Vaikne nurgake. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aa – teie, härra Lücke!“ kähku pöördub minu korteriperemees küsija poole. „Jah, siin, nagu näete, on juba nüüdki tore, aga ilusaim aeg on veel tulemas.“ Ning seepeale: „Kas ma tohin teile tutvustada oma uut korterinaabrit, härra… härra Andersoni – üliõpilane ja viiulikunstnik.“

      „Väga rõõmustav!“ ulatab isand mulle oma määrdunud käe. „Lücke on mu nimi. Lücke. Endine mõisaomanik, aga praegu nii… Mädchen für Alles, muuseas teen ka peenmehaanika töid. Ja kas teate, mis ma teile ütlen, härra Anderson: kui te kunagi vajate tulesüütajat või mõnda muud peenemat metallasjakest, siis astuge minu töökotta; see on siinsamas, Leisnerite uulitsaäärses majas. Ei, ma parandan ka vanu välgumihkleid. Ehk kui teil juhtub arusaamatusi kas priimusega või grammofoniga või kirjutusmasinaga – siis, palun, ikka minu juurde. Vana Lücke seab kõik korda, ja peaasi: ta on odav oma tööga. Vanal Lückel on veel südames tilgake ristiinimese verd, olgugi et sisetundetud inimesed tegid ta paljaks ja saatsid kerjama. Kas pole õigus, härra Vestberg?“

      „Muidugi, muidugi,“ noogutab küsitav peaga, „täiesti õigus. Minu proua ei jõua küllalt kiita teie tööosavust.“

      „Kas kuulete?“ kähku pöördub peenmehaanik siis jälle minu poole. „Kas kuulete, mis minust räägitakse? Oo, oleks mul rohkem sääraseid kundesid nagu proua Vestberg, mis mul siis puuduks!“ Nojaa, aga nüüd siis jääb nii, et kui mulle peaks tarvis minema, midagi niisugust, siis tulgu ainult tema juurde. Kas pole õigus?

      Muidugi teen seda. Kuhu mujale ma siis peaksin minema?

      Väga hea, aga nüüd ta jälle peab tõttama oma töökotta, et täna veel m ö l l a t a paar-kolm tundi: ega kevadegi rõõmusta südant, kui nälg on majas.

      Võtab pumpkaevu juurest veega täidetud pange ja veeuputusaegsete kõrgete kalosside kolksudes läheb uulit saäärse maja poole, käies naljakasti pildudes oma peenikesi jalgu üksteise ette nagu koote; kui tema jäljed jääksid lumme, siis võiks arvata, et seda teed on käinud ühejalgne inimene. Härra Lücke vanadust on tema välimuse järele võimatu kindlaks teha, aga kui ta end peseks vee ja seebiga, laseks maha ajada oma harjased ja soeks oma metsikuid juuksekahle, siis ta igatahes näiks aastat kümme nooremana.

      „Jah, nii on see maailma elu!“ vaatab härra Vestberg minejale järele ning raputab pead. „See, mis ta siin praegu ütles, on õigus; ta tõesti oli rikas inimene, kuni talt võeti mõis. Noh, aga nüüd? – Eks te näinud ise, milleni ta on jõudnud, õigemini küll: mitte jõudnud, vaid langenud.“

      Aga miks ta siis ei kanna vähemalt oma välimusegi eest rohkem hoolt?

      „Oh, sellest juba on minul temaga juttu olnud. Ta on otsustanud kõige peale käega heita ja ütleb, et polevat tal nüüd enam kellegi ees vaja uhkustada; et nüüd just vaja kõigile näidata, missuguse viletsuseni teda on viinud eestlaste ülekohus. Nii hull see asi muidugi ei ole, nagu ta seda meeleldi paista laseb. Tal veel on varandust. Aga kui palju nimelt – kes seda teab; väärika rõivastusega tal igatahes on täidetud mitu kappi. Oleks ta tõesti nii armetu, nagu kõigile kaebab, kuidas ta siis saaks tihti pummeldada, vahel isegi päevade kaupa.“

      On’s ta üksik?

      „Ei, kuis nii – üksik? Abikaasa ja kaks last. Lapsed küll juba on peaaegu täiskasvanud ja ise teenivad endile leiba – tütar ühes kaupluses müüjannana, poeg mehaaniku õpilasena meie tehases.“ Jah, niisugune on see inimese elu. Kes teab, mis meidki veel kord ootab? Ajad on ärevad ja kogu maailma rahvad istuvad otsekui püssirohu salvedes. „Aga,“ väristab õlgu, „läki nüüd sisse – vilu hakkab. Küllap me suvel kasutame iga vaba tundi, kas jalutades aias või istudes rõdul.“

      Ja vaadaku ma nüüd veel neid väätkasvegi siin eesukse ümber: kas pole needki praegu ainult hõredad ja paljad raod; aga suvel nad kujundavad tiheda, peaaegu läbipaistmatu lehestiku. Öeldakse küll, et Jumala arm olevat alati suur, aga eriti suur see on just suviti.

