Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ luurevallale, infokogumisele lubatud ja keelatud meetoditega veel majandustegevuse, juba alates Nõukogude võimu esimestest aastatest tegutsevad kogu maailmas firmad, mis variisikute kaudu on tegelikult Nõukogude Liidu omanduses.

      Luurerahade kulutamine on läbi aegade olnud täiesti läbipaistmatu. Raske öelda, kui palju nende firmade tegevuses on luuretöötajate eriäri (kindlasti mitte sada protsenti), kuid midagi kukub kahtlemata ka polkovnikute valuutakontodele välismaa pankades. Ammugi siis kindralite omadele.

      Variisikuteks läheb vaja inimesi, kes on juhitavad ja sunnitud olema sõnakuulelikud.

      Poleks Mere keeldunud ettepanekust, “millest ei saa keelduda”, oleks ta ausa kodanikuna elanud Eesti pagulaskonna silmis rahulikult oma päevade lõpuni, kindlasti poleks me tema nime leidnud Ants Saare paskvillist. Ja alles 1996. aastal oleksime saanud lugeda Indrek Jürjo raamatust “Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja Veksa arhiivdokumentide põhjal”, mis mees oli Mere tegelikult (seda Eestisse meelega jäetud agenditoimiku põhjal).

      Enne juba refereeritud Uno Andrussoni raamatust võime lugeda, et NKVD-lasi lasti 1941. aastal kähku maha, saamata neilt kogu vajalikku informatsiooni, ja seda tehti põhjusel, et nad liiga palju ei lobiseks, mõnda Omavalitsuses ja PolPolis soojal kohal olevat inimest välja ei annaks.

      Mida sellest järeldada Männili kohta, kelle mõjutamiseks oleks olnud vajaduse puhul hoob näiteks Eestisse jäänud isa, ema ja noorema venna näol?

      Muidugi, kui palju sellest hoovast oleks värbajatel olnud abi…

      Mina jätkasin Motilonias vestlust imestusega – kuidas see on võimalik? Kui mina oleksin KGB ülem olnud, oleksin mina tööle pannud terve rühma ohvitsere, kes oleksid tegelenud ainult Säre küsimusega.

      “Kõik ei ole nii kavalad kui sina,” ironiseeris Männil ja jätkas: “Evald Mikson on mind pidanud nii SD kui NKVD agendiks, aga üks välistab teise.”

      Ei välista. Vastupidi, topeltagentlus on väga levinud asi. Iga luure esimeseks ülesandeks on siseneda vaenlase luuresse, ütlesin mina.

      Noh, nii peen mees ma ei ole. Ei ole ma mingi James Bond, pareeris Männil ning see meie dialoog kõlab filmiski.

      9

      Luuretöö Soome vastu

      Loomulikult ei vestelnud me ainult Särest.

      Eespool oli toodud Ervin Viksi elulugu, temast saab Uno Andrussoni andmeil Evald Miksoni arreteerimise järel Poliitilise Politsei Tallinna ja Harju inspektuuri ülem 28. oktoobril 1941.

      Rääkisime ka Viksist.

      Kuulsin, et novembris 1941 kutsuti Männil ülema kabinetti, seal oli lisaks veel Ernst Pärnsoo, samuti vabariigiaegne politseinik nagu ka Viks.

      Pärnsoo oli eri aegadel PolPoli (või siis SD) B IV C referentuuri (tegeles spionaažiga) referent ning B IV referentuuri (tegeles juurdlusega) referent. (B märkis Eesti sektorit, täht A Saksa sektorit.)

      Männilit hoiatati, et juttu tuleb äärmiselt suurest saladusest, temalt küsiti, kas ta oleks valmis uurima Suur-Soome loomise teemat.

      Ausalt öelda, taas päris uskumatu lugu.

      Suur-Soome ideoloogia järgi taheti liita ühte riiki soomlased, eestlased, karjalased, ingerisoomlased ja mõned teisedki soome-ugri rahvad, oma kõige fantastilisemates plaanides nähti Suur-Soome riigi idapiiri kulgevat Uuralite kandis.

