Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      (Kuulsusrikas Karl Suur, minu isa / araablaste küüsist mind päästis / kuid suur Meritxell, minu ema / tänu taevale, elu mul andis. / Pärijannana sündisin mina / erapooletuks rahvaste vahel. / Jään üksikuks, üks mina ainus / Karl Suure impeeriumi tütar. / Ma ustav ja vaba / üksteistkümmend sajandit / nii alati tahan ma olla. / Las kehtivad seadused olla mu juhiks / ja printsid las olla mu kaitsjad.) Andorralased laulavad ikka veel Karl Suurest, sest nende riik sai alguse tema valitsemisajal ja seda pole kunagi liidetud ühegi hiljem tekkinud suurriigiga.

      Mitte kusagil pole võimalik mõista ühe maatüki asendit paremini kui seistes Perpignanist lõunas kõrgel Prantsuse-Hispaania piiril. Ere pärastlõunane päike paistab otse näkku. Vasakul sädeleb silmapiiril meri, samas paistab lõiguke Prantsusmaa rannikust, mis läheb üle Costa Bravaks. Paremal on näha Andorra ja Kesk-Püreneede suunas eemalduv mäeahelik. Roussillon ja Cerdagne jäävad seljataha, veelgi kaugemal on Languedoc. Eespool laiuvad nii kaugel, kui silm ulatub nägema, Kataloonia järsunõlvalised künkad. Kataloonia tähtsaim sadam ja linn Barcelona jääb küll juba silmapiiri taha, aga autoga jõuab sinna napi tunniga, kui võtta ette teekond mööda küngaste vahel looklevat maanteed (Autopista E-15).

      Kuna tänapäeval annavad tooni tsentraliseeritud rahvusriigid, on selles Püreneede piirkonnas kerge näha nii Prantsusmaa kui ka Hispaania ääremaad: jääb see ju Pariisist ja Madridist kaugele. Uidates Püreneede ümbruses, poevad mõtteisse aga kahtlused. Maastik, mis iseenesest on lõpmatult pikka aega kestnud muutuste tulemus, sünnitab paratamatult mõtteid ka kõige muu muutlikkuse kohta. Mitte kuigi ammu ei paistnud Prantsusmaa siiakanti kusagilt kätte, Hispaaniat aga polnud olemaski. Perpignan oli kord pealinn. Samuti olid seda Barcelona ja Zaragoza. Siis said mõlemal pool Ida-Püreneesid elavatest rahvastest ühe kuninga alamad, niisuguse suure poliitilise moodustise liikmed, mille kaugeimad piirid ulatusid kaugele silmapiiri taha.

      Kuningriigi juuri tuleb otsida Kesk-Püreneede mägikarjamaadelt alla laia Ebro orgu voolava Aragóni mägijõe äärest.308 Piirkond, kus on jõe lätted, on selle järgi saanud oma tänapäevase nime Alto Aragón ehk Kõrg-Aragón. Jõge ümbritsev maastik kujutab enesest kõrbelist tasandikku, mis on kaetud kriiti ja soola sisaldava õhukese pinnasega. Suurema osa ajast annavad siin tooni kuivad voolusängid ja tuhakarva põõsastikud. Suved on kõrvetavalt kuumad, talved külmad ja lumerohked. Tasandikku ümbritsevatel mägedel kasvavad tamme-, männi- ja pöögimetsad, mägikarjamaadel leiavad aga rikkalikku toitu meriinolambad. Püreneede mäeahelikku, mille tippudest paistavad siin silma Aneto ja Perdido, on raske ületada. Järskude nõlvadega mägiorgudes leidub üksikuid rohelisi oaase, aga ainus ala, mis sobib vähegi ulatuslikuks põllumajanduseks, asub madalamal, seal, kus Ebro ääres laiuvad nisupõllud, viljapuu- ja viinamarjaaiad. Üks vanimaid üle Püreneede viivaid kaubateid Zaragozast Béarni läheb läbi Port de Canfranci kuru.

