Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühte siseõue sügaval maja sisemuses. Õu oli osalt kividega sillutatud, kuid ilma katuseta ning muruplatsi noorte puude all päikese käes vulises purskkaev. Ged ootas seal natuke aega üksi. Ta seisis paigal, süda rinnus tagumas, sest talle tundus, et tema ümber toimisid mingid nähtamatud jõud ja väed, ning ta teadis, et see paik ei olnud ehitatud mitte ainult kivist, vaid ka kivist tugevama võluväega. Ta seisis Tarkade maja südames ning see avanes taevasse. Siis äkitselt tajus ta, et läbi purskkaevu langeva vee jälgib teda keegi valgete rõivastega mees.

      Kui nende pilgud kohtusid, hakkas puuvõras laulma üks lind. Sel hetkel sai Ged järsku aru linnulaulust ja purskkaevubasseini langeva vee kõnest ja pilvede kujust ja lehti liigutava tuule algusest ja lõpust, talle tundus, et ka ta ise on sõna, mille on lausunud päikesevalgus.

      Siis see hetk möödus ning tema ja maailm olid jälle endised või peaaegu endised. Ta läks ja laskus Arhimaagi ette põlvili, ulatades talle Ogioni kirja.

      Arhimaag Nemmerle, Roke Vardja, oli vana mees, räägiti, et vanim elavate seas. Tema hääl väreles nagu linnu hääl, kui ta Gedile lahkesti tere tulemast ütles. Tema juuksed, habe ja rüü olid valged ning näis, et aastate aeglane surve oli kogu tumeduse ja raskuse temast välja uhtunud, muutnud ta valgeks ja luitunuks nagu sajandeid meres ulpinud ajupuu. „Mu silmad on vanad, ma ei näe lugeda, mida sinu õpetaja kirjutab,” ütles ta oma väriseva häälega. „Loe kiri mulle ette.”

      Ged mõistis ja luges valjusti ette kirja, mis oli kirjutatud hardi ruunides ning andis teada üksnes järgmist: „Kõrgeauline Nemmerle! Saadan sinu juurde õpilase, kellest saab soodsatel asjaoludel kõige vägevam Gonti võlur.” Selle alla ei olnud kirjutatud mitte Ogioni päris nimi, mida Ged ei saanudki kunagi teada, vaid Ogioni ruun, Suletud Suu.

      „Sind on saatnud see, kes hoiab ohjes maavärinat, seetõttu oled sa kahekordselt teretulnud. Kui Ogion noorest peast Gontist siia tuli, oli ta mulle väga südamelähedane. Räägi nüüd mulle, milline oli meri ja millised olid ended sinu reisi ajal.”

      „Reis oli muidu rahulik, ainult eile möllas torm.”

      „Mis laev sind siia tõi?”

      „Andradese kaubalaev Vari.”

      „Kelle tahe sind siia saatis?”

      „Minu enda tahe.”

      Arhimaag vaatas Gedi, pööras siis pilgu kõrvale ja hakkas rääkima keeles, millest poiss aru ei saanud, ta pomises nagu vana mees, kelle mõtted rändavad keset aastaid ja saari. Ometi kõlasid tema pominas linnulaulu ja langeva vee sõnad. Ta ei loitsinud, kuid tema hääles oli mingi vägi, mis tekitas Gedi mõtteis segaduse ning hetkeks tundus poisile, et ta seisab kummalisel kõrbemaastikul keset varje. Ometi oli ta kogu aeg päikesepaistelises õues ja kuulis purskkaevu vulinat.

      Suur must lind, Osskili kaaren, kõndis üle kiviterrassi ja rohu. Lind peatus Arhimaagi rüüserva juures, seisis seal, üleni must, nokk terav nagu pistoda, ja kõõritas otsekui kivikildudest silmadega Gedi. Kaaren lõi nokaga kolm korda vastu valget saua, millele Nemmerle nõjatus, vana võlur jäi vait ja naeratas. „Mine mängima, poiss,” ütles ta lõpuks nagu väikesele lapsele. Ged laskus uuesti tema ette ühele põlvele. Kui ta tõusis, oli Arhimaag kadunud. Ainult kaaren seisis ja silmitses teda, nokk otsekui haihtunud saua nokkimiseks ette sirutatud.

      Lind hakkas rääkima keeles, mida Ged pidas Osskili keeleks. „Terrenon ussbuk!” kraaksatas ta. „Terrenon ussbuk orrek!” Seejärel kõndis kaaren väärikalt minema.

      Ged pöördus minekule, mõeldes, kuhu tal tuleks suunduda. Võlvikaare all tuli talle vastu pikk nooruk, kes tervitas teda väga viisakalt pead langetades. „Minu nimi on Jaspis, ma olen Enwiti poeg Eolgi valdustest Havnori saarel. Olen täna sinu teenistuses, näitan sulle Suurt Maja ning vastan nii hästi kui suudan sinu küsimustele. Kuidas ma sind kutsuma pean?”

