Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

      „Õpetaja,” ütles Ged, „ma lähen Rokele.”

      Nõnda sammuski Ogion mõni päev hiljem päikesepaistelisel kevadhommikul tema kõrval Overfellist alla viival järsul teel viisteist miili Gonti Suursadamasse. Maavärava juures, kahe lohekuju vahel, laskusid Gonti linnavalvurid maagi nähes paljastatud mõõkadega põlvili ning ütlesid talle tere tulemast. Nad tundsid teda ja avaldasid talle printsi käsul ja omaenda tahtel austust, sest kümme aastat tagasi oli Ogion päästnud linna maavärinast, mis oleks rikaste lossid maatasa teinud ja Haraliste Kaljude kanali laviini alla matnud. Ogion oli rääkinud Gonti mäega rahustavalt ning vaigistanud Overfelli vappuvaid kuristikke, nagu rahustatakse ehmunud loomi. Ged oli sellest kuulnud ning nüüd, kui ta imestas, et relvastatud valvurid tema vaikse õpetaja ees põlvitasid, meenus see talle. Ta vaatas peaaegu hirmuga meest, kes oli peatanud maavärina, aga Ogioni nägu oli rahulik nagu ikka.

      Nad läksid alla sadamasillale, sadamaülem tõttas Ogioni tervitama ja küsis, kuidas ta saaks kasulik olla. Maag seletas talle tuleku põhjust ning sadamaülem nimetas kohe üht Sisemerele suunduvat laeva, millega Ged reisijana kaasa võis minna. „Või kui tal oskusi jätkub, võtavad nad ta kaasa tuulemeistrina,” ütles ta. „Neil ei ole ilmategijat pardal.”

      „Ta oskab üht-teist peale hakata uduga, aga mitte meretuulega,” vastas maag Gedi kergelt õlast puudutades. „Ära tee mingeid trikke merega ega meretuulega, Raudkull, sa oled alles kuivamaa inimene. Sadamaülem, mis selle laeva nimi on?”

      „Vari, laev tuleb Andradesest ja läheb karusnahkade ja vandlilastiga Horti linna. See on tugev laev, isand Ogion.”

      Maagi nägu tõmbus laeva nime nimetamisel pilve, aga ta ütles: „Olgu nii. Anna see kiri Roke kooli vardjale, Raudkull. Kandku sind edasi pärituul! Hüvasti!”

      Niisugune oligi Ogioni hüvastijätt. Ta pöördus minekule ja sammus mööda tänavat sadamasillast eemale. Ged seisis abitult ja vaatas, kuidas õpetaja eemaldub.

      „Tule kaasa, poiss,” ütles sadamaülem ja viis ta kalda äärde kaile, kus Vari valmistus merele minema.

      Võib tunduda imelik, et külas, mis asub viiekümnemiilise läbimõõduga saarel igavesti merele vaatavate kaljude varjus, võib laps meheikka jõuda, ilma et ta oleks kunagi paati istunud või sõrme soolasesse vette pistnud, kuid nii see ometi oli. Olgu ta siis põllumees, kitsekarjus, loomakasvataja, jahimees või käsitööline, kuivamaa elanik peab ookeani ikka soolaseks ja heitlikuks vallaks, millel pole temaga mingit pistmist. Kodukülast kahe päevatee kaugusel asuv küla on võõras maa ning purjeka päevatee kaugune saar on pelk kuuldus, mere taga aimuvad udused künkad, mitte aga niisugune kindel maapind, millel ta ise kõnnib.

      Nii oli Gedile, kes polnud kunagi kõrgmäelt alla saanud, Gonti sadam hirmuäratav ja imeline paik – suured majad ja tahutud kividest tornid, kaid, dokid, eeldokid ja sildumiskohad, sadam, kus poolsada paati ja galeeri sadamasilla ääres kõikus, veest välja tõmmatuna kummuli parandamist ootas või reidil kokkupandud purjede ja kinniste aeruaukudega ankrus seisis, võõrastes murretes hõikuvad madrused ja sadamatöölised, kes jooksid raskete kandamitega vaatide, kastide, nöörikerade ja aeruvirnade vahel, karusnahksete mantlitega habemikud kaupmehed, kes ettevaatlikult veeäärsetel libedatel kividel kõndides vaikselt vestlesid, saaki maha laadivad kalamehed, kopsivad püttsepad, vasardavad laevameistrid, laulvad merikarbimüüjad ning valjuhäälsed laevaülemad – ja kõige selle taga hääletu sätendav laht. Pimestatuna, kumisevate kõrvadega ja segaduses järgnes Ged sadamaülemale suurde dokki, kuhu Vari oli kinnitatud, ning sadamaülem viis ta laevaülema juurde.

      Nad vahetasid mõne sõna ning laevaülem nõustus viima Gedi reisijana Rokele, sest seda oli palunud maag, seejärel jättis sadamaülem poisi laeva juurde. Varju ülem oli suur ja paks mees, tal oli seljas pellavinahaga ääristatud punane mantel, mida kannavad Andradese kaupmehed. Ta küsis Gedile otsa vaatamata kõmiseva häälega: „Poiss, kas sa ilma oskad teha?