      Mõned fanaatikud on esitanud territoriaalseid pretensioone Rootsilegi, et ühendada Soomega sealsed alad, kus valdavalt elavad soomlased. Suur-Soome ideed levitas eriti Akadeemiline Karjala Selts, selle populaarsus küündis oma tippu Jätkusõja ajal, vahetult pärast Teist maailmasõda oli see päris keelatud, hiljem on üldsuse silmis teeninud põlguse. Mis aga ei tähenda, et tuli tuha all ei hõõguks.

      Olgu märgitud, et Suur-Soome ideed on Nõukogude repressiivorganid kasutanud soome-ugri rahvaste hävitamisel, inkrimineerides intelligentsi esindajatele süüdistuse selle pooldamises või koguni tegevusega toetamises, näiteks Soome spiooniks olemises.

      Romantilised hinged Gustav Suits, Eino Leino, Villem Ernits ja teised ihalesid mõlema riigi sünniajal (1917–1918) Soome-Eesti ühisriiki, ka Konstantin Pätsile polnud see idee vastukarva (mis eriti tuleb välja tema testamendist), kuid tema oli vist ainus tõsiselt võetav poliitik, kes seda plaani väheke toetas.

      Kahjuks on jäänud täpsustamata, millistes piirides Ervin Viks ja Ernst Pärnsoo nägid oma Suur-Soomet.

      Taustaloomiseks paar sõna rinnetest.

      Saksamaa triumf oli totaalne, Lääs oli põlvili surutud, Mandri-Euroopas riigi tasemel vastupanijat enam polnud, ainsaks tegevvaenlaseks oli jäänud Suurbritannia, ent need lahingud toimusid õhus ja Põhja-Aafrikas. Idas oli Wehrmacht edasi liikunud kiirusega 25–35 km päevas, vangi oli langenud umbes 4 miljonit punaarmeelast, kes olid lihtsalt keeldunud oma häbiriigi eest võitlemast.

      Saksamaa oli juba komistamas NSV Liidu kaitsevallide teisele ja kolmandale ešelonile, millest luure polnud Hitlerit informeerinudki, kuid esialgu ei tajutud ohtu, sest kiired võidud olid pimestanud kainet meelt.

      Nõukogude Liit polnud kinni pidanud endale edukast Moskva rahust, mis tal oli õnnestunud Talvesõja järel Soomele peale suruda (nõuti uusi territooriume, Saksa-Nõukogude sõja algul pommitati Soome linnu ja laevu, Helsingist oli ära kutsutud suursaadik, eetris käis äge Soome-vastane propaganda), Soome oli sattunud Nõukogude Liidu poolt väljakuulutamata uude sõtta (millest kasvas välja Jätkusõda). See tingis Soome ja Saksamaa lähenemise, Saksa väed kutsuti kaitsma Põhja-Soome niklirikast Petsamo piirkonda. 10. juulil alustasid Soome väed liikumist itta ning 9. septembriks oli tagasi võidetud Talvesõjas kaotatud territoorium ja lisaks suur osa Ida-Karjalast.

      Soome olukord oli koguni nõnda kindel, et Soome vähendas rindevõitlejate koosseisu, osa mehi saadeti tsiviiltöödele tagalas.

      Soome liitlase Saksamaa huvides olnuks Soome edasiliikumine ida suunas, see tähendab ka nende maa-alade hõivamine, mis polnud enne Talvesõda kuulunud Soome Vabariigi koosseisu, eriti Murmanski raudtee läbilõikamine, mille kaudu NSV Liitu voolas Ameerika abi.

      Sellele teele Soome ei läinud. (Takkajärele tuleb tõdeda, et see oli ka üks põhjusi, miks Saksamaa Leningradi blokaadi läbi ei murdnud, ning samuti ka põhjus, miks Stalin leppis liitlaste survega ning nõustus Soome iseseisvuse säilimisega 19. detsembril 1947 Moskvas alla kirjutatud vaherahus.)

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными СКАЧАТЬ