Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ta tõmbas tiku vastu saapatalda põlema ja hoidis seda seina juures.

      „Vaadake!” ütles ta võidutsevalt.

      Eespool tähendasin juba, et toas oli tapeet tükati lahti rebenenud. Nurgas, kuhu ta näitas, oli suur tükk maha koorunud ning jätnud paljaks kollase nelinurga karedat krohvipinda. Risti üle selle palja pinna oli veripunaste tähtedega kritseldatud üksainus sõna – RACHE.

      „Mis te sellest arvate?” küsis detektiiv eksponaate tutvustava rändloomaaiaomaniku ilmega. „Kirjutus jäi selle tõttu märkamata, et on toa kõige pimedamas nurgas ja et keegi ei mõelnudki siia vaadata. Mõrvar on selle kirjutanud omaenese verega. Näete, siin on veri mööda seina alla nirisenud! Igatahes kummutab see leid oletuse enesetapmisest. Ja mispärast valiti kirjutamiseks just see nurk? Ütlen teile. Vaadake, kaminasimsil on küünal. Tol ajal see põles ja see osa seinast oli kõige valgem, aga mitte kõige pimedam nagu praegu.”

      „Ja nüüd, kus te selle avastuse olete teinud, mida see’s teie arvates tähendab?” küsis Gregson halvustavalt.

      „Tähendab? Noh, tähendab seda, et kavatseti kirjutada naisterahva nimi Rachel, kuid kirjutajat segati, enne kui ta jõudis lõpetada. Pange mu sõnu tähele: kui see juhtum ükskord selgitatakse, küll te siis näete, et sellesse on segatud keegi Racheli-nimeline naisterahvas. Naerge aga pealegi, mister Sherlock Holmes. Te võite ju väga terane ja tark olla, aga lõppude lõpuks on vana koer ikka kõige parem.”

      „Ma palun tõesti vabandust,” ütles mu kaaslane, kes laginal naerma oli pahvatanud ja sellega mehikese meelepaha põhjustanud. „Muidugi mõista kuulub teile avastaja au, ja nagu te ütlete, näitavad kõik märgid, et kirjutajaks on teine möödunud öö saladuse osaline. Mul ei ole veel mahti olnud seda ruumi uurida, kuid teie loal teen seda nüüd.”

      Seda öeldes tõmbas ta taskust mõõdurihma ja suure ümmarguse luubi. Nende kahe tööriistaga askeldas ta käratult mööda tuba ringi, mõnikord peatus, vahetevahel põlvitas ja kord heitis koguni silmili põrandale. Ta oli oma tegevusse nii süvenenud, et näis meie olemasolu unustanud olevat, sest ta sosistas kogu aeg omaette ja laskis vahetpidamata kuuldavale küll hüüatusi, küll üminat, vahel sekka vilet ja tasaseid häälitsusi, mis julgustasid ja sisendasid lootust. Teda vaadeldes meenus mulle tahtmatult puhastverd, hästi treenitud rebasekoer, kes kannatamatusest kiunudes mööda tihnikut edasi-tagasi tormab, kuni satub kaotatud jälgedele. Kakskümmend minutit või kauemgi jätkas ta oma uurimisi: mõõtis äärmise täpsusega kaugusi märkide vahel, mis minule täiesti nähtamatuks jäid, ja mõnikord asetas oma mõõdurihma niisama arusaamatul viisil seintele. Ühest kohast põrandalt korjas ta väga hoolikalt üles näputäie halli tolmu ja pakkis selle ümbrikku. Lõpuks silmitses ta läbi luubi seinale kirjutatud sõna, uurides iga tähte kõige piinlikuma hoolega. Kui ka see oli tehtud, näis ta lõpuks rahul olevat, sest ta pani mõõdurihma ja luubi tasku tagasi.

      „Öeldakse, et geniaalsus on piiritu võime vaeva näha,” tähendas ta naeratades. „See on väga halb definitsioon, kuid kriminaaljälitustöö kohta kehtib see küll.”

      Gregson ja Lestrade olid oma asjaarmastajast kaaslase manöövreid jälginud märgatava uudishimu ja teatava põlastusega. Nemad ei osanud nähtavasti veel hinnata tõsiasja, mida mina juba olin hakanud taipama – nimelt et Sherlock Holmesi tühiseimalgi tegevusel oli ikka mingi kindel praktiline eesmärk.

      „Mis teie asjast arvate, söör?” küsisid mõlemad.

