Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nimetatud isikut mitte puutuda. Kohe uuris Tallinna-Harju piirkonna poliitilise politsei juht Ervin Viks, milles õieti oli süüdi Rõdal ning kuhu jäi juutidelt röövitud mööbel ning kunstikogu. Nüüd muutusid endised ülekuulajad ise ülekuulatavaiks.

      Mikson vangistati, õige põhjus pole selgunud tänase päevani.

      Muuseas, ka Otto Rõdalist on Ants Saare raamatus juttu, kuid seda ainult Miksoniga seoses, Männili nime me ei leia.

      Ka Ants Saar seostab Miksoni vahistamise Vaterland’ ile kuuluva vara (Saar kasutab siinjuures hanejalgu) omastamisega, kirjeldab leheküljel 89 edasi, et Mikson olnud Patarei vanglas raamatukogu juhataja, mänginud kaasvangide hulgas fašismi ohvrit, peilinud sel moel nende meelsust.

      Hiljem on püütud Miksoni vangisolekut põhjendada ka sellega, et Karl Säre ülekuulamistel sai ta teada asju, mida nii madala, pealegi eestlasest ametniku kõrvad ei oleks tohtinud kuulda. Nii ta isoleeritigi, et ta oma infoga ei saaks kahjustada Suur-Saksamaad.

      Karl Säre nime Ants Saare raamatus loomulikult ei esine.

      On toonitatud ka Miksoni Eesti-meelsust, sellel on üldiselt alust.

      Kuni 1942. aastani politsei ülesehitus faktiliselt kopeeris struktuure, mis olid olnud Eesti Vabariigis.

      4. detsembril 1941 jõudis Eestisse kindralkomissariks määratud Karl Siegmund Litzmann, 5. detsembril võttis ta Kadrioru lossis asjaajamise üle Saksa vägede armeegrupeeringu Nord tagalaülemalt Franz von Roques’lt (1877, Treysa, Saksamaa – 1967, Treysa, Saksamaa) ning seni suhteliselt korrektne Wehrmachti võim asendus läbi ja lõhki natsliku tsiviilvõimuga.

      Mingist autonoomiast, veel vähem iseseisvusest ei saanud enam juttugi olla, sest Berliini koloniseerimisplaanid nägid ette paigutada Baltikumi kaks ja pool miljonit sakslast, selge ju, et iseseisvatesse riikidesse neid tuua ei saanud.

      Igasugusel rahvuslusel, millele sõjavägi oli seni läbi sõrmede vaadanud, oli eesti keeles kentsakalt kõlava ning palju irveid esile kutsuva nimega kindralkomissari alluvuses lühike lõpp.

      Mikson vahistati, selle järel korraldati ümber kogu organisatsioon, PolPol muudeti Eesti Julgeolekupolitseiks, seda kureeris nüüd ainult formaalselt Eesti Omavalitsuse juht 1941–1945 Hjalmar Mäe (1901, Tuhala, Harjumaa – 1978, Graz, Austria), tegelik käsutaja oli Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, sõnaga Karl Martin Sandberger.

      Männilgi pidas Miksoni rahvuslaseks, naiivseks rahvuslaseks, kes karmides sõjaoludes jäi oma lihtsameelsusega hammasrataste vahele. Mikson varjanud andmeid sakslaste eest, ei andnud Eesti-meelseid inimesi üles.

      Sandberger eelistas Miksoni asemel hästi sõnakuulelikke mehi, teiste hulgas ka Ain Meret.

      Kes aga oli Ervin Viks (1897, Krüüdneri vald Tartumaal – 1983, Austraalia), teine mees, kes Männilit tööle võttes kontrollis?

      Viks oli enne Männiliga kohtumist liikunud järgmisi ameteid pidi – ta oli olnud tööl Kaitsepolitseis Haapsalus, Võrus, Narvas, edasi PolPolis Tapal, Narvas, Pärnus, Kuressaares ja Tartus, tõusnud ametiredelit pidi järjest kõrgemale, jõudnud vanemassistendiks ja komissari kohusetäitjaks, Nõukogude võimu ajal vallandati töölt 20. augustil 1940.

      1941. aastast oli Viks olnud tegev Tartu koonduslaagris, mis rajati enne, kui Wehrmacht Tartu linna vallutas. Eestlased olid selle ehitanud Näituse väljakule, hakanud sinna tooma kommuniste, ENSV riigiasutuste töötajaid, uusmaasaajaid, sõjavange, juute ja mustlasi, nende mahalaskmised olid alanud juba varem kui laager Näituse väljakule loodi.

