Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

      „Ja kes teie arvates sellele kuulutusele vastab?”

      „Pruuni palituga mees muidugi, meie punase näo ja kandiliste saapaninadega sõbrake. Kui ta ise ei tule, saadab ta mõne abilise.”

      „Kas ta ei pea seda liiga ohtlikuks?”

      „Kindlasti mitte. Kui minu arvamus selle juhtumi kohta paika peab – ja seda on mul igas suhtes põhjust uskuda –, siis riskiks see mees pigem kõigega, kui et kaotaks sõrmuse. Minu arusaamise järgi kukkus see tal maha, kui ta üle Drebberi laiba kummardus, ja kohe ta seda ei märganud. Pärast majast lahkumist avastas ta kaotuse ja ruttas tagasi, kuid leidis politsei juba sündmuskohal – tänu tema enese rumalusele: ta oli küünla põlema jätnud. Et hajutada kahtlusi, mis oleksid võinud tekkida, kui ta värava juurde ilmus, pidi ta teesklema joobnut. Asetage end nüüd selle mehe olukorda. Asja läbi arutades pidi ta tulema mõttele, et võis kaotada sõrmuse ka teel, pärast majast lahkumist. Mida ta siis teeks? Ta jälgiks hoolega õhtulehti, lootes sõrmuse kohta näha teadet leitud asjade rubriigis. Muidugi jääks ta pilk meie kuulutusele peatuma. Ta oleks ülirõõmus. Miks peaks ta lõksu kartma? Ta ei näeks mingit põhjust, miks sõrmuse leidmist peaks seostatama mõrvaga. Ta tuleks kuulutuse peale. Ja ta tuleb. Vähem kui tunni aja pärast saate teda näha.”

      „Ja siis?” küsisin mina.

      „Oh, siis võite ta minu hooleks jätta. On teil relvi?”

      „Mul on vana sõjaväeteenistuseaegne revolver ja mõned padrunid.”

      „Oleks hea, kui te selle puhastaksite ja laeksite. Ta on kindlasti hulljulge mees, ja kuigi ma taban ta ootamatult, ei tee siiski paha kõigeks valmis olla.”

      Läksin oma magamistuppa ja järgisin tema nõuannet. Kui ma revolvriga tagasi tulin, oli laud koristatud ja Holmesil käsil tema lemmiktegevus: ta kääksutas viiulit.

      „Sündmustik läheb keerukamaks,” ütles ta, kui ma sisse astusin. „Sain just vastuse oma Ameerikasse saadetud telegrammile. Minu arvamus selle juhtumi kohta on õige.”

      „Ja see oleks?” pärisin õhinal.

      „Mu viiul kõlaks paremini, kui ta uued keeled peale saaks,” tähendas tema. „Pange oma relv tasku. Kui see sell tuleb, rääkige temaga täitsa harilikul toonil. Muu jätke minu hooleks. Ärge teda ainult liiga valju pilguga hirmutage.”

      „Praegu on kell kaheksa,” ütlesin oma taskukella vaadates.

      „Jah. Tõenäoliselt on ta mõne minuti pärast siin. Avage pisut uks. Aitab. Nüüd pange võti sissepoole. Tänan! Näete, leidsin eile ühest müügiputkast sihukese imeliku vana ladinakeelse raamatu „De jure inter gentes”19. Ilmunud on see 1642. aastal Madalmaades, Liége’is. Charlesi20 pea oli alles kindlalt õlgadel, kui see väike pruuni seljaga köide trükiti.”

      „Kes on trükkal?”

      „Keegi Philippe de Croy. Eeslehele on väga tuhmunud tindiga kirjutatud „Ex libris Guliolmi Whyte”. Huvitav, kes see William Whyte oli. Võib oletada, et mõni asjalik seitsmeteistkümnenda sajandi õigusteadlane. Ta käekirjas on seadusemehele nii omaseid jooni… Aga nüüd see mees vist tuleb.”

      Tema viimaste sõnade ajal kostis läbitungiv kellahelin. Sherlock Holmes tõusis tasa ja lükkas oma tooli ukse poole. Me kuulsime, kuidas teenija läbi halli läks ja terava lukuklõpsatusega ukse avas.

      „Kas siin elab doktor Watson?” küsis selge, ent kaunis kare hääl. Me ei kuulnud teenija vastust, kuid uks suleti ja keegi hakkas trepist üles tulema. Tulija samm oli ebakindel ja lohisev. Seda kuuldes käis mu kaaslasel üllatusevari üle näo. Sammud tulid aeglaselt mööda koridori edasi ja siis kostis nõrk koputus uksele.

