Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ reeturiks).” Sellest, milles reeturlus seisnes ja kunas see toimus, ei anta teada. Objektiivsem artikkel temast ilmus 1996. aastal ENE/EE IX köites (lk 73b).

      Elus olid veel paljud Säre kaasvõitlejad, mõned neist avaldasid mälestusigi, jällegi mainimata oma juhti.

      Ainult kogumikus “Rahvatasujad. Mälestusi ja jutustusi partisanivõitlusest” (1962) on Särest paar rida pikemalt, sealt loeme:“Paljude illegaalsele tööle jäänud seltsimeeste hukkumise üheks põhjuseks oli alatu reetmine, mille pani toime Karl Säre, kellel J. Stalini isikukultuse tingimustes 1940. aastal oli õnnestunud pääseda EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri kohale.” Põnevust köeti üles, ilmselt ei saanud kõik sellest isegi aru. Vaikuse täitis kõmu.

      Oletatava Briti luure taustaga kirjanik Einar Sanden on kirjutanud Säre elukäigust enne ja pärast Teist maailmasõda kaksikromaani“Loojangul lahkume Tallinnast”(Cardiff, 1979, Tallinn, 1992) ning“Süda ja kivid”(Cardiff, 1982, Tallinn 1993).

      Kõik, mis puudutab neis Säre elu enne 1943. aastat, paistab olevat dokumentaalne, ülejäänu pooldokumentaalne või belletristika.

      Meiegi vestlesime Motilonias Männiliga palju Särest.

      Kõigepealt pahandas Männil veidi Einar Sandeniga, kes oma romaanis “An Estonian Saga” (Boreas Publications, 1996, ingliskeelne, luureteemaline, üheks peategelaseks Evald Mikson, teemati ja dokumentaalsusprotsendi poolest kattub osaliselt eespool mainitud eestikeelsete romaanidega) kirjutab, et idee tuua väärtkulinaariaga harjunud Särele restoranist Du Nord peeneid roogasid kuulus Miksonile, kes siis käsutas Männili seda tegama.

      “See oli minu idee, Mikson oli paras mats, kes ei teadnud restoranidest ja parematest roogadest mitte midagi!” ütles Männil.

      Kuulsin, et Säre ülekuulamise protokollid oli tõlkinud eesti keelest saksa keelde Männili sõbratar Elvi Paju.

      Mikson kuulanud Säret üle nelja silma all, Säre rääkinud vabatahtlikult, spontaanselt. Kaks sekretäri protokollis ülekuulamist, Männil redigeeris hiljem Säre ülestunnistusi, pani segase jutu kronoloogilisse järjekorda, parandas õigekirjavigu.

      Miksoni kui Eesti patrioodi jaoks oli Säre ammendamatu Eesti ajaloo allikas, seda tähtsam, et äärmiselt halva perioodi allikas.

      Kui aga Berliinist saabus käsk anda Säre 24 tunni jooksul üle Saksa võimudele, kutsunud Mikson ka Männili ülekuulamiste juurde.

      Männil mäletas Säret kui intelligentset meest, kes oskas suurepäraselt vestelda ning teiste inimeste sümpaatiat võita.

      Säre rääkinud, et ta otsustas vabatahtlikult rinde taha jääda, tahtis isiklikult juhtida põrandaalust tööd, NKVD sabotööride ja agentide võrku, tal oli algusest saadik plaanis end Saksa võimudele üles anda. Põhjus – Säre olevat olnud pettunud Stalinis ja kommunismis.

      Kas pole imelik, et Säre konvoeeriti Mäekalda tänavalt avalikult politseisse? Kõik ju tundsid teda, ta oli perioodil 1940/1941 olnud äge kihutuskõneleja, esinenud mai- ja oktoobriparaadidel, tema fotod ilmusid ajakirjanduses, tema hiigelportreed seisid riigipühadel seintel Stalini, Lenini, Marxi ja Engelsi kõrval. Lapski teab, et kui üks põrandaalune kinni võetakse, siis tuleb see ranges saladuses hoida, et teised põrandaalused ei põgeneks, imestasin mina.

      Järelikult olid need abipolitseinikud, kes ta vahistasid, lapsest rumalamad. Nad tahtsid eputada, millise suure kala on nad kinni püüdnud, vastas Männil.

      Imelik, et enamik punaseid ei põgenenud oma konspiratiivkorteritest, isegi mitte Neeme Ruus, kes oli EK(b)P propagandasekretär. Tema salakorter Hirvli külas Kuusalu lähedal oli teada Karl Särele. Kui oletada, et Säre täitis Stalini plaani anda üles kahtlased Eesti punased ja hävitada nad sakslaste kätega, siis läks see Särel korda, ütlesin mina.

      “Sellele oletusele räägib vastu asjaolu, et Säret konvoeeriti avalikult,” sõnas Männil.

