Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Järgmisel päeval pärast ristimist, kui neil oli juures veel mürri lõhn ja seljas valged riided … ja nad halastamatult maha tapeti, saatsin presbüteri ja ühe teise kirikumehega kirja. Nad naerdi välja.

      Siin kohtlevad Coroticuse käsul teie lambukesi halvasti … kurjategijad. See, kes reetlikult annab kristlasi šotlaste ja piktide kätte, on Jumala armust väga kaugel. Ahned hundid on Iirimaal juba neelanud alla Issanda karja, mis tänu raskele tööle oli hakanud kenasti kasvama …

      Rooma gallidel, kes on kristlased, on kombeks pöörduda frankide poole … ja osta lunaraha eest välja ristitud inimesed, kes on vangi võetud. Teie seevastu tapate neid ja saadate neid võõramaa rahvastele, kes ei tunne Jumalat. Tegelikult saadate Kristuse pere liikmeid lõbumajja …

      Seetõttu ma kurvastan teie pärast, mu kallid … Aga ühtlasi ma rõõmustan, sest need ristitud usklikud on lahkunud siit ilmast paradiisi … Koos usuga Kristusesse pääseb võidule ka hea tahe. Nemad hakkavad mõistma kohut rahvaste üle ja heitma nurjatuid kuningaid igaveseks ajaks põrmu. Aamen.91

      Üsna üksmeelselt arvatakse, et nimetatud Coroticus on Ceredig Gueldig või Ceretic Guletic, Kaljukuningriigi kõige varasem teadaolev valitseja. Mis oleks Patricku puhul olnud veel loomulikum, kui ta pärast piiskopiks tõusu pöördub oma kodumaa vürsti poole? Nende pahategudest rääkides oleks ta võinud pöörduda Coroticuse sõdurite kui „minu kaasmaalaste” poole. Civis, „kodanik” oli endiste Rooma brittide hulgas ülim kompliment. Kuid olgu täiesti selge, et igal juhul oli püha Patrick nagu ka püha David waleslane.

      Waleslane oli ka püha Ninian, kes Beda andmetel saadeti Carlisle’ist lõunapoolseid pikte ristiusku pöörama. Paraku pole vihjeid tema tegevusajale (ehkki üldiselt peetakse selleks 5. sajandit) ja pole ka vähimatki märki, mida täpsemalt võiks tähendada „lõunapoolsed piktid”. Kui selle alla mahuvad Novantae ja Selgovae, võib Ninian olla kristliku kogukonna rajaja Galloways Candida Casas (tänapäeval Whithorn), see sündmus toimus Latinus Stone’i järgi umbes aastal 450. Kui see tähendab aga Fortriu kaledoonlasi, pidanuks ta päralejõudmiseks minema läbi Kaljukuningriigi alade.92

      Kahe 5. sajandil tõestatult valitsenud põhjapoolse kuninga, Coel Heni ja Ceredig Gueldigi (Coroticus) geograafilised ja kronoloogilised seosed on selgusetud. On võimalik, et Coel Hen valitses esialgu Clyde’i lahest kuni Eboracumini (York) ulatuvat territooriumi. Siiski ei tundu sugugi liialdatud oletus, et pärast seda kui Coel Hen uputati umbes 420. aastal Tarboltoni lähedal Aeronis sohu, eraldus Kaljukuningriik, umbes nagu ka Gododdin, Rhegedist. Selle stsenaariumi kohaselt on Ceredig nii Coel Heni troonipärija ning tõenäoliselt ka järeltulija, kui ka Kaljukuningriigi dünastia rajaja. Ceredigi oletatavatest järeltulijatest – Erbin, Cinuit, Gereint, Tutagual ja Caw – on teada üksnes nimi.

      Ceredig Gueldigi ajaloolise olemasolu tõestus rajaneb Harley genealoogiate samasisulistel viidetel ja seda toetab ka tõik, et hiljem mainitakse teda nn Ulsteri annaalides (seoses püha Patricku seiklustega) väljendiga „Coirtech regem Aloo”.93 Sõna Aloo, mida tuleb ette mitu korda, on ilmselt lühendatud vorm sõnast „Alauna”. St David’sis koostatud varakeskaegsed Walesi annaalid „Annales Cambriae”, ütlevad tema kohta „Ceretig Guletic map Cynlop” (rikas Ceredig, Cynloypi poeg).94 Ehkki ähmaselt, aga siiski on ta hõlpsamini identifitseeritav kui tema märksa kuulsam kaasaegne kuningas Arthur.

      Kuni selle hetkeni saab Kaljukuningriigist rääkida eranditult seoses Rooma-järgsete briti hõimudega. Aga 6. sajandil toimusid muutused, mis andsid näitelavale radikaalselt teistsuguse ilme. Esiteks rajasid anglosaksidest kõige kaugemale tunginud germaani päritolu anglid, kes olid asunud vallutama Britannia lõunaosa, oma tugipunktid ka Gododdini ja Bryneichi rannikule. Teiseks lõid Ulsterist Dalriadast tulnud gaeli šotlased samasuguse tugiala looderannikule Dumbartoni lähistele. Nii sõltuski Intervallumi tulevik nelja osalise – kohalike brittide ja piktide ning äsja saabunud anglite ja šotlaste – rivaalitsemisest. Kolmsada aastat hiljem lisandus viies osaline: viikingid, kui tähtis katalüsaator, mis määras võitluste lõpptulemuse.

