Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning see soov kasvas jutu käigus veelgi. Tüdruk laskis tal rääkida trikist uduga, mis oli hukutanud võõrad sõdalased, ning kuulas imestaval ja imetleval ilmel, kuid ei lausunud ühtki kiidusõna. Peagi andiski ta juba jutule uue suuna. „Kas sa oskad linde ja loomi enda juurde kutsuda?” küsis ta.

      „Oskan,” vastas Ged.

      Ta teadis, et niidu kohal kaljudel on pistrikupesa, ning ta kutsus lindu nimepidi. See tuligi, kuid ei laskunud tema randmele, sest ilmselt häiris teda tüdruku lähedus. Pistrik häälitses, peksis oma laiade tiibadega õhku ning kandus tuules ülespoole.

      „Kuidas sa nimetad sellist loitsu, mis pistrikku tulema sundis?”

      „Kutseloitsuks.”

      „Kas sa oskad ka surnute hingi enda juurde kutsuda?”

      Poiss arvas, et tüdruk teda selle küsimusega pilkab, sest pistrik ei olnud päriselt tema kutsele kuuletunud. Ta ei kavatsenud ennast pilgata lasta. „Tahtmise korral võiksin küll,” ütles ta rahulikult.

      „Kas hinge väljakutsumine ei ole mitte väga raske ja ohtlik?”

      „Raske küll. Aga ohtlik?” Ged kehitas õlgu.

      Seekord oli ta peaaegu kindel, et tüdruku pilgus oli imetlus.

      „Kas sa armurohtu oskad teha?”

      „Selleks pole erilist oskust vaja.”

      „Tõsi,” vastas tüdruk, „seda oskab teha iga külalausuja. Kas sa muutmisloitsu oskad lausuda? Kas sa oskad muuta oma kuju, nagu võlurid juttude järgi peaksid oskama?”

      Ged ei olnud jällegi kindel, et tüdruk seda küsimust pilklikult ei esitanud, seepärast vastas ta taas: „Tahtmise korral võiksin küll.”

      Tüdruk hakkas paluma, et ta muudaks ennast milleks tahes, kulliks, härjaks, tuleks, puuks. Ged tõrjus tema pealekäimist lühikeste saladuslike sõnadega, mida kasutas tema õpetaja, aga kui tüdruk teda meelitas, ei suutnud ta järsult keelduda, pealegi ei osanud ta öelda, kas ta ise uskus oma kelkimist või ei. Ta läks minema, öeldes, et õpetaja ootab teda kodus, ning järgmisel päeval ta niidule ei tulnud. Aga ülejärgmisel päeval tuli ta jälle, kinnitades endale, et ta peaks korjama veel lilli, kuni need õitsevad. Tüdruk oli kohal ning nad sumasid paljajalu soisel niidul ja noppisid raskeid valgeid õisi. Kevadpäike säras ning tüdruk lobises temaga lõbusasti nagu mõni koduküla karjatüdruk. Ta esitas Gedile jälle nõiakunsti kohta küsimusi ja kuulas pärani silmi poisi juttu, nii et poiss hakkas taas suurustlema. Siis küsis tüdruk, kas poiss ei näitaks talle muutmisloitsu toimet, ning kui poiss vastu puikles, vaatas tüdruk talle otsa, lükkas mustad juuksed näo eest ja küsis: „Kas sa kardad?”

      „Ei, ei karda.”

      Tüdruk naeratas natuke põlastavalt ja ütles: „Võib-olla oled sa liiga noor?”

      Seda ei kavatsenud Ged taluda. Ta ei öelnud midagi, aga otsustas oma võimeid tüdrukule tõestada. Ta lausus, et tüdruk võiks järgmisel päeval jälle niidule tulla, läks minema ja jõudis koju, kui õpetaja oli veel väljas. Ged sammus otse riiuli juurde ja võttis sealt kaks Tarkuseraamatut, mida Ogion tema nähes veel kordagi ei olnud avanud.

      Ta otsis enesemuutmise loitsu, aga et tal läks ruunide lugemine alles aeglaselt ning ta ei mõistnudki õieti loetut, siis ei leidnud ta seda, mida otsis. Raamatud olid väga vanad, Ogion oli saanud need oma õpetajalt Heleth Kaugeltnägijalt ja Heleth oma õpetajalt, Perregali maagilt, ning nõnda muinasaegadeni välja. Kiri raamatus oli väike ja imelik, paljud käed olid sõnu üle kirjutanud ja midagi ridade vahele lisanud ning kõik need käed olid nüüdseks põrmuks saanud. Mõnes kohas aga mõistis Ged ometi midagi sellest, mida ta lugeda üritas, ning et tüdruku küsimused ja pilked ei läinud tal hetkekski meelest, peatus ta pilk leheküljel, kus oli surnute hingede kutsumise loits.

