Vaikne nurgake. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

      „Noh, nüüd siis läheb lahti,“ noogutab pereisa mulle salapäraselt.

      „Mis nimelt?“

      „Küllap varsti näete. On viimane aeg mõtelda oma peenrakeste peale. Lihtsalt häbiasi! – Inimestel on ainult mõni labidatäieke maad kasutada, aga näe, nad ei leia mahti sellelegi kätt külge panna!“

      „Hea küll,“ muigab pereproua, „lähme siis nüüd ja paneme käed külge. Mine too Padrikult labidas ja reha!“

      Härra Vestberg toob aednikult tarvilikud tööriistad, viskab pintsaku seljast ja kohe hakkab kaevama sealsamas rõdu kõrval. Sellal vestleb proua minuga aiandusest, kuna Heete on löönud lahti mingisuguse õpperaamatu, teeseldes, otsekui uuriks seda suure hoolega; isegi ta huuled näikse liikuvat nagu mõnel hoopis väikesel koolilapsel, kes õpib oma ülesandeid kas valjusti või vähemalt poolvaljusti. Aga ta silmakesed… vilksti ja vargsi – meie poole.

      Siis äkki vaatab proua Vestberg kõrvale. „Inimene,“ hüüatab oma vahvasti töötavat abikaasat, „mis sa seal teed?“

      „Mis ma teen…?“ peatub härra Vestberg. „See ometi peaks näha olema.“

      „Seda küll, kuid ega’s seal ei tule kaevata.“

      „Kus siis? Mullu siin ometi oli lillepeenar.“

      „Jah, oli. Aga kas sa enam ei mäleta, mis säilis neist lilledest? – Käisid siin sinu külalised, pildusid sellele peenrale paberossiotsi, tuletikke, valasid sinna lahtunud õlut, ja mis nad veel tegid öiti, see oli peale selle. Ära närbutasid viimse kui lille.“

      „Noh, ja mis siis nüüd peaks tegema?“ silmitseb pereisa oma asjatult tehtud tööd.

      „Nüüd, nüüd… Kahju, et ma sulle seda kohe ei ütelnud. Nüüd peame selle peenra hoopis tegemata jätma ja seda asendama paari solgiveepangega.“

      „Fui, Elviine, ära räägi rumalusi!“

      „Milliseid rumalusi? Ma räägin tõsiselt. Kui sa üldse tahad kaevata, siis võta järgmine peenar. See esimene trambi ilusasti kinni.“

      „Kurat võtku!“ sülgab härra Vestberg. „Kas sa siis enne ei võinud ütelda? Pealegi ei käinud siin mitte ainult minu külalisi, vaid ka sinu omi.“

      „Armas mees,“ seletab proua mürgise mahedusega, „ära unusta, et minu ja sinu külaliste vahel on väga suur vahe. Minu külalised ei joo õlut, ei suitseta, kunagi ei jää siia istuma hilise ööni ja… ja nii edasi.“

      „Selline jutt on lausa tülinorimine,“ uriseb pereisa vihaselt. Ning visates labida käest: „Mina ei kaeva siin enam peotäitki mulda.“

      „Ega polegi tarvis. Küll saab kõik tehtud ilma sinutagi. Igatahes leidsid nüüd paraja vabanduse oma laiskusele, ja eks seegi ole tükk asja; küllalt edu ühe õhtupooliku kohta. Aga siis vähemalt trambi kinni see tükk, mis sa seal üles sonkisid.“

      „Ei!“ raputab abikaas pead, süütab sigari ja tuleb rõdule, pühkides taskurätikuga oma higist kiilaspead ja laupa. „Nii,“ prantsatades laskub pingile, „minu tööosa on läbi, nüüd tehku edasi teised ja targemad.“

      „Jah, keegi ikka peab tegema sellegi töö,“ ohkab pereproua, astub rõdult alla ja võtab labida.

