Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ identselt. Kommunism, nagu keskaegne kristlus, oli üks ja jagamatu, internatsionaalne vennaskond …378

      Tegelikult polnud ühtki sõjaaegset juhti, kes oleks rahvuslike konfliktidega nii meelsasti manipuleerinud ja neid õhutanud, kui seda oli Stalin – välja arvatud muidugi Hitler ise. Lenin määras Stalini rahvusasjade rahvakomissariks 1917. aastal ja tulevane generalissimus omandas selle teema kohta teadmisi ja tal tekkis selle vastu huvi, mis kunagi ei vaibunud. Alates 1930. aastatest suunas ta terrorilaineid NSV Liidus elavate väiksemate etniliste rühmade, näiteks poolakate, tšetšeenide, Krimmi tatarlaste, Volga sakslaste ja viimastel aastatel enne surma juutide vastu. Pärast natside sissetungi 1941. aastal hakkas ta pöörama suurt tähelepanu vene rahvuslikele ja natsionalistlikele sümbolitele – traditsiooniline sõjaväemunder, õigeusu kirik –, et innustada „internatsionalistidest” Nõukogude kodanikke võitlema sakslaste vastu. Ta andis rahvusluse kasust poliitikas enesele väga hästi aru: emotsionaalsed üleskutsed kaitsta kodumaad mõjusid Punaarmee sõduritele palju rohkem, kui mistahes marksistlik ja internatsionalistlik keelepruuk oleks seda iial suutnud.

      Etniline konflikt oli samuti sisse kirjutatud ka kokkuleppesse, millele kolm liitlaste juhti kirjutas alla 1945. aasta juulis Potsdamis. Euroopa liidrite hilisemad põlvkonnad reageerivad alati valuliselt, kui mainitakse etnilist puhastust. Stalin, Truman ja Attlee aga kiitsid rahvaste massilise ümberasustamise täiesti heaks. Potsdami kokkulepe kutsus nimelt üles „asustama Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse … jäänud sakslasi ümber Saksamaale”, otsus, mis mõjutas miljoneid inimesi.379 Nõustudes nihutama Poola – NSV Liidu piiri lääne poole, nõustusid nad vaikimisi ka sellega, et Ukrainast asustatakse miljoneid poolakaid ümber Poolasse ja Poolast miljonid ukrainlased Ukrainasse. Ehkki ungarlaste ümberasustamist Tšehhoslovakkiast ja slovakkide ümberasustamist Ungarist Potsdami kokkuleppes ei mainita, ei protestinud rahvusvaheline kogukond kuigi palju, kui need ümberasustamised ikkagi toime pandi. Omalt poolt oli Nõukogude Liit jaanuaris 1945, kuus kuud enne Potsdami leppe allakirjutamist, juba küüditanud umbes 70 000 etnilist sakslast Rumeeniast NSV Liitu.380

      Ainus Potsdamis kehtestatud täiendav tingimus oli, et „mistahes ümberasustamine tuleb korraldada distsiplineeritult ja humaanselt”. Aga ajaks, kui leppele alla kirjutati, olid need „distsiplineeritud ja humaansed” rahvaste ümberasustamised juba mandunud kaootiliseks ja julmaks inimeste massiliseks küüditamiseks. Etnilised konfliktid – paljudes riikides paljude erinevate rühmitiste vahel puhkenud teravad, kibedad ja vägivaldsed konfliktid rahvuslikul pinnal – olid Hitleri tõeline pärand Ida-Euroopale, mistõttu igasugune arutelu sakslaste väljasaatmisest Lääne-Poolast, Sudeedimaalt, Ungarist ja Rumeeniast pärast 1945. aastat algas sellest, et tuletati meelde, mis oli juhtunud eelmise viie aasta jooksul. Kordame: Saksa okupatsiooni eesmärk Poolas oli hävitada poola tsivilisatsioon, taandada poolakad kirjaoskamatuks tööjõuks, likvideerida Poola haritlaste klass. Poolakad viidi ära niisugustest põlistest Poola linnadest nagu Poznań ja Łódź, aga ka Gdyniast, uuest sadamalinnast, mille Poola riik oli 1920. aastatel rajanud. Nende asemele toodi saksa asunikud, neist endist said aga teise sordi kodanikud, kellel polnud mitmel pool õigust avalikus kohas rääkida poola keelt ega saata oma lapsi poolakeelsesse kooli. Tuhanded saadeti tegema orjatööd Saksamaale või siis samuti orjatööle kümnetesse töölaagritesse, mis sakslased olid just sellel eesmärgil Poolasse rajanud.

      Okupatsioon Tšehhi aladel oli leebem, aga ikkagi sügavalt alandav. Kogu maal kõrvaldati ajaloolised monumendid ja kujud, kohalikud juhid tapeti, üksnes rahvuse nimetamist võidi pilgata. Saksa okupatsioon Ungaris sõja lõpul oli lühem, aga ikkagi väga julm. Ka varasemad Ungari-Saksa ja Rumeenia-Saksa ebakindla koostöö ajad olid kohalikele elanikele alandavad, sest koostöö sakslastega tähendas tegelikult nende domineerivat seisundit. Ja kõikjal jättis holokaust nii juutide kui ka mittejuutide hinge kohutava süütunde ja vihaga segatud pärandi.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Intervjuu Janina Suska-Janakowskaga, Łódź, 16. oktoobril 2007.

      2

      Mõlemad tsitaadid väljaandest Barbara Nowak, Serving Women and the State: The League of Women in Communist Poland, dissertatsioon, Ohio osariigi ülikool, 2004.

      3

      Sõna mõtles välja Mussolini vastane Giovanni Amendola 1923. aastal. Mussolini aga võttis selle 1925. aastal ise innukalt kasutusele ja seda kasutas sageli ka tema peamine teoreetik Giovanni Gentile. Vt Abbott Gleason, Totalitarianism: The Inner History of the Cold War (Oxford, 1995), lk 13–18.

      4

      Benito Mussolini ja Giovanni Gentile, Fascism: Doctrine and Institutions (Rooma, 1935).

      5

      Kogu vaidluse kokkuvõtet vt Gleason, Totalitarianism, aga ka Michael Geyeri ja Sheila Fitzpatricku sissejuhatust väljaandele Beyond Totalitarianism: Stalinism and Nazism Compared (Cambridge, 2009).

      6

      Hannah Arendt, The Origins of Totalitarianism (Cleveland ja New York, 1958).

      7

      Carl J. Friedrich ja Zbigniew Brzezinski, Totalitarian Dictatorship and Autocracy (Cambridge, 1956).

      8

      http://www.trumanlibrary.org/whistlestop/study_collections/doctrine/large/index.php

      9

      Gregory Bush, Campaign Speeches of American Presidential Candidates, 1948–1984 (New York, 1985), lk 42.

      10

      Vt Geyer ja Fitzpatrick väljaandes Beyond Totalitarianism.

      11

      Richard Pipes, Communism: A History (New York, 2001), lk 105–107.

      12

      Vt Michael Halberstam, Totalitarianism and the Modern Conception of Politics (New СКАЧАТЬ