Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahulikult rääkida, ütleme selleks, et visandada ideed, mis mul on tekkinud saate asjus. Või oletame, lihtsalt niisama näiteks, et me saame lord Boddyga järgmisel reedel juhtumisi lähemalt tuttavaks ja ma tahan teda kuhugi kutsuda. Kuhu me võiksime minna?“

      „Miks mitte „Jeruusalemma“?“

      “Jumal hoidku, Bob!“

      „Noh, siis ehk mõnda restorani?“

      Dyson vaatas aknast välja, krimpsutas kaalutlevalt nina ja prunditas huuli.

      „Mulle millegipärast tundub, et restoran ei ole kohane paik,“ ütles ta. „See oleks nagu pisut liiga voulu16. Saad aru, mis ma mõtlen? Külalisele võib jääda mulje, et poed tema pärast nahast välja, nagu tahaksid sa tema käest midagi saada. Klubis aga võid teda oodates tugitoolis istuda ja lehte lugeda. Ja siis lähed temaga täiesti rahulikult söögisaali, nagu teeksid seda iga päev. See on juba rohkem sedamoodi, nagu paluksid teda möödaminnes enda juurest läbi astuda.“

      „Ja miks sa ei palu siis teda möödaminnes enda juurest läbi astuda, John?“ Dyson ohkas.

      „Noh, sa ju tead, Bob. Tänapäeval, kus ei ole teenijaid ja igal pool on lapsed ja katkised mänguasjad ja see ja teine… Muide, hea et mul meelde tuli, Jannie käskis sind täna kaasa võtta. Saad tulla?“

      „Jah, väga tore. Aitäh, John.“

      Dyson vaatas jälle aknast välja.

      „Või sobiks võib-olla „Oxford and Cambridge“?“ ütles ta. „See on üsna kena koht, tead.“

      Ta lonkis üle toa, patsutades selja taga käsi, ja jäi akna alla seisma, vaadates inimesi, kes läksid üle Hand and Ball Courti. Aeg-ajalt ta haigutas hajameelselt.

      „Kas sa ei arva, et peaks laskma ülikonnad rätsepa juures õmmelda?“ ütles ta viimaks. „Võib-olla peaks niisugustele asjadele rohkem tähelepanu pöörama, kui olla avalikkuse silma all.“

      Aga Bob oli süvenenud sellesse, mida ta kirjutas. Dyson haigutas jälle, märkas seda ja püüdis käega suule kloppides haigutust alla suruda.

      „Issand, ma kavatsesin täna „Mõtete“ autoreid pommitama hakata,” ütles ta. „Ega keegi ei taha mind aidata? Kuidas sinuga lood on, Bob?“

      „Mu tegevusvabadus on pisut piiratud, John,“ ütles Bob, mõtetega mujal olles ja kirjutusmasinalt pilku tõstmata.

      Dyson haigutas jälle, nüüd juba tagasihoidmatult.

      „Issand, issand,“ ütles ta. „Ma pean tõesti selle õllejoomise lõpetama. See teeb minust veel vraki.“

      „Ja kui Dyson ja tema seltsimehed istusid maha pummeldama,“ kirjutas Bob Tessale, „vallandas hea õlu nende vaimukuse ja niisutas nende nalju, nad vestlesid rõõmsalt ja vaidlesid targalt kuni hilise õhtuni. Mida sa jood, va õllepõis? – Ei, minu kord on välja teha, va jorupill. – Püha Septimuse nimel, mina käristan välja! – Mina tellin, püha Cynthia nimel! – Ei, ei, mina, püha Yolandi nimel! – Hea küll, olgu siis pool, püha Uchtredi nimel. – Püha Eusebiuse nimel, võta pint! – Ainult pool, püha Sholto nimel! – Püha Tibi nimel, mul ei ole raha kaasas! – Püha Almerici nimel, see teeb kokku kolm pinti, kaks porterit, üks tomatimahl ja viis singivõileiba! – Ei, püha Trixy nimel, see teeb kokku neli singivõileiba, kolm viineripirukat, neli lonksu porterit ja üks kibe sidrun! – Ja pakk krõbekartuleid, püha Ruby nimel! – Ja kaks pakki krõbekartuleid, püha Bogislawi nimel! – Ma andsin teile ju poolekroonilise, püha Lorinda nimel! – Püha Cecili nimel, see oli floriin! – Püha Hilarioni nimel, kui kahju, et ma ei käi “Oxford and Cambridge’is“!“