      „Sisse!” hüüdsin mina.

      Ägeda löömamehe asemel, keda meie ootasime, komberdas minu kutse peale tuppa väga vana ja kortsus naine. Nähtavasti oli ta äkilisest heledast valgusest pimestatud, sest nõtkutanud tervituseks põlvi, jäi ta seisma, vidutas meie poole oma tuhme pilkuvaid silmi ja kobas närviliselt värisevate sõrmedega taskus. Ma riivasin pilguga oma kaaslast. Tolle ilme väljendas niisugust lohutamatust, et mul oli päratu raske oma nägu rahulikuks sundida.

      Vanaeit tõmbas välja õhtulehe ja näitas meie kuulutusele. „Vaat seesamune tõigi mind siia, kulla härrad,” ütles ta ja tegi veel kord kniksu. „Kullast laulatussõrmus Brixton Roadil. See kuulub minu tütrele Sallyle, kes just aasta eest mehele läks. Mees on tal laeva peal stjuuardiks. Ja mis ta küll ütleks, kui ta koju tuleb ja Sally ilma sõrmuseta leiab, seda ei oska ma kohe mõelda, sest ta on ka kõige kainema peaga juba järsk küllalt, seda enam veel siis, kui viina on võtnud. Kui te lähemalt teada soovite, siis eile õhtul läks Sally tsirkusesse koos…”

      „Kas see on tema sõrmus?” küsisin.

      „Jumal tänatud!” rõõmustas eit. „Küll täna õhtul on Sallyl alles hea meel. See on just tema sõrmus.”

      „Ja kuidas teie aadress on?” pärisin pliiatsit võttes.

      „Duncan Street 13, Houndsditch. Siit saab sinna igavene hulk maad.”

      „Brixton Road jääb Houndsditchist ükskõik millisesse tsirkusesse minnes teelt kõrvale,” kähvas Holmes.

      Vanaeit pöördus tema poole ja vaatas talle oma väikeste punaseservaliste silmadega teraselt otsa. „Härra küsis minu aadressi,” ütles ta. „Sally elab Peckhamis, Mayfieldi plats 3.”

      „Ja teie nimi on…?”

      „Minu nimi on Sawyer, tema nimi on Dennis, sest ta läks Tom Dennisele mehele. Nii kaua kui Tom on mere peal, on ta viks ja tragi poiss ja ühestki stjuuardist ei pea kompanii rohkem lugu. Kui ta aga maale saab, siis pole muud kui juba naised, juba kõrtsid…”

      „Siin on teie sõrmus, missis Sawyer,” segasin oma kaaslase märguande peale vahele. „See kuulub ilmselt teie tütrele ja ma olen rõõmus, et saan selle õigele omanikule tagasi anda.”

      Ühtesoodu õnnistusi ja tänusõnu pomisedes peitis eit sõrmuse taskusse ja läks jalgu lohistades trepist alla. Kohe, kui ta oli läinud, hüppas Sherlock Holmes jalule ja tormas oma tuppa. Mõne viivu pärast tuli ta tagasi, mantel seljas ja sall kaela ümber. „Ma lähen talle järele,” teatas ta kiirustades. „See naine on kindlasti mõni kaasteadja ning juhib mu sinna kuhu vaja. Olge üleval ja oodake mind.” Vaevalt oli välisuks meie külalise järel kinni prantsatanud, kui Holmes oli juba trepist all. Aknast vaadates nägin naist teisel pool tänavat vaevaliselt edasi kõmpimas, kuna Holmes teda natuke maad tagapool jälitas. „Emba-kumba,” mõtlesin endamisi, „kas on kogu ta teooria vale, või siis viiakse ta praegu otse saladuse südamesse.” Tal polekski tarvitsenud mind paluda end ootama jääda, sest nagunii tundsin, et enne pole magamisest juttugi, kui ma ta seikluse tulemusi kuulda pole saanud.

      Kell oli peaaegu üheksa, kui ta läks. Mul polnud aimugi, kui kauaks ta võib jääda, aga ma istusin vapralt üleval, pahvisin piipu ja sirvisin Henri Murger’ „Vie de Bohème’i”21. Kell sai kümme läbi; kuulsin, kuidas teenija põntsuval sammul ära magama läks. Üheteistkümne ajal möödus mu uksest väärikama sammuga korteriperenaine, et samuti puhkama heita. Oli juba peaaegu kaksteist, kui ma lõpuks kuulsin Holmesi sneprivõtme lõksatust. Samal СКАЧАТЬ