      „Rööviksin teilt käesoleva juhtumi selgitamise au, kui teile oma abi julgeksin pakkuda,” tähendas mu sõber. „Teil läheb ju nüüd nii libedasti, et lausa kahju oleks, kui keegi vahele segaks.” Ta hääles oli kõva annus sarkasmi. „Kui te mulle teatate, kuidas teil uurimine edeneb,” jätkas ta, „on mul alati rõõm teile oma võimete piirides abi osutada. Vahepeal tahaksin rääkida kordnikuga, kes laiba leidis. Kas võiksite mulle öelda ta nime ja aadressi?”

      Lestrade vaatas oma taskuraamatusse. „John Rance,” vastas ta. „Praegu on ta teenistusest vaba. Ta elukoht on Audley Court 46, Kennington Park Gate.”

      Holmes märkis aadressi oma taskuraamatusse.

      „Tulge kaasa, doktor, lähme otsime ta üles.” Ning kahe salapolitseiniku poole pöördudes jätkas ta: „Ütlen teile midagi, mis teile selle juhtumi puhul võib abiks olla. Siin on toime pandud mõrv, ja mõrvar oli mees. Ta oli üle kuue jala pikk ja parimas eas. Tema pikkuse kohta olid tal väikesed jalad. Ta kandis lihtsaid kandilise ninaga saapaid ja suitsetas tritšinoopoli sigarit16. Ta tuli siia koos oma ohvriga neljarattalises voorimehetõllas. Hobusel olid kolme jala all vanad rauad ja parema esijala all uus raud. Mõrvaril oli arvatavasti punane nägu ja ta parema käe küüned olid silmatorkavalt pikad. Need on ainult vähesed viited, aga nad võivad teid aidata.”

      Lestrade ja Gregson vaatasid uskumatu naeratusega teineteisele otsa.

      „Kui see mees mõrvati, kuidas see siis toimus?” küsis esimene.

      „Mürgiga,” kostis Sherlock Holmes lühidalt ja asus minekule. „Veel üks asi, Lestrade,” lisas ta ukse juures ümber pöördudes. „Rache tähendab saksa keeles „kättemaks”, niisiis ärge raisake aega miss Racheli otsimisega.”

      Selle sapise märkusega kõndis ta minema, jättes kaks võistlejat ammuli sui endale järele vahtima.

      Mida oli jutustada John Rance’il

      Kell oli üks, kui me Lauristoni park nr. 3-st lahkusime. Sherlock Holmes viis mind kaasa lähimasse telegraafiagentuuri, kust ta saatis pika telegrammi. Siis hõikas ta voorimehe ja käskis meid viia Lestrade’i antud aadressil.

      „Ei ole midagi paremat, kui otsesest allikast saadud tunnistus,” tähendas ta. „Õigupoolest on mu otsus selles asjas juba täiesti küps, aga siiski oleks soovitav teada saada kõik, mis üldse võimalik.”

      „Te panete mind imestama, Holmes. Kindlasti pole te neis üksikasjades, mis te esitasite, nii kindel nagu teesklete.”

      „Eksimine on võimatu,” vastas tema. „Kui me sinna saabusime, märkasin kõigepealt kõnnitee ääres rööpapaari, mille olid jätnud mingisuguse vankri rattad. Kuni möödunud ööni ei olnud meil aga terve nädal vihma sadanud. Järelikult said niisugused sügavad jäljed tekkida sinna alles möödunud ööl. Oli näha ka kabjajälgi; ühe piirjooned olid palju selgemad kui ülejäänud kolmel, millest nähtus, et sel kabjal oli uus raud all. Kuna vanker seisis seal pärast saju algust ja Gregsoni kinnituse järgi hommikul mitte, pidi ta järelikult tulema sinna öösel ja tooma nood kaks inimest kohale.”

      „See näib küll lihtne olevat,” ütlesin, „aga kuidas on lugu teise mehe pikkusega?”

      „Mehe pikkust võib üheksal juhul kümnest öelda tema sammu pikkuse järgi. See on päris lihtne arvestus, aga pole mõtet teid arvudega tüüdata. Väljas sain tolle mehe sammu kätte savilt, sees tolmuselt põrandalt. Siis oli mul üks moodus oma arvestuse kontrollimiseks: kui inimene kirjutab seinale, kirjutab ta vaistlikult oma silmade kõrgusele. Ja kirjutus oli just umbes kuue jala kõrgusel põrandast. See oli lapsemäng!”

      „Ja tema vanus?” küsisin mina.

      „Noh, kui mees suudab vähimagi vaevata astuda nelja ja poole jala pikkuse sammu, ei saa ta veel päris vana ega väeti olla. Nii lai oli nimelt aiateel üks veeloik, millest ta nähtavasti otse üle oli astunud. Lakksaapad olid ringi läinud, kandilised ninad aga üle hüpanud. Selles pole mitte kui midagi salapärast. Ma lihtsalt СКАЧАТЬ