Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuttavate hulgast, nagu vastuluure on seda iidamast-aadamast teinud. Nõnda saab juudaseekleidki jagada, nõnda võib endalegi üht-teist saada.

      Männil pani mängu oma naistutvused. Nüüd kuulusid nendega kohtumised ja šampanjajoomine lausa ametiülesannete hulka.

      Koolipidude omaaegsete sõbrannade hulgas leidus erakorraliste võimetega naisi, Männilile meenus kõigepealt Elvi Paju.

      Suur osa sekretariaadi tööst langes just preili Paju õlgadele, tema tõlkis ka Karl Säre ülekuulamisprotokollid eesti keelest saksa keelde.

      8

      Kokkupuuted Karl Särega

      Motilonia õhtuvestlustel Männiliga sattusime me kohe algul Karl Säre teemale ja tegelikult vestlesime sellest mehest vaata et igal õhtul rohkem kui kuu ajal jooksul.

      Ja pole siin miskit imestada, Säre on seda väärt.

      Kui varem olevat Männil kohtunud Konstantin Pätsi ja Andrei Ždanoviga, siis nüüd oli tal tegemist Karl Särega.

      Mõni sõna Karl Särest (1903, Tartu – surmaaeg ja – koht teadmata).

      Säre kohta kirjutatakse teatmeteostes, et ta oli EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär 1940.–1941. aastal, vist ainult Mart Laar (“Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast”) on vältinud seda võimalikku komistust, andnud Karl Säre esimeseks sekretäriks määramise päeva (12. september 1940) ning edasi kirjutanud, et Säre juhtis ENSV-d 1940–1941. Nõnda on korrektsem, sest Säre vahistamise päev ei tähendanud seda, et ta polnud enam EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär, vähemalt mitte juriidiliselt, aga mine tea, äkki ka faktiliselt. Ehk andis ta ennast sakslastele üles Stalini käsul, nagu on oletatud? Säre järeltulija Nikolai Karotamm kandis tiitlit “EK(b)P Keskkomitee sekretär” (mitte “esimene sekretär”, nagu oleks pidanud) 1941–1944, millest võib ju järeldada, et esimene sekretär täitis endiselt ametiülesandeid, tõsi, seda mitte Eestis.

      Säre sündis õllevedaja pojana Tartus, liitus väga noorelt kommunistidega, paistis silma juba enamlaste lühikese võimu ajal Tartus detsembrist 1918 kuni jaanuarini 1919, sealt jäi ta meelde ka juhtbolševikele piiri taga. 1921. aastal pääses Säre oma unistuste maale, Nõukogude Venesse, õppis Peterburis/Leningradis, algul töölisfakulteedis, hiljem Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, millist nime kandis üks NSV Liidu diversantide ja spioonide koole.

      Kõik allikad, nende seas ka Laar, Mikson ja Männil väidavad, et tegemist oli andeka ja energilise inimesega. Säre väljanägemises oli midagi hiinapärast, tal olid pilusilmad, ta oli väga kleenuke ja väikest kasvu. Hiljem oligi tema hüüdnimeks EKP seltskonnas Hiinlane, rahvas kutsus teda punasel aastal Käre-Säreks.

      Säre suunatigi põrandaalusele tööle Hiinasse, kus teda ootas ees tema vend, kes ei kandnud Säre perekonnanime.

      Säre oli madalal positsioonil, erinevalt oma vennast ei olnud tal diplomaatilist puutumatust, ta arreteeriti mingi mittepoliitilise sulitembu pärast ning ta istus Shanghai vanglas kuus kuud.

      On oletatud, et vanglamüüride taha ei ulatanud Kominterni ega OGPU/NKVD käsi ning seal värvatigi Säre Saksa luure poolt.

      Mikson pidas Säret vähemalt 2–3 luure agendiks, kuid loomulikult rajanes see osalt Säre ülestunnistustel, kuid suuremalt jaolt nende põhjal tehtud järeldustel ja oletustel.

      On väidetud, et oma luuretöös oli Särel kontakte Nõukogude poole võimeka agendi Richard Sorgega (keda arvatakse ka olnud mitme luure agent).