      „Oskan.”

      „Kas sa tuult oskad tõsta?”

      Ged pidi eitavalt vastama ning siis käskis ülem tal otsida endale koht, kus ta kellelegi ette ei jää, ning seal paigal püsida.

      Sõudjad tulid nüüd juba pardale, sest laev pidi enne öö saabumist reidile minema ja koidu eel mõõnaga merele purjetama. Niisugust kohta, kus ta kellelegi jalgu poleks jäänud, ei olnudki, kuid Ged seadis end nii hästi kui suutis pakitud, seotud ja nahkadega kaetud lasti otsa ahtris ning jälgis sealt kõike toimuvat. Sõudjad, tursked pikkade kätega mehed kargasid pardale, sadamatöölised veeretasid veevaadid mürinal dokkidest välja ning seadsid need sõudjate pinkide alla. Hästi ehitatud laev istus kogu oma lastiga sügaval vees, kuid tantsiskles siiski kergelt kalda ääres loksuvatel lainetel, valmis teele asuma. Siis asus tüürimees oma kohale ahtripostist paremal ja vaatas laevaülema poole, kes seisis laual, mis oli kinnitatud laevakiilu ühinemiskohta Andradi Vana Mao kujuliseks nikerdatud vöörtääviga. Laevaülem karjus valjusti käsklusi, Vari andis otsad ja kaks sõudepaati vedasid ta suure vaevaga dokkidest välja. Siis kõlas laevaülema käsklus: „Luugid lahti!” ning kummaltki poolt paiskus kolinal välja viisteist suurt aeru. Sõudjate tugevad seljad tõmbusid pingule, laevaülema kõrval seisev nooruk aga lõi trummiga rütmi. Laev liikus nüüd kergelt nagu kajakas, aerud tiibadeks, ning linna kära ja möll jäid äkitselt seljataha. Nad jõudsid vaiksele laheveele ning nende taga kerkis Mäe kõrge tipp, mis näis mere kohal rippuvat. Nad heitsid ankrusse madalas abajas lõunapoolse Haralise Kalju varjus ning veetsid seal öö.

      Laeva seitsmekümne meeskonnaliikme hulgas oli mõni ealt väga noor poiss nagu Ged isegi, kuigi nad kõik olid juba meheikka pühitsetud. Need noorukid kutsusid Gedi enda hulka, jagasid temaga sööki ja jooki ning naljatasid ja tögasid teda jämedakoeliselt, kuid sõbralikult. Nad nimetasid teda muidugi kitsekarjuseks, sest ta pärines Gonti saarelt, aga kaugemale nad oma naljadega ei läinud. Ged oli niisma pikk ja tugev nagu viieteistkümneaastased, valmis otsekohe nii hea sõna kui pilkega vastama, ning seetõttu asus ta nende sekka ning hakkas juba tol esimesel õhtul nende kombel elama ja nende tööd õppima. See sobis laevaohvitseridele hästi, sest jõude istuvatele reisijatele polnud pardal ruumi.

      Ruumi oli üsna vähe isegi meeskonnale ja ilma tekita galeeris, mis oli tulvil mehi, varustust ja lasti, polnud mingeid mugavusi, kuid mis tähendas mugavus Gedile? Ta lamas sel ööl põhjasaartelt pärit karusnaharullide keskel, vaatas kevadist tähistaevast sadamavee kohal ja linna väikesi kollaseid tulesid ahtris ning uinus ja ärkas, täis rõõmu. Koidu eel algas mõõn. Nad hiivasid ankru ja sõudsid aeglaselt Haraliste Kaljude vahelt välja. Kui päikesetõus Gonti Mäe nende selja taga punaseks värvis, tõstsid nad suurpurje ning suundusid üle Gonti mere edelasse.

      Nad purjetasid kerge tuulega Barniski ja Torheveni vahel ning teisel päeval hakkas paistma Havnor, suur saar, Saarestiku süda ja kolle. Kolm päeva nägid nad piki Havnori idarannikut purjetades selle rohelisi künkaid, kuid maale nad ei läinud. Ged ei tõstnud veel palju aastaid jalga sellele maale ega näinud Havnori suure sadama valgeid torne maailma keskmes.

      Nad veetsid ühe öö Kembermouthis, Way saare põhjaosas, järgmise öö väikeses linnas Felkway lahe suudmes, möödusid seejärel O saare põhjaneemest ning jõudsid Ebavnori väinadesse. Seal lasksid nad purje alla ning asusid sõudma, ühel või teisel pardaküljel ikka maa ning hüüdekaugusel alati teisi suuri või väikesi kaubalaevu, mõni saabumas pärast aastatepikkust rännakut tagasi Välisrajalt, täis kummalist kaupa, mõni keksimas nagu varblane ühelt Sisemere saarelt teisele. Tiheda liiklusega väinadest lõuna poole keerates jätsid nad Havnori selja taha ning purjetasid Arki ja Ilieni kaunite saarte vahel, millel paistsid linnade tornid ja terrassid, ning jätkasid siis vihmas ja tõusvas tuules teed üle Sisemere Roke saare poole.

      Öösel, СКАЧАТЬ