Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii kiiresti, et Meistermuutja, kes oli ka ise alles noor mees, hakkas teda peagi teistest eraldi õpetama ning rääkis talle päris muutmise loitsudest.

      Õpetaja seletas, et mingi asja päriselt teiseks muutmiseks tuleb see senikauaks ümber nimetada, kuni loitsujõud kestab, ning selgitas, kuidas see mõjutab muudetavat asja ümbritsevate asjade nimesid ja olemust. Ta kõneles muutmisega kaasnevatest ohtudest, eelkõige sellest, et kuju muutnud võlur võib ise oma loitsu lõksu jääda. Veendunud, et poiss saab asjast tõesti aru, hakkas noor õpetaja saladustest rääkimisest kaugemale minema. Ta õpetas poisile kõigepealt ühe ja siis teise Suurtest Muutmisloitsudest ning laskis tal uurida Vormimisraamatut. Seda tegi ta Arhimaagi teadmata ja mõtlematult, aga ta ei tahtnud midagi halba.

      Ged töötas nüüd ka koos Kutsumismeistriga, kuid see oli range mees, keda tema õpetatav sügav ja sünge võlukunst oli kalestanud ja vanaks teinud. Ta ei teinud mingit tegemist illusioonidega, tema tegeles päris võlukunstiga, selliste energiate väljakutsumisega nagu valgus, soojus, magnetit mõjutav jõud ning nende jõududega, mida inimesed kaalu, vormi, värvi ja helina tajuvad – tõeliste, universumi tohutust, põhjatust energiast ammutatavate jõududega, mida ühegi inimese loitsud ega kasutamine ammendada ega tasakaalust välja viia ei saanud.

      Ilmategija ning meremeistri pöördumine tuule ja vee poole olid tema õpilastele juba tuntud oskused, aga just tema näitas neile, miks tõeline võlur kasutab sääraseid loitsusid ainult vajaduse korral, sest niisuguste maa jõudude esilemanamine tähendab muuta maad, mille osad need on. „Kui te ei tea täpselt, mida te teete, võib vihm Rokel tähendada põuda Osskilil,” ütles õpetaja, „ning tuulevaikus Idarajal võib tähendada tormi ja hävingut läänes.”

      Mis puutub aga reaalsete asjade ja elavate inimeste kutsumisse, surnute hingede äratamisse ning Nähtamatu manamisse, nendesse loitsudesse, mis kujutavad endast Kutsuja kunsti ja maagi väe tippu, siis nendest ei rääkinud ta neile peaaegu üldse. Korra või paar püüdis Ged meelitada teda natuke sellistest saladustest rääkima, aga õpetaja vaikis ning silmitses teda pikalt ja mornilt, kuni Ged kohmetus ega öelnud rohkem midagi.

      Mõnikord tundis Ged aga ebamugavust, tegeldes isegi sääraste kergemate loitsudega, mida Kutsumismeister neile õpetas. Teadmisteraamatu teatud lehekülgedel olid ruunid, mis tundusid talle tuttavad, kuigi ta ei mäletanud, millises raamatus ta neid enne näinud oli. Kutsumisloitsudes tuli lausuda teatud sõnu, mida talle ei meeldinud öelda. Need tõid hetkeks tema mõtteisse varjud pimedas toas, kinnise ukse ja ukse kõrvalt nurgast tema poole sirutuva pimeduse. Kiirustades viskas ta need mõtted või mälestused peast ja jätkas tööd. Ta ütles endale, et säärased hirmu ja pimeduse hetked on üksnes tema võhiklikkuse varjud. Mida rohkem ta õpib, seda vähem on tal peljata, kuni ta lõpuks täies jõus võlurina ei pruugi karta midagi maailmas, mitte kui midagi.

      Selle suve teisel kuul kogunes terve kool taas Suurde Majja, et tähistada Täiskuu Ööd ja Suurt Tantsu, mis langesid sel aastal kokku, nii et pidu kestis kaks ööd järjest – niisugune asi juhtus ainult iga viiekümne kahe aasta tagant. Terve esimese öö, aasta kõige lühema täiskuuöö, mängiti väljas niitudel flööti, Thwili kitsad tänavad olid täis trummipõrinat ja tõrvikuvalgust ning Roke lahe kuupaistesele veele kandus lauluhääl. Kui päike järgmisel hommikul tõusis, hakkasid Roke laulikud laulma pikka „Erreth-Akbe laulu”, milles räägitakse sellest, kuidas ehitati Havnori valged tornid, ja Erreth-Akbe rännakutest Vanalt Saarelt, Ealt, kõigile teistele Saarestiku saartele ja Rajadele, kuni ta lõpuks äärmisel Läänerajal Ulgumere serval lohe Ormi kohtas, ning tema lõhutud turvises luud lebavad segamini lohe luudega üksildase Selidori rannal, aga tema Havnori kõige kõrgema torni otsa asetatud mõõk hõõgub ikka veel punaselt Sisemere päikeseloojangus. Kui laul lõppes, algas Suur Tants. Linnarahvas, meistrid, õpilased ja talupojad, mehed ja naised – kõik tantsisid soojas tolmuses videvikus trummipõrina ning torupilli- ja flöödihelide saatel mööda kõiki Roke teid rannale. Ühe öö võrra täiskuust vanema kuu paistel tantsisid nad otse merre ning muusika sumbus murdlainete kohinas. Kui idataevas hallendama hakkas, tulid nad tagasi rannale ja teedele, trummid vaikisid ning ainult flöödid mängisid vaikselt ja kiledalt. Sedasama tehti sel ööl kõigil Saarestiku saartel: üks tants, üks muusika ühendas merega eraldatud maid.

