Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Bornholm (Pariis, 1965); I. Wood, „Ethnicity and the Ethnogenesis of the Burgundians” väljaandes H. Wolfram ja W. Pohl (toim), Typen der Ethnogenese unterbesonderer Berücksichtigung der Bayern (Vienna, 1990).

169

Vt Knud Jespersen, A History of Denmark (Basingstoke, 2004).

170

„Danish Island Calls for Help”, 28. detsember 2010, www.swedishwire.com/ nordic/7860 (2010).

171

James Bryce, The Holy Roman Empire (London, 1901), lk 434.

172

Samas.

173

Odet Perrin, Les Burgondes (Neuchâtel, 1968).

174

Guichard, Essai.

175

G. W. S. Friedrichsen, The Gothic Version of the Epistles (London, 1939); Charles A. Anderson Scott, Ulfilas: Apostle of the Goths (Cambridge, 1885).

176

Perrin, Les Burgondes, lk 270–273.

177

Autori tõlge.

178

Edward Peters, „Introduction” väljaandes Katherine Drew, The Burgundian Code: Book of Constitutions or Law of Gundobad (Philadelphia, 1963), lk 1–2.

179

C. E. Stevens, Sidonius Apollinaris and his Age (Oxford, 1933).

180

J. Favrod, Les Burgondes: un royaume oublié aucoeur de l’Europe (Lausanne, 2002), lk 32.

181

Samas, lk 235.

182

Perrin, Les Burgondes, lk 537.

183

Vt P. Grierson ja M. Blackburn, Medieval European Coinage (Cambridge, 1986), 1. kd, lk 75.

184

„St Clothilda”, Catholic Encyclopedia (New York, 1907).

185

„The Burgundian Civil War”, Burgundians in the Mist, http://www.theburgundian. blogspot.com/2010/06/burgundian-civil-war.html (2010).

186

Drew, The Burgundian Code, sisaldab koodeksi tõlgitud teksti.

187

Samas, lk 31.

188

Samas, lk 84.

189

Samas, lk 86.

190

F. Paxton, „Power and the Power to Heal: The Cult of St Sigismund of Burgundy”, Early Modern Europe, 2 (1993), lk 95–110.

191

D. Shanzer and I. Wood, Avitus of Vienne: Letters and Selected Prose (Liverpool, 2002).

192

P. Bouffard, Saint-Maurice d’Agaune (Geneva, 1974).

193

J. von Pflugk-Harttung, A History of All Nations from the Earliest of Times (Philadelphia, 1905), lk 399.

194

Hispaania mark – ala Hispaania kirdeosas, mille lõi Karl Suur 795. a puhvertsoonina Frangi riigi ja Hispaanias võimutsevate mauride vahele. – Tõlkija

195

Vt Guy Raynaud de Lage, Introduction à l’ancien français (Pariis, 1975); P. Porteau, „Langue d’oc et langue d’oïl” teoses Deux études dans l’histoirede la langue (Pariis, 1962).

196

Tours’i Gregorius, Historia Francorum, 4. 25. Vt Medieval Online Sourcebook, www.fordham.edu/halsall/basis/gregory-hist.html.

197

Samas, 3. 19.

198

J. Favrod (tlk), La Chronique de Marius d’ Avenches (Lausanne, 1991).

199

W. E. Klingshirn, Caesarius of Arles: The Making of a Christian Community in Late Antique Gaul (Cambridge, 1994).

200

F. MacManus, St Columban (New York, 1963); Katherine Lack, The Eagle and the Dove: The Spirituality of the Celtic Saint Columbanus (London, 2000).

201

J. M. Wallace-Hadrill, „The Bloodfeud of the Franks” teoses The Long-Haired Kings and Other Studies in Frankish History (London, 1962).

202

J. M. Wallace-Hadrill, „Fredegar and the History of France”, samas, lk 87.

203

Samas, lk 92.

204

Samas, lk 147.

205

L. Theis, Dagobert: un roi pour un peuple (Pariis, 1952).

206

Antonio Santosuosso, Barbarians, Marauders and Infidels: The Ways of Medieval Warfare (Boulder, Colo., 2004).

207

Alessandro Barbero, Charlemagne: Father of a Continent (Berkeley, 2004), lk 28–33.

208

Jean Richard, Les Ducs de Bourgogne et la formation du duché (Pariis, 1954).

209

Nursia Benedictus (u 480–547), kelle koostatud kloostrielu seaduste kogumik on olnud enamiku kloostrite elukorralduse alus. – Tõlkija

210

Lucy Smith, The Early History of the Abbey of Cluny (London, 1930); Edwin Mullins, In Search of Cluny: God’s Lost Empire (Oxford, 2004).

211

Gillian Evans, Bernard of Clairvaux (Oxford, 2000).

212

„A Thousand Years of MonasticWinegrowing”, www.bourgogne-wines.com.

213

„Le Duc de Bordeaux”, http://wn.com/un_deux_rab (2010).

214

R. Poupardin, Boson et le royaume de Provence (Châlons-sur-Saône, 1899).

215

Mireille Labrousse, St Honorat: fondateurde Lérins et Évêque d’Arles (Bégrolles, 1995).

216

Favrod, La Chronique de Marius d’Avenches, lk 122.

217

Selle väite autor, omaaegne ajakirja „English Historical Review” ja Oxfordi Magdaleni kolledži kolleegiumi liige R. Lane Poole, on probleemiga põhjalikult maadelnud. Tema enne Esimest maailmasõda kirjutatud teos „Notes on Burgundy” on krõbekuiv uuring. Siiski on teoses selgesti tunda varjatud põnevust, kui autor võrdleb vähetuntud ürikute ja kroonikate hämaraid vihjeid või imetleb, kui täpselt eristab Reimsi Flodoard kolme rahvast, kes kõik kandsid sama nime. Kaks tema uuringut algatavad tõelise detektiivitöö, püüdes välja selgitada neidki inimesi, kelle täielikku nime pole kusagil nimetatud. Üks uurimus räägib „Alpide lähikonnast pärinevast hertsogist”, kes väidetavalt olevat abiellunud Inglise kuninga Edward Vanema (valitses 899–924) tütrega, teine käsitleb burgundlast, keda teatakse üksnes kui Hugo Cisalpinust. Kas tegu on Hugo Musta, Hugo Valge või koguni Itaalia Hugo I vennapoja Hugoga? Ükski otsing pole tulemusi andnud. Otsingud ongi need, mis pakuvad rahuldust. – Autor

218

R. Lane Poole, Burgundian Notes: The Union of the Two Kingdoms of Burgundy (Oxford, 1913).

219

Geoffrey Barraclough, The Origins of Modern Germany (London, 1947), lk 50–51.

220

Varem kasutati nime Prantsusmaa harva, välja arvatud siis, kui jutt käis väikesest piirkonnast Seine’i orus, mida tänapäeval nimetatakse Île de France. Hugues Capet sai tuntuks just selles kitsas tähenduses tiitli duc СКАЧАТЬ