      Astume majja, ning lahke korteriperemees kutsub mind saali – suitsetaksime seal veidi ja ajaksime veel mõne sõna juttu; tal on veel pisut vaba aega, siis peab minema tehasesse vaatama, kas seal ei vajata tema nõu ja abi. Härra Vestberg, nagu ta nüüd ütleb juba selgemini, on raamatupidaja ameti kõrval ühtlasi ka väike osanik ses ettevõttes.

      Aga näe, vaevalt oleme alustanud jutlemist, kui söögitoast tuleb peretütar Heete, areldi läheneb mulle ja, huulekesed paluvalt toruli, nurub alandlikult:

      „Härra Anderson, kas te oleksite nii hea ja mängiksite meile paar palakest oma viiulil?“

      „ Kusch, kusch, Heete!“ tõrjub härra Vestberg tütart eemale. „Juba esimesel päeval sa hakkad tüütama meie külalist. See ei lähe!“

      „Aga ma ju ei tüüta teda, ma ainult palun, et ta mängiks veidi; ja ometi mitte üksi minule, vaid ka sinule ja mammile.“

      „Milline kärsitus!“ ohkab pereisa. „Kas siis sellega pole aega? Võib-olla tahab härra… Anderson peale lõunasööki natuke puhata, nüüd aga tuled sina oma mangumisega.“ Ning minule: „Ärge pange tähelegi seda juttu. Tulevikus te arvatavasti näete ja kuulete siin mõningaidki väikesi veidrusi, kuid ärge võtke neid kuigi tõsiselt; ja mida varem te enda isiku siin maksma panete, seda parem.“

      Noh, pole viga, küllap me kuidagi kokku lepime.

      Toon oma „farmist“ viiuli, olles isegi huvitatud, kuidas ta kõlab ses uues ruumistikus. Juba esimeste poognatõmmete järel seltsib pereprouagi meiega, vaikselt istub diivanile, lasetab käed rüppe ning kuulab teraselt. Aga Heete tingimata peab kolistama klaveripingiga, enne kui see leiab kohase asendi.

      Lõpetades mängu, saan suurte kiiduavalduste osaliseks, otsekui oleksin näidanud oma kunsti mõnel heategeval peol. Ent mis sellest: ma juba olen küllalt harjunud sellise odava kraamiga.

      Nojaa, aga nüüd, kus mina olen täitnud oma ülesande, peab ka preili Heete meile mängima klaveril.

      „Oh, Jumal, ma ju ei mõista midagi!“ punastab tüdruk, kähku tõuseb pingilt ja tahab põgeneda teise tuppa, kuid ema vali ja ähvardav: „Heete, mach’ Fachsen!“ sunnib teda lävel peatuma. „Ah, mammi,“ kaebleb, „ma täna ei saa. Luba, et mängin homme!“

      „Sa kohe istud klaveri juurde!“ kurjustab ema. „Kas härra Anderson laskis end kaua paluda?“

      Jonnakas nutuvine näol, peretütar viimaks avab klaveri ja mängib paar lihtsavõitu tükki. Ta ei mängi halvasti – temasuguse kohta igatahes küllaltki hästi –, aga pole raske taibata, et ta nende muusikapaladega saaks toime märksa paremini, kui teda poleks s u n n i t u d mängima. Ja nüüd, teinud oma t ü k i töö, ta tõuseb klaveri juurest, heidab emale altkulmu pilgu ning mossis näoga eemaldub saalist.

      „Niisugune tõrges tüdruk!“ hüüab ema talle järele. „Vaata sa mul!“

      Jälle ohkab pereisa. „Ei, Elviine,“ ütleb tasa, „sa ei peaks temaga alati kurjustama – ta muutub tuimaks.“

      „Ah nii?“ peatub proua Vestbergi pahane, peaaegu tige pilk oma mehel. „Aga ütle siis ometi, armas Robert, mis ma pean tegema? Kas laskma põlvili ta ette ja paluma: tehku nii ja nii? Et sa küll kõikjale pead end vahele segama! Merkwürdig!“

      „Ah, jätame selle!“ teeb härra Vestberg rahustava käeliigutuse. „Ma ei mõtelnud seda sugugi nii.“

      „Aga kuidas sa siis mõtlesid?“ СКАЧАТЬ