      “Aga seda ei otsustanud tema!” vaidlesin mina vastu.

      Aastaid hiljem lisandub siia veel üks salapärane tõik. Marju Lauristin on levitanud kuulujuttu, et tema isa, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja EK(b)P Keskkomitee sekretär Johannes Lauristin ei jõudnudki 28. augustil 1941 koos teiste ENSV juhtidega evakueerimislaevale Jakov Sverdlov (nagu on kirjas Nõukogudemeelses ajaloos; laev hukkus koos enamiku reisijatega põgenemisteel Leningradi), vaid lasti NKVD poolt maha. Inimesed, kes ujusid kaldale ja pääsesid Jakov Sverdlovilt on hiljem tunnistanud, et nad teadsid, et Lauristin on selles laevas, kuid keegi teda oma silmaga ei näinud. Selle kummutab Riigiarhiivis säilitatav Olga Lauristini tunnistus 1946. aastast, mis toetub Johannes Lauristini marist ihukaitsja ütlustele, kelle peremees saatis viimasel hetkel laevalt maale midagi tooma, kes jäi laevast maha, oli Saksa sõjavangis ja sattus 1944 Punaarmee kätte. Kuulujutu motiiviks on massimõrvar Johannes Lauristini samastamine tema ohvritega.

      Stalini jaoks olid Eesti vanglates viibinud ja amnesteeritud kommunistid (kes tänu sellele pääsesid likvideerimisest NSV Liidus) Eesti poliitilise politsei agendid. Säre funktsiooniks oligi peale muu nende järele valvamine. Männil jutustaski, et Säre olnud üpris vaenulik oma kaaskommunistide suhtes, rivaalitsemisi Illegaalse Büroo (hiljem Keskkomitee) koosseisu suhtes toimus pidevalt.

      Kõige ägedam oli Karl Säre ja Hendrik Alliku vastasseis.

      Allik olevat tahtnud Eestis moodustada Nõukogude-meelset valitsust à la Talvesõja alguses 1. detsembril 1939 välja kuulutatud nn Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus eesotsas Otto Wille Kuusisega. See kutsuks appi Punaarmee ning sel moel pääseksid endised põrandaalused võimule. Säre süüdistas Allikut trotskismis, sest Särele oli ülesandeks tehtud luua illusioon valitsusest, mis koosneks parteitutest vasakpoolsetest intellektuaalidest (ammustest Kominterni agentidest). Säre teadis Moskva instruktsioone, teised mitte.

      Illegaalse Büroo aprillikonverentsil 1940. aastal olevat langetatud otsus rünnata Toompead nõnda, nagu teati olevat rünnatud 1917. aastal Trotski ja Lenini käsul Talvepaleed, olevat määratud kindlaks luua kavatsetavate võitlussalkade konkreetsed teekonnad Patkuli trepist, Lühikesest ja Pikast jalast, Falki tänavalt.

      Vahemärkusena olgu öeldud, et Talvepalee ründamise kujutelm ei vasta tegelikkusele, see on pärit Sergei Eisensteini mängufilmist“Oktoober”(1927). Filmi jaoks lavastatud episoodid on hiljem fotodena läinud ajakirjandusse ja ajalooraamatuisse kui dokumentaalmaterjal. Ent Eesti kommunistid (usutavasti ka Karl Säre) seda tollal ei aimanud.

      Säre oli ka Toompea ründamise vastu, tema teades seisis ees Eesti vabatahtlik ühinemine Nõukogude Liiduga, mille teostab pahempoolsetest intelligentidest koosnev nn rahvavalitsus.

      Aprillikonverents toetas 20 häälega Alliku projekti, ainult Arnold Veimer jäi erapooletuks. Juba mais saavutas Säre Alliku kui trotskisti väljaheitmise Illegaalsest Büroost.

      Juba refereeritud Einar Sandeni teose“Tormi käest tulemaale”järgi (mis on kirjutatud Säre ülekuulamisprotokollide põhjal) olevat Stalin juba 1938. aastal, mil Päts poliitvangid amnesteeris, määranud kauaaegse Nõukogude agendi JohannesVarese (luuletajanimega Barbarus) nukuvalitsuse peaministriks.Vares lõpetaski järgmisel aastal oma väidetavalt tulusa arstipraksise Pärnus (mis tegelikult polnudki nii väga tulus, kuid oli kindlaks kattevarjuks Moskvast saadavale palgale) ning asus ümberTallinna.

      Ja naiivsed eesti bolševikud jagasid täielikus teadmatuses omavahel sooje kohti!

      Kõike seda, mida Säre ülekuulamisel jutustas, käsitles patrioot Mikson kui hindamatut materjali meie riigi ajaloo jaoks, seda enam, et see käis verise aja kohta, mille esimesteks tegutsemisjuhisteks СКАЧАТЬ