      Tartu koonduslaagris oli eriosakond, mis koosnes Eesti Vabariigi politseinikest ning mis määras kindlaks karistusmäära, koostas hävitamisele kuuluvate vangide nimekirja ning organiseeris koos koonduslaagri juhtkonnaga (Juhan Jüriste, Karl Linnas) nende transpordi hukkamispaigale, milleks oli nn Jalaka liin, Tartust mõni kilomeeter lõuna pool Riia maantee äärne tankitõrjekraav, rajatud pärast sõja algust ja nime saanud Tartu Täitevkomitee esimehe Kristjan Jalaka (1882, Kastre mõis Tartumaal – 1944, Leningrad) järgi. Viidi busside ja veoautodega, tavaliselt 30–40 inimest korraga. Eriosakonna koosseisus töötas ka Viks, keda tunnistajad olevat näinud peksvat ülekuulatavat. Eriosakonna inimesed, Viksi kõrval ka Roland Lepik, Artur Paal jt, otsustasid vangide saatuse täiesti omavoliliselt ilma igasuguse kohtuliku otsuseta. Tunnistajate ütlusel olevat Viks osa võtnud vangide transportimisest Jalaka liinile.

      Septembris 1941 kolis koonduslaager Näituse väljakult Kuperjanovi pataljoni kasarmutesse Tartus Kastani tänaval ning Viks edutati tööle Tallinnasse, Uno Andrussoni andmeil määrati Viks PolPoli ülemaks, Evald Mikson oli tema abi.

      Kokku olevat Tartumaal Saksa okupatsiooni ajal tapetud 12 836 inimest. Andmed hukatute kohta Eesti territooriumil on siiski väga erinevad, mille tõttu langeb neile kahtluse vari. Nii väidab koguteos “Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud” (koostanud Indrek Paavle, Tartu, 2002), et kogu Eestis hukati ning hukkus 7798 isikut, neist dokumentaalselt tõestatult umbes 4500. On hästi piinlik, et neid kurbi arve on kasutatud propagandaks.

      Vaat, niisugune mees nagu Viks võttiski koos Miksoniga Männili tööle. See pidi siiski juhtuma enne 17. septembrit 1941, sest kui uskuda Männili juttu, siis oli ta juba tööl Karl Säre arreteerimise päeval, ent Säre vahistati 3. septembril. Millisel ametipostil Männili töölevõtmisel olid parajasti Mikson ja Viks, seda ei saa selgitada. Igatahes PolPoli tipus, Mikson lisaks veel Tallinna-Harju prefekt.

      Päris huvitav on Viksi edaspidinegi saatus. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, sealt edasi Austraaliasse.

      Nõukogude Liidu organid nõudsid mitmel korral Viksi väljaandmist, kuid seda ei tehtud piisavalt veenvate ja juriidiliselt pädevate tõendite alusel, samuti mitte viisil, mis oli selleks ette nähtud Austraalia seadustes.

      1962. aastal mõisteti Viks Tartus tagaselja surma, demokraatliku ja sõltumatu kohtu printsiipidest lähtudes ei kannatanud protsess mingit kriitikat, see sarnanes suuresti sellega, mida tegi Tartu koonduslaagri eriosakond.

      7

      PolPoli ja JuPo assistent

      Niisiis, Männil asus septembris 1941 ametisse nooremassistendina PolPolis, ta oli sobiv mees nii Miksonile kui Viksile. Jällegi Uno Andrussoni andmeil sai Männilist agentuuriosakonna juhataja abi.

      Nooremassistendi kohalt tõusis ta kiirelt, tema plussiks oli keelteoskus, ta oskas hästi saksa ja inglise ning vähemal määral vene keeltki.

      Mis siht tal oli?

      Kuidas neidude ees silma paista?

      Kuidas heale järjele saada?

      Ma võin kindlasti öelda, millist eesmärki tal polnud – kuidas kaasa aidata eesti rahvale, kuidas taastada Eesti Vabariik.

      Ise meenutas Männil oma tööd PolPolis ja hiljem Julgeolekupolitseis kui võitlust kommunismi vastu, NKVD oli jätnud maha agentide ja sabotööride võrgu, neist pidi lahti saama.

      Männil ütleski oma põhitöö olevat olnud paberite kirjutamise, jutustades kasutas ta paralleelselt nimetust nii agentuurosakond kui informatsiooniosakond.

      Omavalitsusasutused saatsid laiali sadu ankeete, nende osakond pidi hindama inimeste usaldusväärsust ja poliitilist meelsust.

      Hästi palju esitati valekaebusi oma naabrite ja teiste vihavaenlaste peale. Valesüüdistuste protsent olnud hirmuäratavalt suur.

      Hinnatud СКАЧАТЬ