Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Briti hõimude ladinapärased nimed on peamiselt keldikeelsete originaalnimede tõlked, mida inglise teadlased tõlgivad harva. Kui katset võib siiski teha. Caledonii tähendas tõenäoliselt „karm rahvas”, Selgovae olid „kütid” ja Novantae „tarmukas rahvas”. Votadini (Ptolemaiosel ekslikult Otadini) olid „Fothadi alamad või järgijad”. Nimetus Damnonii on mingil moel seotud mõistet „sügav” tähistava keldi sõnaga, kõige tõenäolisem tähendus on „mererahvas”. See sobib hästi kokku nende elukohaga ja seletab ka, mispärast olid teistelgi Britannia ja Iirimaa mereäärsetel hõimudel samasugused nimed, näiteks elasid dumnoniid tänapäeva Devonis. Igal juhul on Damnonia kõige varasem väikeriik, mis asus Dumbartoni lähikonnas. Selle elanike meresõiduoskuses võib vaevalt kahelda: üks hilisem Iiri allikas mainib määratlemata lahingupaika Iirimaal, kus britt Beinnie tappis Conni poja Arti. Beinnie oli üle vee saabunud britt. Ilmselt oskasid damnonialased transportida sõjamehi üle mere.

      Dumbartoni kalju oli kõigest mõne kilomeetri kaugusel Clota jõe ääres asuva Antoniuse valli läänepoolsest otsast, kus arvatavasti seisis Rooma sõjalaevastik, mis pidi ohjeldama põhjapoolsete merede piraate ja aitama tuua gallidest koosnevat abiväge Antoniuse valli ehitusele. Gallide siinviibimisest annab tunnistust raidkiri vallile ehitatud kindluse altaril kõigest mõne kilomeetri kaugusel Brittanodunumist (Dunglass). CAMPES TRIBUSET BRITANI QP SETIUS IUSTUS PREF. COH IIII GAL VS LLM (Britannia sõjajumaluste auks, Quintus Pisentius Justus, Gallia liitlasvägede 4. kohordi prefekt). Aastaarv vastab meie mõistes aastale 142 pKr. Paarikümne aasta pärast olid leegionid tagasi tõmbunud. Nende kava tagasi tulla ei täitunud kunagi. Küll aga pani keiser Caracalla (valitses 209–217) põhja pool Hadrianuse valli liikuma ratsapatrullid (areani) ja on mõeldav, et Clota jõgi pakkus üha võimalusi teenindada Rooma lääne sõjalaevastikku.84

      4. sajandi keskpaiku tungisid üle Britannia põhjapoolsete kaitseliinide väed, mida roomlased nimetasid suureks confederatio barbarica’ks. Pole teada, kas Damnonia oli selle ühendusega liitunud. Igatahes varises kogu Britannia provintsi valitsusaparaat kahe aastaga (367–369) kokku. Marodöörid ja desertöörid rüüstasid maapiirkondi, võtsid kinni sõjaväe kõrgemaid ohvitsere ning tapsid provintsi ida- ja lõunarannikut kaitsvate kindlustuste juhi. Korra taastas veteransõjamees krahv Theodosius, kes rajas Hadrianuse vallile uuesti garnisonid ja moodustas nii läände kui ka põhja poole hulga sõltuvaid puhverriike. 4. sajandi lõpul seadis end läänes sisse Hispaania väejuht Magnus Maximus, kellest sai Macsen Wledigi nime all mitme legendaarse walesi dünastia rajaja. Samal ajal tõusis votadinide valitsejaks keegi Paternus või Padarn Pesrut (punase mantliga Paternus). Punane mantel tähendas kõrget Rooma auastet. Tema oletatava pealinna Marchiduni (tänapäeva Roxburgh Castle’i) asukohast on leitud suur hulk ajavahemikus 369–410 vermitud Rooma münte. 405. aastal mainib sissekanne ühes Iiri annaalis strath Cluatha ehk Clyde’i oru lahingut. See ongi kõige tõenäolisem hetk, mil rajati Rooma-järgsed ebamäärased riigid. Theodosiuse asutatud sõltuvatest puhverriikidest olid saanud tõelised rahvuslikud „kuningriigid”.85

      Muidugi on tiitel „kuningas”, mida kasutavad nii allikad kui ka ajaloolased, mõnevõrra liialdatud. Toonaste riikide valitsejad polnud kroonitud monarhid, vaid sõjapealikud, kes surusid alamatele peale oma tahte ja kogusid andameid. Nende muutlikust varanduslikust seisust annab tunnistust asulate hulk, kust nad suutsid andamit koguda.