      Beda andmetel „algas [kuningas] Ida valitsemisaeg 547. aastal”. Pärast Bedat elanud ja kaugel Gwyneddis „Historia Brittonumi” koostanud walesi munga väitel „liitis Ida Din Guauroy ja Berneichi”.95 Angli verd Tulekandja Ida oli pärit kusagilt kaugemalt lõunast. Briti/keldi päritolu nime Berneich või Bryneich kandis kuningriik, mida nüüd hakkasid valitsema ja angliseerima Ida ja tema järeltulijad ning mida kõige rohkem tuntakse ladinakeelse nime Bernicia järgi. Din Guauroy oli suurejoonelise ja peaaegu vallutamatu Bamburghi rannikukindluse britipärane nimi.

      Kõigepealt lõid Ida anglid väikese ja eraldiseisva eelposti. Erinevalt teistest anglosaksidest olid nad meeleldi nõus segunema kohalike brittidega, tekitades nii „ainsa äratuntava kultuurilise ja poliitilise germaanikeldi sulami Britannias”.96 Nende pikemaajaline strateegia, mille määras soodne asukoht rannikul, oli luua side oma hõimlastega lõuna pool Deuri ehk Deira kuningriigis ning moodustada ühtne anglite riik Northumbrias (st „Humberi jõest põhja pool”). Samal ajal loodeti killustada ümberkaudsete brittide kuningriigid Rheged ja Gododdin.

      Gaeli šotlased tegutsesid läänerannikul samal moel. Teooria, mille kohaselt nad saabusid Iirimaalt ühe massiivse migratsioonilaine käigus, on tänapäeval kahtluse alla seatud: väga tõenäoliselt leidus „šoti” (tähenduses „iiri”) asulaid mõlemal pool Põhjaväina juba tunduvalt varem. Veel üks tähtis poliitiline asjaolu puudutab gaelide Dalriada kuningriigi laienemist Ulsterist sellele Britannia rannikuosale, mida sealtpeale nimetatakse Argylliks ehk idapoolsete gaelide maaks, kus alates 574. aastast valitses Aedan macGabrain. Tema valitsemise fakti teatakse tänu pühale Columbale (u 521–597), kes oli äsja rajanud Iona saarele kristliku koloonia ja kelle biograaf Adamnan on kirja pannud rikkalikul infol rajaneva ja üksikasjaliku allikmaterjali.97 Argylli gaelide strateegilisi muresid pole raske ära arvata. Ühelt poolt oli neil vaja tugevdada Argylli ja Ulsteri sidemeid, iseäranis suurendades oma jõudu merel. Teiselt poolt, kui neid poleks tõrjutud tagasi merre, oleks neil tekkinud kiusatus laiendada oma territooriumi naaberriikide – eriti sisemaal elavate piktide ja Kaljukuningriigi brittide – arvel.

      Niisugusesse konteksti asetub üks kuningas Arthuriga seotud lõppematu mõistatuse tahk. Seda mõistatust ei saa lahendada paaril leheküljel. Sellel teemal on tohutult kirjandust, kusjuures järeldused on risti vastupidised. Piisab, kui öelda, et meil on kaks täiesti erinevat kuningas Arthurit, üks tabamatu, aga ajalooline 6. sajandi tegelane, teine ent legendaarne keskaegne kangelane, kelle seiklustest hakkasid pajatama tunduvalt hilisemate aegade bardid ja müüdiloojad. Kõige selle juures torkab silma Inglismaa Arthuri-otsijate eeldus, et ta elas ja võitles Inglismaal, piirialade Arthuri-otsijad aga püüavad tõestada, et ta tuli Marchidunist ehk Roxburghist. Glasgow Arthuri-otsijad paigutavad ta kõhklematult Drumchapelisse, MacArthuri klanni Arthuri-otsijad ilmutavad aga julgust, mis on väärt kadunud kindral Douglas MacArthurit.98 Paraku ei ütle Beda ja Gildas sel teemal midagi, „Historia Brittonum” nimetab „kuulsa dux bellorum’i” kolmeteistkümmet lahingupaika, mille asukohta pole võimalik kindlaks määrata. Ajalooline Arthur oli kindlasti britt, sest ta sai kuulsaks just brittide vaenlaste rünnakuid tõrjudes. Pärast seda tuleb juba otsida toponüümseid nõelu poolajaloolises heinakuhjas. Sellegipoolest on muljetavaldav, kui võimsa toetuse on viimasel ajal pälvinud seisukoht, et Arthur oli põhjapoolse Britannia kangelane. Igaüks võib mõista segadusi Damnonia ja Dumnonia ümber või seoses sellega, mida luges Monmouthi Geoffrey 12. sajandil Walesi legendidest Vana-Põhjala kohta. Kuid kokkuvõttes СКАЧАТЬ