Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kolm aastat hiljem toimub uus pöörak – USA-le alluv armuandmiskomisjon kergendab surmanuhtluse eluaegseks vanglakaristuseks. Sandberger vabanes vanglast 1958. aastal, tegutses algul juristina ning veetis siis vanaduspäevi Stuttgardi lähedal.

      Mis imeamet see juristi elukutse on! Ka meie nüüdses vabariigis on nii mõnedki kohtu poolt süüdi tunnistatud kurjategijad leidnud leivateenistuse sellel tööl.

      Niisiis, 1943. aastal vahetati Eestis Sandberger välja SS-Sturmbannführer Bernhard Baatziga ning Mikson vabastati vahi alt ja leidis tööd Saksa sõjaväe luure- ja vastuluureasutuses Abwehr.

      Miks aga Mikson vahistati?

      Üheks põhjuseks on toodud, et kohtuväliste repressioonide käigus omandas ta ohvrite vara, nii on kirjas ka Ants Saare koostatud raamatus“Mõrvarid maskita”.

      (1961) ning ENSV ja hiljem kogu N. Liidu kõrge julgeolekutöötaja Leonid Barkovi teoses “Mõrvarid ei pääse karistusest” (Eesti Raamat, 1966).

      Barkov (lk 78) lisab omalt poolt, et samal põhjusel arreteeriti ka PolPoli ülem enne Miksonit, pangaametnik Roland Lepik, kuid tema lasksid sakslased ohvrite vara riisumise pärast maha, Mikson olevat vabanenud, sest reetis kõik oma sõbrad ja kaaslased.

      Muide, mõlemat raamatut on lausa tülgastav kätte võtta, mõlemad isikud on sovetiroimarid, mõlemad on loopinud valet ja pori meie traagilise ajaloo ühele traagilisemale perioodile – 1941–1944 (ja veidi kauemgi).

      Roland Lepiku mahalaskmisest, sellest, et ta omandas läbiotsimistel konfiskeeritud kommunistlike tegelaste väärisasju (kuldkelli ja kuldrublasid), võime lugeda Uno Andrussoni raamatust “Poliitilises politseis ja rahvuslikus liikumises. Meenutusi aastatest 1941–1944” (Grenader, Tallinn 2006). Andrusson oletab, et Lepiku peale kaebas Ervin Viks, kes kulla lugu teadis ning ihkas endale Lepiku positsiooni.

      Mis ma tahan nende refereeringutega öelda?

      Tahan näidata, millega PolPolis ja SD-s tegeldi.

      Kui nii bolševistlikud (Saar ja Barkov) kui ka rahvuslikud (Andrusson) allikad kinnitavad, et äritsemine ohvrite varandusega toimus, siis see nõnda ka oli. Lisaks sellele jutustas sahkerdamisest mulle ema, kes elas punase ja pruuni aja üle Tartus, ja see on minu jaoks kõige kindlam tõestus.

      Siinkohal võtan endale täie vastutuse oletades, et just võimalus saada väärtasju oli see, mis Männili PolPoli tõmbas.

      Siiski on Saare raamatus objektiivsemat laadi informatsiooni, näiteks fotosid Ervin Viksi käskkirjadest, mis vaevalt et on võltsitud.

      Ants Saare raamatu 18. leheküljelt võime lugeda fotodokumendina esitatud salajast ringkirja (mis võib olla tõene) kõigile Välis- ja Haruosakondade PolPoli referentidele ja B IV P peareferendile 10. juulist 1943, mis puudutab järelevalvet anglofiilide ja defaitistide üle.

      Tsiteerin:

      “Meil leidub bolševike kõrval teatud hulk inimesi, kes oma hoiaku ja mõtteviisi poolest pole vähem ohtlikud esimestest. Seda ohtlikumad on nad eriti praeguse sõja ajal, kus kogu rahvustervik on kohustatud võidu saavutamiseks välja panema oma parima.

      Selliste kahjulike inimeste hulka kuuluvad esijoones anglofiilid, kelle nimetuse all me mõtleme isikuid, kes kuni 1940. aastani kuulusid nn ingliseorientalistide kilda ja kelle teod näitavad, et nad oma sisimas tänapäevalgi hoiavad inglaste poole.

      Iga referent peab olema teadlik tema tegevuspiirkonnas asuvate juhtivate inimeste meelsusest ja hoiakust, kuid ei tohi omapead, minust mööda minnes, nende suhtes otsustavat võtta midagi ette.