      NELI

      Jannie peitis sigareti instinktiivselt selja taha, kui köögiuks avanes; John ei sallinud, et ta söögikeetmise juures suitsetab. Aga see ei olnud John, see oli Bob. Jannie tõi sigareti uuesti lagedale.

      „Jannie,“ ütles Bob, „kas ma võiksin midagi teha?“

      „Mitte midagi, Bob. Aga sa võid siia jääda ja minuga juttu ajada, kui tahad.“

      Bob tõmbas keset kööki seisva suure söögilaua alt ühe punutud põhjaga tooli ja vajus sellele istuma. Kööki täitis gigot aux haricots’17 pruun rasvane lõhn. See oli roog, mida Jannie Bobile sageli valmistas. Bob oli õgard, ja raske rammusus, mida kuldse koorikuga oad lambaliha aurudest endasse imesid, puudutas mingit keelt tema sisimas. John vihkas seda rooga.

      „Kas kartuleid ei ole vaja koorida?“ küsis Bob.

      „Ei. Mis John teeb?“

      „Loeb lehte. See on temast väga tubli, et ta televisiooni pääses. Oled sa õnnelik?“

      Jannie toetus vastu köögikapi äärt, suitsetas ja vaatas alla Bobi peale. Ta hammustas murelikult huulde.

      „Küllap vist,“ ütles ta. „Ma ei tea.“

      „Tema on pööraselt õnnelik. Ta hüppas toimetuses päev läbi ringi nagu kummipall.“

      „Kas sa ei karda, et ta teeb ennast narriks, Bob?“

      „Pole viga midagi, kõik läheb hästi, Jannie.“

      „Mul tuleb hirm peale, kui ma mõtlen, et ma näen teda televiisoris. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan ekraanile vaadata.“

      Bob võttis ühe lauale valmispandud noa ja hakkas sellega piki puusüüd kriipse vedama.

      „Kuidas poistel läheb, Jannie?“ küsis ta.

      Murelik ilme Jannie näol mahenes. Ta hakkas naerma.

      „Vaene Bob!“ ütles ta.

      „Ei, tõsiselt,“ ütles Bob, „nad meeldivad mulle väga.“

      Jannie muigas, kaheldes, kas Bob üldse mäletab, kui vanad nad on. Kui ta laupäeviti siin käis, müras ta nendega, kuni nad üleerutusest kriiskasid ja nutsid. Ta sai nendega väga hästi hakkama, nagu öeldakse. Aga Jannie oli harjunud sõpradega, kes said lastega pööraselt hästi hakkama ja kes kuu aja pärast nimetasid Gawainit Damianiks ja Damiani Adrianiks või saatsid kuueaastasele Gawainile sünnipäevaks järelveetava elevandi ja kinkisid Damianile sametist peokleidi, heas usus, et ta nimi on Deborah ja et ta on tüdruk.

      „Neil läheb hästi,“ ütles ta. „Ja kuidas elab mrs. Mounce?“

      „Mnjah,“ ütles Bob, „momendil ei ole lood just eriti head. Ta tegi mulle eile õhtul süüa. Lihtsalt marssis uksest sisse ja asus tööle. Ma ei saanud midagi teha.“

      „Ma mõtlen, et sa peaksid selle naisega ettevaatlikum olema, Bob.“

      „Ma tean. Ma tean. Aga mis ma teha saan?“

      „Sa jääd temaga veel hätta.“

      „Kas sa tõesti arvad, et ta ajab mind taga, Jannie?“

      „Mis sa ise arvad, Bob?“

      Bob nõjatus vastu tooli seljatuge ja mängis СКАЧАТЬ