      Kui Suur Tants läbi sai, magas enamik inimesi terve päeva ning kogunes õhtul uuesti sööma ja jooma. Salk noorukeid, õpipoisid ja nõiad, olid toonud õhtusöögi söögitoast välja, et Suure Maja õues omaette pidu pidada: seal olid Kurehernes, Jaspis ja Ged, veel kuus-seitse noorukit ja mõni noorem poiss, kes oli korraks Üksildasest Tornist välja lastud, sest need pidustused olid isegi Kurremkarmerruki kohale meelitanud. Noormehed sõid, naersid ja tegid lihtsalt oma lõbuks niisuguseid trikke, mille üle oleks võidud imestada isegi kuninga õukonnas. Üks poiss oli valgustanud õue saja viravavalgusest tähega, mis kiirgasid värvilist tuld nagu kalliskivid ja kõikusid aeglaselt poiste ja tõeliste tähtede vahel; paar poissi mängis keeglit rohelisest leegist pallidega ning keeglinuiadega, mis hüppasid ja kargasid eemale, kui pall lähemale veeres; Kurehernes aga istus kogu aeg, jalad risti, õhus ja sõi praetud kana. Üks noorematest poistest katsus teda maa peale tõmmata, aga Kurehernes hõljus lihtsalt natuke kõrgemale, tema käeulatusest välja, ning istus rahulikult naeratades õhus. Aeg-ajalt viskas ta kanakondi minema, see muutus öökulliks ja lendas huigates tähevalguse võrgus ringi. Ged laskis öökullide pihta leivapurust nooli ning nad kukkusid maha, maad puudutades aga said neist taas kondid ja leivapuru ning kogu illusioon haihtus. Ged proovis ka Kureherne juurde õhku tõusta, aga et ta ei teadnud selle loitsu võtit, siis pidi ta õhus püsimiseks kätega vehkima ning kõik naersid tema lendu, laperdamist ja kukkumisi. Teiste naerutamiseks jätkas ta veiderdamist ja naeris ise kaasa, sest pärast kahte pikka ööd täis tantu, kuuvalgust, muusikat ja maagiat oli ta veidras ja pöörases tujus, valmis kõigeks, mis juhtuda võis.

      Ged maandus lõpuks just Jaspise kõrval kergelt jalgadele ning Jaspis, kes kunagi valjusti ei naernud, nihkus eemale ja ütles: „Raudkull, kes ei oska lennata…”

      „Kas Jaspis on vääriskivi?” kostis Ged naeratades. „Oo, kalliskivi nõidade seas, oo, Havnori juveel, sädele meile!”

      Poiss, kes oli pannud tuled tantsisklema, saatis ühe tulukese Jaspise pea ümber tantsima ja helkima. Harilikust vähem ükskõikselt ja kulmu kortsutades lõi Jaspis tulukese eemale ja kustutas selle ühe liigutusega. „Mul on poisikestest, lärmist ja lollustest kõrini,” ütles ta.

      „Sa hakkad keskikka jõudma, noormees,” märkis Kurehernes ülalt.

      „Kui sa vaikust ja nukrust ihkad, võid alati Tornis õnne katsuda,” pistis vahele üks noorem poiss.

      Ged küsis: „Mida sa siis tahad, Jaspis?”

      „Ma tahan omataoliste seltskonda,” vastas Jaspis. „Tule, Kurehernes, las õpipoisid jäävad oma leludega mängima.”

      Ged pöördus näoga Jaspise poole. „Mis eristab nõidu õpipoistest?” päris ta. Tema hääl oli tasane, aga kõik teised poisid vakatasid järsku, sest nii tema kui Jaspise hääletoonis kõlas nüüd selgelt ja varjamatult vastastikune vimm otsekui tupest nähtavale ilmuv teras.

      „Vägi,” ütles Jaspis.

      „Minu vägi ei jää sinu omast üheski suhtes maha.”

      „Kas sa esitad mulle väljakutse?”

      „Ma esitan sulle väljakutse.”

      Kurehernes oli maapinnale laskunud ja astus nüüd morni näoga nende vahele. „Võlukunsti kahevõitlused on meile keelatud ja te teate seda väga hästi. Jätke järele!”

      Nii Ged kui ka Jaspis seisid vaikides, sest oli tõsi, et nad tundsid Roke seadust, nad teadsid ka, et Kurehernest ajendas armastus, neid endid aga vihkamine. СКАЧАТЬ