Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sügavalt mällu. Ometi ei suutnud ülesande ülevus seda Tornis veedetud pika aasta tööd vähem raskeks ja vähem kuivaks muuta ning aasta lõpul ütles Kurremkarmerruk talle: „Sa oled alustanud hästi.” See oligi kõik. Võlurid räägivad tõtt ning see vastaski tõele, et kõik rängad pingutused, mida Ged sel aastal nimede valdamiseks oli teinud, oli pelk algus ning õppimist jätkama pidi ta terve oma elu. Ta lasti Üksildasest Tornist välja varem kui temaga koos tulnud poisid, sest ta oli õppinud kiiremini, kuid see oli ka ainus tunnustus, mis talle osaks sai.

      Ta kõndis talve hakul üksi üle saare lõunasse, sammus tühjadel teedel, mille ääres polnud ühtegi asulat. Öösel hakkas sadama. Ged ei hoidnud vihma sõnumisega endast eemal, sest Roke ilm oli Tuulevõtme Meistri hoole all ning sellesse ei tohtinud keegi ennast segada. Ta läks suure pendikipuu alla varju ning mõtles seal mantlisse mähkunult lamades oma vanale õpetajale Ogionile, kes käis ilmselt ikka veel kõrgel Gonti mäel oma sügisestel rännakutel ja magas väljas, katuseks raagus puuoksad ja seinteks langev vihm. Ged naeratas, sest Ogionile mõtlemine oli talle alati lohutuseks. Ta uinus rahuliku südamega külmas pimeduses, mis oli tulvil vee sosinat. Koidikul ta ärkas ja tõstis pea, vihm oli üle jäänud ning ta nägi, et tema mantli vahele oli tulnud sooja otsima üks loomake, kes seal nüüd kerratõmbunult magas. Ged imestas seda nähes, sest tegemist oli haruldase ja kummalise loomaga, kelle nimi on otak.

      Neid olendeid leidub ainult Saarestiku neljal lõunapoolsel saarel: Rokel, Ensmeril, Podyl ja Wathortil. Nad on väikesed ja sileda karvaga, neil on lai nägu, suured säravad silmad ja tumepruun või pugalikpruun karv. Nende hambad on teravad ja nad on tigedad, nii et kodus neid ei peeta. Nad ei tee üldse mingit häält. Ged silitas loomakest, see ärkas ja haigutas, paljastades väikese pruuni keele ja valged hambad, aga ta ei kartnud. „Otak,” ütles Ged, aga siis meenusid talle tuhanded Tornis õpitud loomanimed ja ta kutsus loomakest selle päris nimega Vanas Keeles: „Hoeg! Kas sa tahad minuga kaasa tulla?”

      Otak seadis end tema peopesale istuma ning hakkas ennast pesema.

      Ged pani looma õlale kapuutsivoltide vahele ning see jäigi sinna. Päeva jooksul hüppas loom mõnikord maha ja lipsas metsa, aga tuli alati tagasi ning tõi ükskord kaasa kinnipüütud metshiire. Ged naeris ja käskis otakil hiire ära süüa, sest oli parajasti Päikesepüha õhtu ja ta ise paastus. Ta kõndis niiskes videvikus Roke künkast mööda, nägi eredat virvavalgust Suure Maja katuse kohal vihmas mänglemas, astus sisse ning tulevalges saalis tervitasid teda Meistrid ja ta kaaslased.

      Gedile oli see otsekui kojutulek, sest tal ei olnud kodu, kuhu ta oleks võinud kunagi tagasi pöörduda. Ta oli nii palju tuttavaid nägusid nähes rõõmus ning kõige rõõmsam veel siis, kui ta nägi, et Kurehernes tuli teda tervitama, lai naeratus tõmmul näol. Ta oli sel aastal sõbrast rohkem puudust tundnud, kui ta isegi endale aru oli andnud. Kurehernes oli sel sügisel nõiaks saanud ega olnud enam õpipoiss, aga see ei seadnud nende vahele mingit tõket. Nad hakkasid kohe juttu ajama ning Gedile tundus, et ta ütles Kurehernele selle esimese tunniga rohkem, kui ta oli öelnud terve pika aasta jooksul Üksikus Tornis.

      Otak kükitas ikka veel tema õlal kapuutsi sees, kui nad istusid Koldesaalis pikkade laudade taha pidusööki sööma. Kurehernes imetles loomakest ja sirutas korra käe, et teda silitada, aga otak napsas kohe oma teravate hammastega. Kurehernes naeris: „Räägitakse, Raudkull, et selle inimesega, keda metsloom hoiab, kõnelevad kivi ja lätte Vanad Väed inimhäälega.”

      „Räägitakse, et Gonti võluritel on tihti koduvaimud,” ütles Jaspis, kes istus teisel pool Kureherne kõrval. „Isand Nemmerlel on kaaren ja lauludes lauldakse, et Arki Punane Maag pidas kuldketi otsas metssiga. Aga seda pole ma veel kuulnud, et nõid oleks endal rotti kapuutsi sees hoidnud!”

      Selle peale puhkesid kõik naerma ning Ged naeris koos teistega. See oli lõbus õhtu ja Gedile meeldis olla seal soojuses ja melus, tähistada koos kaaslastega pidupäeva. Aga Jaspise nali, nagu kõik muugi, mis ta kunagi Gedile öelnud oli, käis talle närvidele.