      Kui ta seda luges, püüdes ükshaaval ruunide ja sümbolite tähendust mõistatada, haaras teda õud. Tema pilk oli otsekui raamatusse naelutatud ning ta ei saanud seda enne kõrvale keerata, kui oli loitsu lõpuni lugenud.

      Tõstnud seejärel pea, nägi ta, et majas oli pime. Ta oli lugenud ilma igasuguse valguseta, pimeduses. Kui ta nüüd raamatusse vaatas, ei suutnud ta enam ruune eristada. Hirm näis aga temas kasvavat ning see hirm hoidis teda toolil kinni. Tal oli külm. Üle õla vaadates nägi ta, et suletud ukse kõrval küürutas miski, mingi vormitu, pimedusest tumedam varjutomp. Tundus, et see sirutus tema poole, sosistas midagi, kutsus teda sosinal, aga Ged ei saanud sõnadest aru.

      Uks paiskus pärani. Sisse astus kõrge helendav kogu, valgest leegist ümbritsetud mees, kes ütles midagi valjusti, vihaselt ja järsult. Pimedus ja sosin kihutati minema ning need hääbusid.

      Hirm kadus Gedi südamest, aga ta kartis ikka veel kohutavalt, sest lävel keset helendust seisis maag Ogion ning tammine sau tema käes kiirgas valget valgust.

      Maag astus sõna lausumata Gedist mööda, pani lambi põlema ja asetas raamatu uuesti riiulile. Siis vaatas ta poisile otsa ja ütles: „Seda loitsu lausudes sead sa alati hukatuse äärele nii sulle antud väe kui ka oma elu. Kas sa seda loitsu raamatutest otsisidki?”

      „Ei, õpetaja,” pomises poiss ning seletas häbenedes Ogionile, mida ta oli otsinud ja miks ta seda oli teinud.

      „Kas sa ei mäleta, kuidas ma ütlesin sulle, et selle tüdruku ema, isanda naine, on võlur?”

      Ogion oli seda tõesti kunagi öelnud, aga Ged polnud tema juttu tähele pannud, kuid nüüd ta teadis juba, et ilma mõjuva põhjuseta ei rääkinud Ogion kunagi midagi.

      „Tüdruk on ise ka juba poolenisti nõid. Võib-olla saatis ema tüdruku sinuga rääkima. Võib-olla tema avaski raamatus selle lehekülje, mida sa lugesid. Tema ei teeni neid vägesid, mida teenin mina: ma ei tea, mida ta taotleb, aga tean, et head ta mulle ei soovi. Ged, kuula mind nüüd. Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle selle peale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mis sul maksta tuleb!”

      Ged hüüdis häbist kannustatuna: „Kuidas saan ma seda kõike teada, kui sa mulle midagi ei õpeta? Sellest ajast saadik, kui ma sinu juurde elama tulin, ei ole ma midagi teinud, midagi näinud…”

      „Nüüd oled sa midagi näinud,” ütles maag. „Ukse juures pimeduses, kui ma sisse astusin.”

      Ged vaikis.

      Ogion laskus põlvili, seadis puud koldesse ja läitis tule, sest majas oli külm. Ikka veel põlvitades ütles ta oma vaikse häalega: „Ged, mu noor pistrik, miski ei kohusta sind minu juures või minu teenistuses olema. Mitte sina ei tulnud minu juurde, vaid mina sinu juurde. Sa oled väga noor säärase valiku tegemiseks, aga mina seda sinu eest teha ei saa. Kui sa soovid, saadan ma sind Roke saarele, kus õpetatakse kõrgeid kunste. Sa õpid seal kõike, mida õppida tahad, sest sinus on suur vägi. Loodetavasti isegi suurem kui sinu uhkus. Ma jätaksin su enda juurde, sest minul on olemas see, mis sinul puudub, aga ma ei hoia sind siin vastu sinu tahtmist. Vali nüüd Re Albi ja Roke vahel!”

      Ged seisis tummalt, hinges segadus. Ta oli hakanud armastama Ogioni, kes oli teda oma puudutusega terveks ravinud ning kelles polnud kübetki viha; Ged armastas teda, aga sai sellest aru alles nüüd. Ta vaatas vastu korstnajalga nõjatatud tammist saua, mäletas selle kiirgust, mis oli kurjuse pimedusest välja põletanud, ning СКАЧАТЬ