Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on koolipoiste naljad, ning jätkasid muretult kingade parandamist või liha lõikamist.

      Poisid läksid tagauksest mööda mäkke, tegid ringi ümber Suure Maja aia, kõndisid mööda puusilda üle selgeveelise Thwilbumi ning suundusid läbi metsa ja üle karjamaade põhja. Looklev rada viis mäkke. Nad läksid mööda tammesalust, kus eredast päikesepaistest hoolimata lasusid tumedad varjud. Üsna lähedal vasakut kätt oli üks salu, mida Ged kuidagi selgelt näha ei suutnud. Rada ei jõudnud kunagi selleni, kuigi see näis kogu aeg sealsamas olevat. Ged ei osanud isegi öelda, mis puud seal kasvasid. Kurehernes, kes nägi teda silmi pingutamas, ütles tasa: „See on Immanentne Hiis. Me ei saa sinna minna, praegu veel ei saa…”

      Kuumavatel päikeselistel karjamaadel õitsesid kollased lilled. „Sädelilled,” ütles Jaspis. „Nad kasvavad seal, kuhu tuul puistas põleva Ilieni tuha, kui Erreth-Akbe kaitses Sisesaari Tuleisanda eest.” Ta puhus närtsinud õisikut ning tuul kandis lahtipääsenud seemned tulesädemetena päikesepaistes lendu.

      Rada viis neid üles ning tegi siis ringi ümber suure, ümmarguse ja lageda rohelise künka jalami, mida Ged oli näinud laeva pardalt, kui nad Roke saare nõiutud vetesse jõudsid. Künkanõlval Jaspis peatus. „Kodus Havnoril kuulsin ma palju Gonti võlukunstist ning alati üksnes kiitvaid sõnu, nii et ma olen juba ammu tahtnud näha, mida see endast kujutab. Nüüd on meil siin üks Gonti saarlane ning me seisame Roke künka nõlval, mille juured ulatuvad maakera südamesse. Kõik loitsud on siin tugevamad kui mujal. Tee meile mõni trikk, Raudkull. Näita oma stiili.”

      Segaduses ja hämmastunud Ged ei vastanud midagi.

      „Hiljem, Jaspis,” lausus Kurehernes oma otsekohesel kombel. „Jäta ta natukeseks rahule.”

      „Tal on kas oskusi või väge, sest muidu ei oleks uksehoidja teda sisse lasknud. Miks ei võiks ta seda nii nüüd kui ka hiljem näidata? Eks ole õige, Raudkull?”

      „Mul on nii oskusi kui ka väge,” ütles Ged. „Näita mulle, millest sa räägid.”

      „Illusioonidest muidugi – trikkidest, pettekujutluse mängudest. Näiteks millestki säärasest!”

      Jaspis sirutas sõrme välja, lausus paar võõrast sõna ning seal, kuhu ta osutas, hakkas mäekülje rohelusest nirisema väga peenike veenire, mis kasvas, kuni mäest purskas kohinal allikas ja vesi jooksis nõlvakust alla. Ged pistis käe vette ning see tundus märg, ta jõi seda ja vesi oli jahe. Sellest hoolimata ei kustutanud see janu, sest tegemist oli pelga pettekujutlusega. Jaspis pani järgmise sõnaga vee seisma ning kuivad rohulibled kõikusid taas päikesevalguses. „Nüüd on sinu kord, Kurehernes,” ütles ta oma jaheda naeratuse saatel.

      Kurehernes kratsis mornil ilmel kukalt, aga võttis siis peotäie mulda ning hakkas selle kohal leelotama, vormis ja kujundas seda oma tõmmude sõrmedega, surus ja silitas seda ning äkitselt oli sellest saanud mingi metsmesilase või karvase kärbse moodi väike olevus, kes lendas suminal üle Roke künka ja kadus silmist.

      Ged seisis ja vahtis masendatult. Mida teadis tema peale lihtsa külanõiduse, kitsede kutsumise sõnade, soolatüüka ravimise või koormakandmise ja potiparandamise loitsude?

      „Mina niisuguseid trikke ei tee,” ütles ta. Sellest vastusest piisas Kurehernele, kes tahtis edasi minna, kuid Jaspis küsis: „Miks mitte?”

      „Nõidumine ei ole mäng. Meie Gonti saarel ei mängi sellega lõbu ega kiituse pärast,” kostis Ged kõrgilt.

      „Mispärast te seda siis teete,” päris Jaspis, „kas raha pärast?”

      „Ei!” Midagi rohkem aga Ged oma võhiklikkuse varjamiseks ja uhkuse päästmiseks öelda ei osanud. Jaspis naeris, kuid mitte pahatahtlikult, ning läks edasi, näidates neile teed ümber Roke künka. Ged järgnes talle tusaselt ja haavunult, ta teadis, et oli narrilt käitunud, kuid süüdistas selles Jaspist.