      Mägikülast pärit Gedile, kes ei olnud kunagi rikaste kaupmeeste ja isandate poegade seltsis viibinud, tundus aga, et poiss irvitas tema üle „teenistusest” rääkides, tema poole aupaklikult pöördudes, kummardades ja kraapjalga tehes. Ta vastas napisõnaliselt: „Mind kutsutakse Raudkulliks.”

      Teine poiss ootas hetke, otsekui oleks ta lootnud viisakamat vastust, kui seda aga ei tulnud, ajas ta end sirgu ja pöördus kõrvale. Ta oli kaks või kolm aastat Gedist vanem, väga pikk ning tema liigutustes ja hoiakus oli jäika nõtkust, ta oleks otsekui pidevalt (Gedi arvates) tantsupoose võtnud. Tal oli seljas hall mantel, mille kapuuts oli seljale heidetud. Kõigepealt viis Jaspis Gedi riietustuppa, kus Ged kui kooli õpilane võis valida endale samasuguse talle sobiva mantli ning kõik muud rõivad, mida tal võis tarvis minna. Ged pani väljavalitud tumehalli mantli selga ning Jaspis ütles: „Nüüd oled sa üks meist.”

      Jaspisel oli komme rääkimise ajal muiata ning see sundis Gedi tema viisakates sõnades peidetud pilget otsima. „Kas siis riie teeb maagi?” küsis ta pahuralt.

      „Ei,” vastas vanem poiss. „Kuigi ma olen kuulnud, et kombed teevad mehe. Kuhu nüüd?”

      „Kuhu tahad. Mina ju seda maja ei tunne.”

      Jaspis juhatas teda mööda Suure Maja koridore, näitas talle avatud õuesid ja katusega saale, Riiulite tuba, kus hoiti teadmisteraamatuid ja ruuniköiteid, suurt Koldesaali, kuhu pidupäevadel kogunes terve kool, ning väikesi konge ülemise korruse tornides ja katusekambrites, kus õpilased ja õpetajad magasid. Gedi magamisruum oli Lõunatornis, selle akendest paistsid Thwili linna järsud katused mereni välja. Nagu teisteski magamiskongides, nii ei olnud ka seal mingit sisustust peale õlgmadratsi nurgas. „Me elame siin lihtsalt,” ütles Jaspis. „Aga sul ei ole ilmselt midagi selle vastu.”

      „Ma olen lihtsa eluga harjunud.” Püüdes end selle viisaka, põlastava noorukiga võrdväärsena näidata, lisas Ged veidi aja pärast: „Sina arvatavasti ei olnud, kui sa siia tulid.”

      Jaspis vaatas talle otsa ning see pilk ütles sõnatult: „Kuidas võid sina teada, millega mina, Havnori saare Eolgi valduste isanda poeg, olen või ei ole harjunud?” Valjusti ütles Jaspis aga ainult: „Tule siitkaudu!”

      Sel ajal, kui nad olid ülemisel korrusel, oli kõlanud gongilöök ning nad läksid alla sööklasse, et süüa sadakonna teise poisi ja noormehega koos pika laua taga lõunat. Igaüks teenis ennast ise, naljatas kokkadega läbi sööklasse avanevate luukide, ladus taldriku laual auravatest suurtest kaussidest toitu täis ning istus pika laua taha, kuhu ise tahtis. „Öeldakse,” seletas Jaspis Gedile, „et ükskõik, kui palju inimesi selle laua taga ka ei istu, siin on alati piisavalt ruumi.” Ruumi oli siin tõesti nii paljudele lärmakatele poistesalkadele, kes ajasid juttu ja sõid isukalt, kui ka vanematele õpilastele, kelle hallid mantlid olid kurgu all hõbehaakidega kinnitatud ning kes istusid kas paarikaupa või üksi tõsiste, mõtlike nägudega, justnagu jätkuks neil ohtralt mõtlemisainet. Jaspis viis Gedi ühe jässaka nooruki kõrvale, kelle nimi oli Kurehernes ning kes ei öelnud eriti palju, vaid kühveldas endale hoolega toitu sisse. Ta rääkis Idaraja aktsendiga ega olnud punakaspruuni nahaga nagu Ged ja Jaspis ja enamik Saarestiku inimesi, vaid väga tume, mustjaspruun. Ta oli jämedakoelise välimusega ning tema kombed ei olnud lihvitud. Söömise lõpetanud, nurises ta söögi üle, kuid ütles siis Gedile: „Vähemalt toit ei ole pettekujutlus nagu paljud siinsed asjad, sellest saab rindealuse täis.” Ged ei saanud aru, mida ta mõtles, aga poiss päris meeldis talle ning tal oli hea meel, kui Kurehernes pärast lõunat nendega kaasa tuli.

      Nad läksid linna, et Ged seal liikuma õpiks. Kuigi Thwilis oli vähe tänavaid ning need olid lühikesed, keerlesid ja looklesid need kummaliselt kõrgete katustega majade vahel ning ära eksida oli kerge. See oli imelik linn ning imelikud olid sealsed inimesedki, kalurid, töölised ja käsitöölised, СКАЧАТЬ