „Mine, Heete, vaata, kuhu jäi see kaas!“

      „Hmh,“ turtsub peretütar, „ega ma ometi pole mõni foksterjer, kes peab otsima kaotatud asju? Ühele too kalossid, teisele – teekannu kaas; saab näha, mis see kolmas kaotab?“

      „Armas Heete, esialgu sa ju pole veel ühele ega teisele midagi toonud. Mine, vaata!“

      „Küll mina lähen,“ tahan tõusta oma toolilt, aga kohe surub Heete mu sinna tagasi. „Vaat see just puudub veel!“ ütleb lõkerdades ning jookseb hoovi. Proua Vestberg ja preili Leise järgnevad talle teomarsil.

      „Naaber Lücke jookseb amokki!“ kõhistab härra Vestberg naerda. „Kui ta pole päris hull, siis igatahes on tal lahti mõni kruvike.“ Ja kohe teisale: „Eks ela tore sort rahvast ses kahes majas? Oo, te näete ja kuulete siin veel mõndagi, aga nagu ma teile juba kord ütlesin, ärge võtke seda südamesse. Üldse igatahes võib päris kindlasti ütelda, et see on veider, kuid k a h j u t u rahvas.“

      „Noh, preili Leise,“ kilkab Heete hoovivärava juures, „siin on teie kruusi katus.“

      „Ah, südamlik tänu, preili Heete!“ vadistab vanapiiga rõõmutuhinal, otsekui oleks leidnud oma kadunud poja. „Suur tänu, suur tänu! Aga kus ta oli?“

      „Oo, ta oli juba kaunis kaugel, nii umbes raekoja lä hedal ja veeres ikka veel edasi. Noh, ma siiski sain tal kraest kinni haarata. Ma ei mõista, kuhu ta mõtles minna? Või olete teda halvasti kohelnud ja nüüd ta tahtis teie juurest hoopis jalga lasta?“

      „Jäta ometi kord, Heete!“ noomib mamma.

      „Ah teid küll, preili!“ naerab vanapreili hambutu suuga nagu viidikas. „On aga teil seda koerust ja nalja! Aga nüüd ma siis jooksen koju ja kohe hakkan teed jooma. Andku teile Jumal tervist ja head ööd!“

      „Kas kuulsite, härra Anderson, mis lubas teha see vana täi?“ kõhistab korteriperemees uue hooga. „Ta lubas koju j o o s t a! Kuidas see teile meeldib?“

      Sel silmapilgul kostab hoovist karjatus.

      „Issand Jumal!“ paneb proua Vestberg käed kokku ja läheb tagasi värava juurde. „Mis siin ometi sünnib täna õhtul? See on mingisugune vabaõhutsirkus.“

      „Vabandage, proua, et lasksin teid nii kaua oodata!“ tekib isand Lücke värava juurde. „Olin kraamimisega oma pudeli pannud hoopis teise kohta, ega mäletanud enam, kuhu nimelt.“

      „Aga kes seal karjus praegu nii kohutavalt?“

      „Läki verandale, naabritar, siis ma räägin teile ja neile härradele ühe armsa ja haleda loo, mis juhtus siinsamas hoovis umbes viie minuti jooksul.“

      „Kas teate, mu daamid ja härrad,“ laskub toolile, „et on üks osa inimesi siin maailmas, kellele alati ja igal sammul juhtub midagi, olgu see siis hea või halb või päris halb. Just sellisesse sorti, tahes või tahtmata, kuulub ka teie alandlik teener Fritz Lücke. Lähen ennist siit kiiresti minema, et tuua oma pudelikest, kui mulle nurga tagant otse jalge ette see vana nõid – ei, kui mulle otse jalge ette see vanapreili Leise. Ja vaata, et ei kuku selline vana näss… hm, v a n a d a a m muidugi. Haaran teisel ümbert kinni, et kui kukub, siis laguneb hoopis koost, ja mind võidakse süüdistada tapmises. Selle rüselmiga tal langeb käest mingi instrument, midagi kohvi- või teekannu taolist, mis täriseb kividel. Aga kui näen, et vana luuavars – km, km – püsib jalul, siis annan talle kätte selle topsiku ja lähen oma teed. Tubli! See oli auftritt numero üks. Kolan siis oma töötoas, otsin seda pudelikest nagu silmateri, leian selle viimaks ning tulen hoovi tagasi. Ja mis ma näen: jälle ronib mulle vastu seesama putukas.“

      „Ei, härra Lücke,“ sädistab Heete vahele, „mitte putukas, vaid siil. Ütelge: siil. Tal on siili nägu ja siili käik.“ „Hea küll,“ noogutab naaber nõus olles, „olgu s i i l. „Noojah,“ jätkab, „jälle ronib mulle vastu seesama siil. Ja kuulake, mis ta nüüd teeb? – „Aih!“ karjatab õudse häälega. „Ärge nüüd jälle tulge mind tõukama, mul on kannus keev vesi.“ Ja see oli auftritt numero kaks.“

      „Mis te siis tegite, härra Lücke?“ pärib Heete kikikõrvu.

      „Mis mul teha oli…? Jooksin siia. Ja siin ma nüüd olen.“ Ning tõmmates taskust kõhuka pudeli: „Ja minu armas pudelgi on siin. Ning see on auftritt numero kolm.“

      „Taeva isa!“ paneb proua Vestberg käed otsekui palvetades kokku. „Ja kõik selle kavatsete täna ära juua?“

СКАЧАТЬ