      Pärast vabanemist kutsutakse Säre tagasi Moskvasse, Eestis olid 1. detsembri putši mahasurumise järel jäänud EKP-st järele vaid tühised riismed, Säre suunatakse oma sünnimaale põrandaalust tööd tugevdama. 3. aprillil 1930 haavati Tallinnas surmavalt kuulilasuga selga Vabadussõja kangelast ja Tallinna garnisoni ülemat kindralmajor Johan Unti. Tapmises kahtlustatuna vangistati kommunistlik terrorist Paul Baumann, kuid et tema süüd ei suudetud tõestada, siis mõisteti ta 12 aastaks vangi; vabanes amnestiaga 1938 ja oli 1940–1941 ENSV töö rahvakomissari asetäitja, kes avalikult kiitles 1930. aasta mõrvaga. Vallandub uus vahistamislaine, Moskva otsustab Karl Säre päästa, ta kutsutakse uuesti Venemaale, ta õpib juurde professionaalse luuraja oskusi ning saadetakse tööle USA-sse ning Skandinaaviasse, tegutseb Kopenhaagenis ja Stockholmis Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaali Eesti sektsioonis, annab koos seltsimeestega välja kommunistlikku kihutusajakirja Majak, levitab seda eesti meremeeste seas, kelle laevad on sadamates peatunud.

      1935. aastal tapab ta koos oma seltsimeestega Kopenhaagenis Moskva käsu peale temaga rivaalitsenud kolleegi Paul Eltermann-Martõnovi, kelle peale tal on õnnestunud veeretada reeturi vari. Teeb seda üsna primitiivselt. Joodab algul purju, siis uinutab rahustiga magama ning seejärel kägistatakse kolleeg surnuks. Moskva pole rahul laiba matmiskohaga, see kaevatakse välja ning seltsimehed matavad mõrvatu uuesti, hiljem koguni hävitavad jäänused kuningvees.

      Kui president Konstantin Päts kuulutab 1938. aastal kõigile poliitvangidele amnestia, käib Säre korra Moskvas ja Stalin valib ta välja EKP peamehe kohale, sest võimuvõitluse käigus olid hävitatud kõik EKP tegelased, kes tal olid käepärast. Juba on alanud kaadri komplekteerimine peatselt annekteeritava Eesti jaoks. Stalinil on Säret vaja ka sellepärast, et Moskvast vaadatuna on amnesteeritud Eesti kommunistid kõik poliitilise politsei agentideks värvatud. Varsti esitabki Säre Eesti Vabariigi saatkonnas Stockholmis avalduse Eestisse saabumiseks, see rahuldatakse, Eestis peab ta olema siseasumisel Hiiumaal, hiljem määratakse pagenduspaigaks Antsla.

      Säre suhted teiste EKP-lastega on väga teravad, sest tema vanglastaaž on põrandaaluste jaoks üllatavalt lühike, pealegi tunduvad tal olevad kõrged sidemed Moskvaga, isegi vist kommunistide poolt planeedi päikeseks peetava Staliniga, millest teised Eesti kommunistid võisid vaid unistada.

      Eesti kommunistid lootsid, et Moskvast määratakse neile esimeseks sekretäriks Johannes Lauristin või siis Hendrik Allik, suur oli nende pettumus, kui Andrei Ždanov nimetas Karl Säre nime.

      Nüüd oli Säre ENSV juht ning vastutas kõigi koleduste eest, mis siin punasel aastal juhtusid – massilised arreteerimised, suurküüditamine, mõrvad, hävituspataljonlaste põletatud maa taktika Saksa armee kiirel ittaliikumisel Saksa-Vene sõja algul 1941. aasta juunis-juulis.

      Tallinn langes sakslaste kätte 28. augustil, teised ENSV juhtivad töötajad evakueeritakse, ent Säre jääb Tallinnas juhtima põrandaalust tegevust. Juba 3. septembril Säre arreteeritakse, kommunistliku taustaga juhuslik inimene tunneb ta lihtsalt tänaval ära, jälitab teda ning näeb, kuidas Säre siseneb majja Mäekalda tänaval Lasnamäe veerul.

      Varsti on kohal politsei, Säre võetakse, ilma et ta oleks vastupanu osutanud, konspiratiivkorteris kinni ning konvoeeritakse avalikult, kõigi möödaminejate nähes lähimasse politseijaoskonda, hiljem kuulatakse üle PolPolis.

      1942. aastal viiakse Säre Saksamaale, 1943 toimub Kopenhaagenis protsess Paul Eltermanni mõrvarite üle, seal esineb Säre 18. märtsil tunnistajana (!), mis on viimane allikakriitiliselt tuvastatav märk Säre elust. Eluaegne vanglakaristus mõistetakse Säre kaasmõrvarile Johannes Meeritsale (Leo/Lev Looring, kes vahetatakse pärast sõda välja ühe taanlasest pantvangi vastu, toimetatakse Moskvasse ja lastakse kiiresti maha), karistatakse ka taanlastest kommuniste, kes seltsimehe tapmisel osalesid.

      Järgnevad kuulujutud, üks fantastilisem kui teine.

      Tegelikult olid need vallandunud juba 1941. aasta septembris, sest ajakirjandus Säre arreteerimisest ei teatanud, ometi nägid paljud inimesed konvoeeritavat Säret oma silmaga, tundsid ta ära.

СКАЧАТЬ