      Kui ta sel ööl mantlisse mähkunult Suure Maja hauavaikuses oma külmas pimedas kivikongis madratsil lebas, hakkasid teda vaevama kogu selle paiga kummalisus ning mõte kõigist siin lausutud loitsudest ja sõnumistest. Pimedus ümbritses teda ja hirm võttis tema üle võimust. Ta oleks olnud parema meelega ükskõik kus mujal, ainult mitte Rokel. Aga Kurehernes tuli ukse taha, virvavalgus pea kohal kõikumas ja teed näitamas, ning küsis, kas ta võib sisse tulla ja natuke juttu ajada. Ta päris Gedilt Gonti saare kohta ning rääkis siis armastusega oma kodusaartest Idarajal, kirjeldas, kuidas küla koldetulede suits kandub õhtuti vaiksele merele naljakate nimedega saarte vahel: Korp, Kopp ja Holp, Venway ja Vemish, Iffish, Koppish ja Sneg. Kui ta Gedile saarte paiknemist seletades nende piirjooned sõrmega kivipõrandale visandas, helendasid tema tõmmatud jooned enne kustumist ähmaselt, otsekui oleksid need hõbepulgaga tõmmatud. Kurehernes oli koolis olnud kolm aastat ning temast pidi varsti võlur saama, väiksemate nõiavõtete peale ei mõelnud ta rohkem kui linnud mõtlevad lendamisele. Ometi oli tal veel ka üks suurem anne, mida pole võimalik õppida – südameheadus. Sel ööl ja edaspidi pakkus ja andis ta Gedile sõprust, kindlat ja avalat sõprust, millele Ged tahes-tahtmata samaga vastas.

      Ometi suhtus Kurehernes sõbralikult ka Jaspisesse, kes oli Gedi tol esimesel päeval Roke künkal narriks teinud. Ged ei unustanud seda ning näis, et Jaspis ka mitte, sest ta rääkis Gediga alati viisakal toonil ja pilkava naeratusega. Gedi uhkus ei kannatanud halvustamist ega üleolevalt armulikku suhtumist. Ta vandus, et tõestab Jaspisele ja kõigile teistele, kelle juht Jaspis teatud mõttes näis olevat, kui suur on tema vägi tegelikult – kunagi teeb ta seda. Sest ükski neist polnud oma kavalatest trikkidest hoolimata päästnud võlukunsti abil küla. Neist kellegi kohta ei olnud Ogion kirjutanud, et temast saab Gonti kõige vägevam võlur.

      Toites nõnda oma uhkust, suunas ta oma tugeva tahte tööle, mis talle anti, nende oskuste, õppetükkide, ajaloo ja kunstide omandamisele, mida õpetasid Roke hallide rüüdega meistrid, keda nimetati Üheksaks Meistriks.

      Osa aega igast päevast veetis ta Laulumeistri juures, õppides kangelaslugusid ja tarkusevaramut, mis algas kõige iidsema lauluga, „Éa Loomislooga”. Siis harjutas ta koos kümmekonna teise noorukiga Ilmameistri juures tuule- ja ilmakunsti. Nad veetsid terveid päikeselisi kevadpäevi ja varaseid suvepäevi väikeste purjekatega Roke lahel, harjutades paadi juhtimist sõna abil, lainete vaigistamist, maailmatuulega kõnelemist ja võlutuule tõstmist. Need on väga keerulised kunstid ning sageli sai Ged liikuva poomiga vastu pead, sest paat tegi äkitselt vastassuunas puhuva tuule käes äkilise pöörde või põrkas teise paadiga kokku, kuigi nende päralt oli terve laht, või said kõik kolm poissi tema paadis ootamatult läbimärjaks, sest tahtmatult tekitatud suur laine ujutas paadi üle. Teistel päevadel toimusid rahulikumad retked kuival maal, Taimemeister õpetas neile kasvavate taimede olemust ja omadusi ning Käemeister selgitas mustkunsti, käteosavust ja algelisemaid muutmisvõtteid.

      Kõigis neis õpingutes oli Ged andekas ning ületas kuu aja pärast poisse, kes olid temast aasta kauem Rokel olnud. Eriti kergesti tulid talle kätte illusioonitrikid, nii et tundus, nagu oleks ta selle oskuse juba sündides kaasa saanud ning see vajas ainult meeldetuletamist. Käemeister oli leebe ja muretu vana mees, kellele tema õpetatud kunsti vaimukus ja ilu ammendamatut rõõmu valmistasid. Peagi ei tundnud Ged tema ees enam mingit kartust, vaid esitas ühe ja teise loitsu kohta küsimusi ning Meister naeratas alati ning näitas talle, mida ta oli tahtnud. Kuid püüdes ühel päeval lõpuks Jaspist häbisse jätta, ütles Ged Käemeistrile Näivuse õuel: „Õpetaja, kõik need loitsud on üsna ühesugused: kui sa juba ühte tead, on sulle teada ka kõik teised. Ja niipea, kui loitsimine lõpeb, haihtub ka illusioon. Kui ma teen näiteks kivikese teemandiks,” – ja seda ta ühe sõna ja randmeliigutusega tegigi –, „mida ma pean siis ette võtma, et see teemant jääkski teemandiks? Kuidas seda muutmisloitsu lukustada, nii et see kestma jääks?”

      Käemeister СКАЧАТЬ