      Noh, nüüd on see asjaajamine päris käest ära. „Lubage, proua,“ tõttan peenra juurde, „laske mindki natuke töötada.“

      „Ah, mis’nd teie!“ ei taha pereema naljalt anda labidat käest. „Ega teie pole siia tulnud tööle.“

      Ei, see ju on tervisele kasulik. Lubagu ainult…

      Aga vaevalt olen pööranud ümber paar labidat rõsket mulda, kui kriiksub aiavärav ja meister Lücke läheneb meile oma hiigelkalossides ehk s c h w u n k i d e s, nagu neid tituleeriti vanal ajal. Tuleb nii… klomps, klomps, üks jalg teise ette, sinine põll lehvimas tuules, ise karvane nagu ikka.

      „Aaa!“ puhub otsekui pasunat. „Juba proua Vestbergki aiatöödel! See on tore! Möödunud suvel, nagu mäletan, kasvasid sel peenral nartsissid ja seal kressid – eks ole? Vaadake, armuline proua, kui hea mälu mul on! Suurel peenral oli juba kirjum seltskond: esmajoones muidugi viola, siis reseeda, õlglill et cetera. See peenar seal oli peaaegu eranditult astritele – kas pole õigus?“

      „Jah, härra Lücke, teil tõesti on lillede suhtes kuldne mälu.“

      „Või veel! Ka minul oli kord lilleaed häärberi ees. Viljapuuaed aga kindlasti oli oma viis korda suurem kui see siin. Aga… Mine tea, millises seisundis see nüüd võib olla… Minu ajal igatahes oli kõik korras nagu pupetuba, tip-top. Ja suurem osa noori puid – kõik oma käega istutatud. Kahju – eks ole, proua Vestberg?“

      „Muidugi, härra Lücke.“

      „Jaa, jaa… Aga kus on teie härra abikaas?“

      „Tema töötas korraga liiga palju, väsis ära ja puhkab nüüd rõdul. Vaadake, seal!“

      „Aa!“ pasundab peenmehaanik jälle ja švunkide klompsudes vehib rõdule. „Ah, siin te mul oletegi, armas naaber! Tere! Kas töötasite rängalt? Kas süda peksab? Ei, ärge siis suitsetage, kui südamel on paha. Visake maha see sigar või andke ta parem mulle, aga ärge tõmmake. Stopp!“

      Haarab härra Vestbergi käest sigari, veidikese aega veeretab seda näppude vahel ja siis nagu muuseas torkab selle endale suhu. „Kuidas läheb muidu?“ küsib.

      Ma ei kuule, mis teine seepeale vastab, aga ta näost võib lugeda, et Lücke võiks põrgu minna. Varsti ta süütab uue sigari ja hakkab seda pahvima vist küll rohkem närvide rahustamiseks kui mõnutundeks.

      „Mis te teete, härra naaber?“ kurjustab Lücke. „Te ju lausa mängite surmaga! Ega te ometi arva, et südamehaigus on mõni lihtne nohu? Pange ära see sigar!“

      Härra Vestberg heidab kutsumatule hoolitsejale vihase pilgu. „Kes kurat teile ütles, et ma olen südamehaige?“

      „Tasemini, papi!“ tõstab Heete oma väikese peakese raamatu juurest ja naeratab võõrastades.

      „Sina, laps,“ sõnab pereisa raske rõhuga, „mine oma tuppa ja tööta seal. Mitte siin pole praegu su koht.“

      Tütar suleb raamatu, miskipärast muigab minule ning kaob siis maja sisemusse.

      Umbes tunni aja jooksul on kõik lillepeenrad läbi kaevatud. Proua Vestberg rehitseb virgasti ning temagi näib varsti valmis saavat oma tööga. Tänab mind südamlikult lahke abi eest, ja nüüd loomulikult on need lilled, mis siia istutatakse, ühtlasi ka minu lilled; ärgu ma seda unustagu.

      Oh, see väike asjake. See oli motsiooniks väga hea.

      Lähen rõdule, kus härra Lücke ikka veel puhub magusat juttu minu korteriperemehega; see tähendab, et kõneleb ainult peenmehaanik, kuna isand Vestberg kas ütleb sekka mõne üksiku sõna või vaikib hoopis.

      „Noh, härra Anderson,“ pöördub vana jutujaak minu poole, „kas teiegi olete väsinud? Tulite puhkama?“

      Kõik on valmis.

      „Oo, СКАЧАТЬ