      Just siin asusid Pürenee poolsaare kirdeosas võimul olnud kristlastest isandad esimese aastatuhande lõpu lähenedes tagasi tõrjuma muslimitest maure, kes olid valitsenud suuremat osa poolsaarest sellest saadik, kui nad umbes kaks sajandit varem Põhja-Aafrikast siia tungisid. See suur hulk suuremaid ja väiksemaid kristlastest valitsejaid koondus siia ajal, kui frangid tulid üle Püreneede, et seista vastu edasi tungivale islamiväele. Karl Suure 778. aasta sõjakäik mauride vastu on jäädvustatud vana prantsuse eepose „Rolandi laul” (Chanson de Roland) avaridades:

      Karl Suure taandumine Zaragozast kulmineerus kangelasliku lahinguga Roncesvallesi kurus, kus Roland ja Oliver teenisidki välja surematu kuulsuse.

      Vastukaaluks Pürenee poolsaarelt lähtuvale muslimite ohule rajas Karl Suur neli militariseeritud puhverala: Gascogne’i mark, Toulouse’i mark (millega oli liidetud Andorra), Gooti mark piki Vahemere rannikut Narbonne’ist Nîmes’ini ja Püreneede keskosast idaossa ulatuv Marca Hispanica. Nimetatud neljas mark koosnes vähemalt kuueteistkümnest krahvkonnast, mille eesotsas oli sõjapealik ehk comitatus. Neist esimesena moodustati 760. aastal Roussillon, viimasena aga 801. aastal Barcelona. Ülejäänud krahvkonnad margi idatiival olid Pallars, Urgell, Conflent, Vallespir, Cerdagne, Besalú, Perelada, Ausona, Girona ja Empúries.310 Nende krahvkondade rahvaste verd segati palju läänegootidega (vt 1. peatükk) ja ilmselt on Kataloonia saanud oma ainulaadse keele ja iseloomu just tänu frangi, ibeeria ja gooti kultuuri segunemisele.

      Järgmisel perioodil tõmbusid liiga kaugele tunginud frangid tagasi ja ka mauride jõud hakkas raugema ning Püreneede kristlastest valitsejad säilitasid oma vabaduse. Üheks endise Marca Hispanica tähtsaimaks võimukeskuseks kujunes Barcelona krahvkond, mille näilinegi sõltuvus Frangi riigist lõppes siis, kui Karolingide asemel tulid võimule Kapetingid. Teine mõjuvõimas valitseja oli Sancho El Mayor Navarrast (surn 1035), kes teenis hüüdnime Suur ja valitses ulatuslikku maa-ala mõlemal pool Püreneesid. Tema pealinn Pamplona asus otse keset Baskimaad, mis polnud kunagi pidanud alluma võõrvõimule. Läänes piirnesid sellega kristlikud Kastiilia ja León, idas aga mägised Aragoonia, Sobrarbe ja Ribagorza krahvkond, mis langesid peagi Sancho kontrolli alla. Mõneks ajaks hankis ta Barcelona krahvi Berenguer Ramón I El Corbat ehk Küüraka (valitses 1022–1035)311 käest endale isegi süseräänsuskirja.

      Sancho el Mayori õnnistati viie pojaga ja ta töötas välja kava, kuidas oma suguvõsa valdusi põlistada. Võtnud endale „kõikide hispaanlaste kuninga” tiitli, kavandas ta tuleviku, kus tema kristlikku „impeeriumi” toetab hulk talle alluvaid kuningaid. Ta määras oma vanima seadusliku poja Navarra kuningaks, andis Kastiilia ja Leóni teisele pojale ning pärandas testamendiga Sobrarbe ja Ribagorza kahele noorimale pojale. Sancho väljaspool abielu sündinud poeg Ramiro jäi testamendist välja, aga ta jäeti edasi Aragoonia baiulus’eks ehk valitsejaks.

      Pole vist vaja märkida, et Sancho ilus kava ei elanud autorist kuigi palju kauem. Kõik neli kuningast poega olid peagi omavahel sõjajalal. Aastal 1050 sai Fernando Coyanza kirikukogus kinnituse kolmkümmend aastat varem Leónis vastu võetud õigustekirjale, millest nüüd sai kõikide Pürenee poolsaare kristlike riikide eeskuju ja milles kehtestati trooni päritavuse põhimõte. Seejärel pöördus ta põhitähelepanu algavale rekonkistale ehk Pürenee poolsaare tagasivallutamisele mauride käest, tänu СКАЧАТЬ