      Sel õhtul oli kooli külaline O isand, kes oli ka ise tuntud nõid. Ta oli olnud Arhimaagi õpilane ning tuli mõnikord Talvepeoks või suviseks Suureks Tantsuks Roke saarele. Tal oli kaasas tema sale ja noor emand, särav nagu uus vask, kelle musti juukseid kroonisid opaalid. Suure Maja saalis istus harva naisi ning mõni vana Meister kõõritas teda hukkamõistvalt. Noored mehed aga ei suutnud emandalt pilku pöörata.

      „Säärase naise pärast,” ütles Kurehernes Gedile, „võiksin ma vägevaid nõiatükke teha…” Ta ohkas ja puhkes naerma.

      „Ta on ju ainult naine,” vastas Ged.

      „Printsess Elfarran oli ka ainult naine,” kostis Kurehernes, „aga tema pärast tehti terve Enlad maatasa, Havnori Sangarmaag suri ja Solea saar vajus merre.”

      „Vanad pajatused,” kostis Ged. Siis aga hakkas temagi O emandat vaatama ja mõtlema, kas see tõesti ongi niisugune surelik ilu, millest pajatasid muistendid.

      Laulumeister oli laulnud „Noore kuninga laulu” ning siis olid kõik koos laulnud talvist rõõmulaulu. Kui enne lauast tõusmist lühike paus tekkis, ajas Jaspis ennast püsti, läks koldele kõige lähema laua juurde, kus istusid Arhimaag, külalised ja meistrid, ning kõnetas O emandat. Jaspis ei olnud enam poiss, vaid pikk ja nägus noormees, mantel kurgu all hõbehaagiga kinnitatud, sest ka tema oli sel aastal nõiaks saanud ja hõbehaak oli selle tähis. Emand naeratas tema sõnade peale ning sädelevad opaalid särahtasid tema mustades juustes. Siis noogutasid meistrid nõusoleku märgiks lahkelt ja Jaspis näitas emandale illusioonikunsti. Ta pani kivipõrandast võrsuma valge puu. Selle oksad puudutasid saali kõrgeid laetalasid ning iga oksa iga rao küljes säras kuldõun, need kõik olid päikesed, sest tegemist oli Aastapuuga. Äkitselt lendles okstel üleni valge lind, kelle saba oli nagu lumesadu, ning kuldõunad tuhmusid ja muutusid seemneteks, neist said kristalltilgad. Kui need puult varisesid, oleks nagu vihma sadanud, äkitselt oli tunda sulnist lõhna ning õõtsuvale puule kasvasid roosast leegist lehed ja valged täheõied. Siis illusioon hajus. O emand hüüatas rõõmust ning kummardas oma sädeleva pea noore nõia poole tema meisterlikkuse kiituseks. „Tule meiega, ela meiejuures Otoknes – kas ta tohib tulla, mu isand?” küsis ta nagu laps oma rangelt kaasalt. Aga Jaspis vastas üksnes: „Kui ma olen omandanud oma õpetajate ja sinu kiitust väärivad oskused, emand, tulen ma meeleldi ja teenin sind meeleldi igavesti.”

      Nii oli Jaspis meele järgi kõigile peale Gedi. Gedi hääl ühines kiidukooriga, aga tema süda mitte. „Mina oleksin paremini teinud,” ütles ta endamisi kibeda kadedusega ning pärast seda oli kogu õhtu rõõm tema jaoks rikutud.

      4. Varju vallandamine

      Sel kevadel nägi Ged nii Kurehernest kui ka Jaspist harva, sest nemad olid nüüd nõiad ning õppisid Meisterkujundaja juures Immanentses Hiies, sinna salapaika aga ei tohtinud ükski õpipoiss oma jalga tõsta. Ged elas Suures Majas ja töötas koos õpetajatega kõigi oskuste kallal, mida kasutavad nõiad, kes valdavad küll nõiakunsti, kuid kellel pole saua: tuuletõstmine, ilmamuutmine, leidmine ja köitmine, loitsijate ja loitsuseppade, jutuvestjate, laulikute, ravitsejate ja taimetarkade kunstid. Öösiti üksi oma magamiskongis, virvavalgus lambi või küünla asemel raamatu kohal põlemas, uuris ta Vanemaid ruune ja Éa ruune, mida kasutatakse vägevates loitsudes. Kõik need oskused omandas ta kerge vaevaga ning õpilaste seas levisid kuuldused, nagu oleks see või teine õpetaja öelnud, et Gonti poiss on kõigist kunagi Rokel viibinud õpilastest kõige taiplikum, ka otakiga seoses tekkis mitmesuguseid jutte, räägiti, et see on maskeeritud vaim, kes sosistab Gedi kõrva tarkusesõnu, ning öeldi isegi, et Arhimaagi kaaren oli tervitanud Gedi tema saabumisel kui „tulevast Arhimaagi”. Ükskõik, kas õpilased neid lugusid uskusid või kas Ged neile meeldis või ei meeldinud, enamik kaaslasi imetles Gedi ning järgis teda õhinal, kui teda vahel harva pöörane tuju valdas ning ta pikemaks minevatel kevadõhtutel nende mänge juhtima asus. СКАЧАТЬ