Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sinna 21-aastane Männil suunduski juba 2. septembril 1941.

      Seal anti talle kohe proovitöö pidada umbes kümneliikmelise sõdurisalga ülemusena vahti umbes 2000 Vene sõjavangi üle.

      Vangid olid vaevatud, paljud neist haavatud, näljased, piisavalt polnud isegi joogivett.

      Männil laskis vabaks esialgu vahti pidanud Saksa sõdurid, koostati ka lühike protokoll, mille järgi Eesti Omakaitse on vangid üle võtnud ja vastutab nende eest.

      Männili käsutuses oli ka kaks veoautot, nendega sõitis ta Rotermanni leiva- ja jahutööstusesse.

      Sealsed väravad olid ketiga suletud. Mehed tagusid püssipäradega vastu raudust, välja ilmus valvurist ätt, kes keeldus avamast.

      Männil ähvardas mehe maha lasta, asetas püstoli tema meelekohale, nagu ta ise meenutas.

      Selle peale tegi valvur värava lahti, sissepääs oli vaba.

      Männili käsul laadisid tema alluvad leivad autodele, Männil kirjutanud valvuri jaoks mingile paberitükile, et Eesti Omakaitse nimel on rekvireeritud kaks autokoormat leiba.

      Leib viidi Vene sõjavangidele, Männilit ennast juhtis lõbujanu.

      Ta kohtas üht tuttavat neidu, tal olid Nõukogude majavalitsejana töötamise ajast alles ühe korteri võtmed, sinna nad läksid.

      Ent Männil oli väsimusest kokku vajumas, ta ei suutnud endal säärikuidki jalast tõmmata. Preilna olnud lahkelt valmis meest selles raskes töös aitama, seda ta tegigi, kuid Männil langenud säärikute kiskumise ajal surmaunne nagu tuhakott. Kui noormees hommikul ärkas, oli neiu kadunud.

      Vaat, mis kõike sõja ajal juhtub!

      Mõtlesin siis, kui Männil seda lugu mulle Costa Ricas rääkis, mõtlesin ka siis, kui ma seda mulle saadetud materjali hulgast lugesin, et Männil tahab luua endale elumeheaurat.

      Venezuelas kiitis ta veel süsimusti Colombia piigasid. Need olevat kõige paremad!

      Ilmselt on ääretul vitaalsusel tõsi taga, ent tunnistust annab see jutt edevusestki, täpselt samuti nagu kaunid saapad, mis on Männilil kogu elu jalas olnud.

      Tööl Omakaitse staabis polnud Männilil erilist perspektiivi kõrgemale jõuda, sest tal puudus ohvitserikraad. Mäletame, et tüli tõttu ühe seersandiga polnud ta Tartu Ratsaväerügemendis ohvitserikandidaatide hulka pääsenud. Pealegi tegeles Omakaitse vaid madalavõitu ja igava abivalveteenistusega, mis polnud kuigivõrd põnev.

      Parajasti otsiti mehi Poliitilisse Politseisse, soovija pidi olema vähemalt keskkooli haridusega ja oskama keeli, tal ei tohtinud olla küljes plekke punasest aastast. Kui stahhanovlus maha salata, siis klappis kõik. Männili soovitajaks sai tema truu kamraadi Feliks Tamme ema.

      Feliks Tamme isa, Eesti Vabariigi aegse PolPoli vanemassistent Villem Tamm oli, nagu eespool juba öeldudki, punaste repressioonide käigus arreteeritud juba 15. juulil 1940 ning suri arvatavasti nälga 16. augustil 1943 Vorkutas.

      Seda suurem mõju oli proua Tamme soovituskirjal.

      Männil on alati teadnud, mis nupule vajutada, et asjad areneksid tema soovitud suunas.

      Järgmisel päeval kutsutigi Männil Evald Miksoni ja Ervin Viksi jutule.

      Evald Mikson (1911, Tartu – 1993, Island) oli olnud Eesti jalgpallikoondise legendaarne väravavaht. Kui ta tänaval kõndis, hüüdis rahvas talle elagu, jalgpall oli toona spordiala nr 1, Miksoni populaarsus jäi ehk väheke maha Paul Kerese omast. Rahvuskoondisesse kuulus Mikson seitsmel korral 1934 kuni 1938, mõnikord lasi ta vastasel siiski palli väravasse lüüa, siis oli publik nördinud ja karjus kooris: Miks-on-vä-ra-vas- Miks-on?