      Pärast seda kui Rooma sõjavägi 410. aastal või veidi hiljem Britanniast lahkus, oli Intervallumis viis, võib-olla kuus-seitse rahvuslikku kuningriiki. Mõni neist on paremini dokumenteeritud kui teised. Galwyddel (Galloway) tekkis Novantae aladele. Rheged, mille keskus oli Caer Ligualid (omaaegne Luguvalium, tänapäeval Carlisle), ulatus mõlemale poole Hadrianuse valli. Riigil oli hilisele Rooma ajale iseloomulik pealinn oma piiskopi, linnamüüri, akvedukti ja purskkaevuga, mis töötas veel 250 aastat hiljemgi. Millalgi 5. sajandil valitses seda Coel Hen, algselt „vana kuningas Cole”, kes saatis suurema osa ajast mööda Aeronis – tulevases Ayrshire’is – sõdides ja kelle nimi on esimene Walesi genealoogianimekirjas „Põhjala inimeste põlvnemine” („Bonedd Gwyr y Gogledd”).86 Idarannikul tekkisid Forthi lahe vastasrandadele Manau (Clackmannan) ja Lleddiniawn (Lothian). Nad võisid, aga ei pruukinud olla eraldi riigid, kuid kokku peetakse neid Guotadini (mis on Votadini õige keldikeelne nimi) territooriumiks. See Gododdini maa (kui kasutada nime nüüdisaegsemat vormi) võis enne vabastamist olla ka Coel Heni valdus. Nii nagu Rhegedis avaldus siingi varakult kristluse mõju. Riigi pealinna Dun Eidyni kalmistul on palju kristlaste haudu. Naaberriik Bryneich hõlmas Gododdinist lõunasse jääva rannariba, aga ka mõlemale poole Hadrianuse valli jäävaid alasid. Kõige sellega võrreldes jäi Kaljukuningriik varju.87

      5. sajandi sündmusi Intervallumis valgustab mingil määral kolme kaugemalgi tähelepanu pälvinud mehe – Cunedda, Patricku ja Niniani – tegevus. Cunedda ap Edern ehk Hea Juht oli Gododdinist pärit sõdalane, kes umbes 425. aastal juhtis sõjakäiku iiri asunike koloonia vastu kaugel Walesi põhjaosas Gwyneddis. Lõpetanud sõjakäigu edukalt, läks ta ajalukku kui üks esimesi Walesi kangelasi ja Gwyneddi valitsejatedünastia esiisa. Tema sõjakäigu põhjus – nagu kirjutab ühe tema järeltulija õukonna juures valminud ajalooteos „Historia Brittonum” – võis olla just Cymry hõimude vastastikune solidaarsus.88

      Cunedda lugu näitab, kuidas napid ajalooallikad tõstatavad sama palju küsimusi, kui nad neile vastuseid annavad. Kuningate loetelude tõlgendamine on siiani ühtaegu nii keeruline kui ka pakub mõistatusi. Kõige varasemad seda perioodi käsitlevad nimistud on leitud Briti Raamatukogu käsikirjade kogust, mis on tuntud kui Harley genealoogiad, mis pärinevad küll tunduvalt hilisemast ajast, kui elasid seal nimetatud valitsejad. Peamiselt pärinevad need Walesist, mitte Britannia põhjaosast, mistõttu võib selles näha keskaegsete kõmride katset säilitada mälestust oma kadunud hõimlastest. Neis allikais leidub harva usaldusväärseid kuupäevi ning need on täis korduvaid nimesid ja tavatuid nimevorme, mida ei ole võimalik kindlalt omistada ühelegi konkreetsele isikule. Uurijad peavad leppima põlvkondade arvestuse, allikate üksikasjalise võrdluse ja lõputute oletustega. Samuti on nad sunnitud tegema mööndusi esmasünniõiguse ja pärimisõiguse selgitamisel ehk valitseja järeltulija määramisel, sest järeltulija ei tarvitsenud olla tingimata valitseja poeg. See meenutab esimeste egüptoloogide ülesannet, pidid ju nemadki vaaraode valitsemisajad ja dünastiad kildhaaval kokku panema.

      Kogu selle ajastu kõige paremini dokumenteeritud ja kõige rohkem uuritud tegelane on Patrick. Ilmselt oli ta põhja poolt pärit britt, kes langes poisikesena iiri piraatide kätte ja müüdi orjusse, aga kellel läks korda põgeneda ja omandada Gallias haridus ning kes pöördus tagasi, et juhtida võitlust Iirimaa usku pööramise nimel. Paraku on kõik kuupäevad ja kohad, mis on seotud tema tegevusega Britannias, äärmiselt vaieldavad. Tema sünnipaik vicus Bannevem Taberniae lähedal, mille kohta ta kasutab oma kirjutistes sõna villula, ehk „väike mõis”, on „veenvalt” paigutatud ühte külasse 24 kilomeetrit Caer Ligualidist (Carlisle) sisemaa poole.89 Teine võimalik koht, mis kannab nime Patrick ja asub kiviviske kaugusel Dumbartoni kaljust, jäetakse sageli tähelepanuta,90 nagu jääb tähelepanuta ka kohalik lugu poisist nimega Succat, kes langes piraatide kätte, kui ta oli Clota lähistel kalastamas. Igal juhul on fakt, et kahest Patricku säilinud kirjast ühe adressaat on milites Corotici, keda ta noomib selle eest, et nad on liitunud piktidega ning sõdivad ja rüüstavad viisil, mis ei sobi roomlastele ja kristlastele.

      Mina, Patrick, СКАЧАТЬ