      Kui sel alal peaks üles kerkima mõningaid vajadusi, siis mind otsekohe informeerida, kiirematel juhtudel isegi telefoniteel.”

      Mida tähendab kummaline sõna käskkirjatekstis – defaitist? See on toorlaen saksa defätist’ist – allaandja.

      Mäletame, et just Männil oli gümnaasiumipõlves veendunud anglofiil.

      Siit võib teha kolm järeldust – esiteks välja lugeda tema lahkumise põhjuse PolPolist, teiseks oletada, et seda usinamalt pidi Männil kannuseid teenima, kolmandaks arvata, et Männili toonaseks juba lõppenud töösuhteid ei mõjutanud Viksi käskkiri suurt midagi.

      Juhin tähelepanu hoiatusele, et referent ei tohi tegutseda omapead.

      Selge, see on selleks, et kaitsta agentuuri nii anglofiilide kui kõigi teiste inimeste hulgas.

      Ants Saare raamatust leiame kümnete ja kümnete Männili kolleegide nimesid, kuid mitte Männili nime. Täpselt sama tõdemus kehtib Leonid Barkovi raamatute “Mõrvarid ei pääse karistusest”ja“Abwehr Eestis” (Eesti Raamat, Tallinn, 1974) kohta.

      Siin on, mille üle mõelda, sest on ära toodud hulk pisemaid tegelasi, kui oli teadaoleva materjali järgi Männil.

      Oleks päris huvitav võrrelda Barkovi raamatus tsiteeritud ENSV-s toimunud tabatud nn massimõrvarite ülekuulamiste protokolle nende originaalidega, ega järsku pole tsitaatidest mõned nimed välja jäetud?

      Vabaduses kirjutatud ja kirjastatud PolPoli ametniku Uno Andrussoni raamatu registris on toodud, et Harry Männilist on juttu lehekülgedel 38 ja 41, viimaselt aga me Männili nime ei leia.

      38. leheküljelt võime lugeda: “Meie peakorter asus Patarei vanglas. 17. septembril määrati PolPoli ülemaks Ervin Viks. Evald Mikson oli tema abi. Poom oli agentuuri ülem ja Harry Männil tema abi.“

      Niisiis, tekstis ainult üks kord, mis näitab, et Männil eriti kõrge tegelane polnud, vähemalt mitte Andrussoni jaoks.

      Asi läheb veelgi põnevamaks. Einar Sandeni eestikeelses Miksoni-loos“Tormi käest tulemaale”(Olion, 2004) pole samuti mainitud Männili nime, sama ajal, kui varem ilmunud ingliskeelses“An Estonian Saga” (Boreas Publications, 1996) versioonis on Männil kenasti sees. Samal ajal jutustavad mõlemad raamatud hõrgutavate Àlacarte roogade muretsemisest Du Nordist EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri Karl Säre gurmaanikõhu tarvis, ainult et ühel juhul on seejuures nimetatud Männilit ja teisel puhul mitte.

      Ma tean, et Männil ja Sanden olid tuttavad, ja siin on, mille üle pead murda.

      Ühe võimalusena tuleb kõne alla, et Männil Särega ei suhelnudki, ei toonud talle restoraniroogasid, ei viibinud ülekuulamistel. Männilil oli ikka kombeks uhkustada, kuidas ta lävis selle maailma vägevatega või vähemalt oli tal au viibida kuskil nende ligidal. Siiamaani on need olnud Konstantin Päts, Andrei Ždanov, Martin Sandberger, Karl Säre ja teised mõnevõrra pisemad tegelased, aga edaspidi tulevad päris suured mehed.

      Teine võimalus oleks, et Sanden võis vastu tulla näiteks Männili palvele jätta ta mängust välja, mida Sanden hiljem ilmunud eestikeelses versioonis tegigi.

      Minulgi oli kohtumisi Sandeniga, ma tean, et oma raamatute jaoks tegi ta aastakümneid arhiivi- ja muud tööd, ta jättis mulle objektiivse inimese mulje.

      Aga nii või teisiti – taas (nagu ka vahistatute vara võimaliku varastamise puhul) on bolševistlikud ja rahvuslikud allikad ühel meelel moodustamaks Männili ümber vaikimise vandenõu.

      Eesti Ekspressi tähtraamatus 1993 kirjutab Hans H. Luik, et nii Mikson kui Männil omastasid arreteeritud ja hukatud juutide vara, konkreetselt põhjustas Männili vangistuse järgmine juhtum.

      Mikson СКАЧАТЬ