      Juhuslikult oli Männil Miksoniga paar aastat tagasi korra varemgi kohtunud.

      Mikson oli Eesti Vabariigi PolPoli ametnik juba 1936. aastast, ta teenis president Konstantin Pätsi ihukaitseüksuses. Männili olevat kutsunud presidendi Pirita tallu külla sõber Aleksander Terras, kelle isa oli riigisekretär, ning riigisekretäri kohus oli viibida presidendi läheduses.

      Nii jalutanudki sõbrad presidendi residentsi lähedal Pirita jõe ääres, kui põõsast kargas välja Mikson, ähvardav püstol peos. Ta pidas sõpru vargapoisteks ja sissemurdjateks.

      Esimesel sovetiperioodil 1940/1941 läks Miksonil korda varjata ennast repressioonide eest metsas, kuid erinevalt Männilist ei käinud ta Sakus õlle järel, vaid võitles 1941. aasta suvesõjas metsavendade võitlussalga juhina.

      Saksa okupatsiooni esimestel päevadel liitus ta Eesti Omavalitsuse PolPoliga, mis hiljem Eesti Julgeolekupolitseiks ümber nimetati.

      Mikson osales juutide, kommunistide ja teiste Reichile sobimatute isikute vahistamisel ja nende vara konfiskeerimisel, ilma et nende kohta oleks langetatud mingit kohtuotsust, koostas nende koonduslaagrisse saatmise või hukkamise käske.

      Mikson kuulas üle ka 3. septembril 1941 arreteeritud EK(b)P Keskkomitee esimest sekretäri Karl Säret, ka Männil osales oletatavasti kas otsesemal või kaudsemal määral selles töös. Mulle on ta rääkinud kord nii, kord teisiti.

      Ent seejärel toimub okupatsioonile loogiline pööre – Mikson vahistatakse ning teda peetakse vangis tervelt 22 kuud.

      Mis siis juhtus?

      Kogu sisevõitlust Eesti nn Kindralkomissariaadi territooriumil kureeris Karl Martin Sandberger (1911, Berliin – 2010, Stuttgart), kes oli siinse Sonderkomando 1A, Sicherheitspolizei (SiPo) ja Sicherheitsdienst’ i (SD) juht.

      Kas eri- on surma/tapmise sünonüüm? Niipalju kui erinevates tekstides tuleb ette liitsõnade esimeses pooles eri- (sonder– ja спец-), on see ikka tähendanud hukkamisi, tihti ka piinamisi.

      Heinrich Himmler oli Sandbergeri määranud Kirderegiooni Immigratsioonikeskuse (Einwandererzentralstelle Nord-Ost) juhiks, tema ülesanne oli määrata etniliste sakslaste (Volksdeutsche) ja teiste inimeste nn rassiline väärus (rassische Bewertung).

      Eestis juhtis Sandberger Einsatzgruppe A allüksust Sonderkommando 1A, mille esimeseks kohuseks oli likvideerida kõik juudid. Näiteks Tartus lasti maha 405 inimest, kellest 50 olid juudid, mõni kuu varem oli ta hävitanud kõik Riia sünagoogid ja tapnud 400 Läti juuti.

      Juba 10. septembril 1941 andis Sandberger käsu interneerida kõik Eesti juudid, umbes 450 meest viidi Pihkvasse ning hiljem hukati. Naised ja lapsed pandi sunnitööle, nad lõikasid peamiselt turvast.

      Just Sandberger on mees, kes teatas Berliini – Estland ist judenfrei! (Eesti on juutidest vaba!)

      Kummaline, ent ühegi teise natside poolt okupeeritud territooriumi kohta pole Berliini sellist sõnumit saadetud.

      15. oktoobri aruandes raporteerib Sandberger, et maha on lastud 474 juuti ja 684 kommunisti, 5377 võimule kahtlast inimest on saadetud koonduslaagrisse ning 3785 vähem süüdi olevat isikut vabastatud vahi alt.

      1942. aastal vahistati ka Mikson, ta istus Tallinna Keskvanglas (Patareis), kuhu tema otsusel oli varem saadetud teisi inimesi.

      Martin Sandberger edutati 1943. aastal Riigi Julgeoleku peaameti (Reichssicherheitshauptamt) VI valitsusse (SD Auslandsnachrichtendienst), mis tegeles välisluurega. Sõja lõpus on Sandberger kogu Itaalia SD juht.

      Nürnbergi СКАЧАТЬ