Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis ja vaatame seda tuba.” Selle, eelnevaga nii seostamatu lausega sammus ta majja. Temale järgnes Gregson, näol hämmastus.

      Väike tolmune, palja laudpõrandaga koridor viis kööki ja majapidamisruumidesse; sealt avanes veel kaks ust – vasakule ja paremale. Üks neist oli nähtavasti mitmeid nädalaid suletud olnud. Teine viis söögituppa – see oligi tuba, kus salapärane mõrvajuhtum oli aset leidnud. Holmes astus sisse ja mina järgnesin talle, südames rõhutud tunne, mida surma lähedus ikka sisendab.

      See oli avar nelinurkne ruum, mis mööbli puudumise tõttu näis veelgi suurem. Seinu ehtis maitsetu, kirev tapeet, mis kohati oli kaetud hallitusplekkidega ja millest siin-seal ripnesid alla suured lahtirebenenud latakad, paljastades kollase krohvipinna. Ukse vastasseinas asetses tore kamin, valgest kunstmarmorist simsiga, mille ühele nurgale oli kinnitatud punane vahaküünlajupp. Ainuke aken oli nii määrdunud, et valgus paistis sisse ebamääraselt ja ähmaselt, andes kõigele tuhmhalli varjundi, mida veelgi süvendas kogu tuba kattev paks tolmukord.

      Kõiki neid üksikasju märkasin alles hiljem. Tol hetkel oli mu tähelepanu keskendunud üksikule õudsele kogule, mis lebas liikumatult põrandal ja vahtis tühjade, elutute silmadega luitunud lakke. See oli umbes neljakümne kolme-nelja aastane, keskmist kasvu laiaõlgne mees mustade kräsus juuste ja lühikese habemetüükaga. Seljas oli tal raskest mustast kalevist saterkuub ja vest ning jalas heledavärvilised püksid; krae ja kätised olid laitmatult puhtad. Põrandal tema kõrval lebas korralik, hoolikalt harjatud silinderkübar. Käed olid tal kõvasti rusikas ja käsivarred laiali heidetud, jalad aga kõveriti kokku põimunud, nagu oleks ta surmaheitlus õige ränk olnud. Ta kangestunud näost paistis hirm ja, nagu mulle näis, vihkamine – niisugune, milletaolist ma inimese näol veel iial polnud näinud. See õel, hirmuäratav grimass, lisaks veel madal laup, tömp nina ja etteulatuv lõuaosa andsid surnule isesuguse ahvisarnase välimuse, mida rõhutas veel tema ebaloomulik väändunud asend. Ma olen näinud surma väga mitmesugusel kujul, kuid iial pole see tundunud nii jube kui tolles hämaras sünges toas, mille aken vaatas välja Londoni äärelinna ühele peatuiksoonele.

      Uksel seisis Lestrade, kõhetu ning nuuskurkoera sarnane nagu alati, ning tervitas mu kaaslast ja mind.

      „See juhtum tekitab alles kõmu, söör,” tähendas ta. „See trumpab kõik üle, mida ma seni olen näinud, ja egas minagi enam roheline ole.”

      „Ei ole pidepunkti,” sõnas Gregson.

      „Mitte mingisugust,” kinnitas Lestrade takka.

      Sherlock Holmes lähenes laibale, põlvitas maha ja uuris seda tähelepanelikult. „Kas on kindel, et haava ei ole?” küsis ta, osutades rohketele verelaikudele ja – pritsmetele ümberringi.

      „Täiesti kindel,” kinnitasid mõlemad detektiivid.

      „Siis kuulub see veri muidugi kellelegi teisele – arvatavasti mõrvarile, kui siin üldse mõrvaga tegemist on. See meenutab mulle kolmekümne neljandal aastal Utrechtis van Janseni surmaga kaasnenud asjaolusid. Kas mäletate toda juhtumit, Gregson?”

      „Ei, söör.”

      „Tutvuge sellega, tehke seda kindlasti. Siin päikese all pole midagi uut. Kõike on ette tulnud juba varem.”

      Samal ajal askeldasid ta vilkad sõrmed otsekui lennates juba siin, juba seal ja igal pool korraga; nad kompisid, muljusid, nööpisid lahti ja uurisid kõik järele, kuna silmis oli tal seesama eemalviibiv pilk, millest eespool juba rääkisin. Järelevaatus toimus nii kiiresti, et vaevalt oleks võinud uskuda, kui piinliku üksikasjalisusega see läbi viidi. Lõpuks nuusutas ta surnu huuli ja vaatas korraks ta lakk-kingade taldu.

      „Ega teda pole liigutatud?” usutles ta.

      „Mitte rohkem kui meil järelevaatuseks vaja oli.”

      „Nüüd võib ta surnukambrisse viia,” sõnas Holmes. „Enam pole siit midagi leida.”

      Gregsonil oli neli meest kanderaamiga käepärast. Tema kutse peale astusid nad sisse ja laip tõsteti raamile, et teda välja kanda. Tõstmise juures kukkus kõlinal maha sõrmus ja veeres üle põranda. Kohe krapsas Lestrade selle üles ja jäi seda mõistatuslikul pilgul vahtima.

      „Siin on olnud keegi naine!” hüüdis ta. „See on naise laulatussõrmus.”

      Neid sõnu lausudes hoidis ta seda peopesal, igaühele nähtaval. Kogunesime kõik tema ümber seda vaatama. Polnud kahtlust, et see lihtne kullast võruke oli kunagi ehtinud mõrsja sõrme.

      „See teeb asjad veel keerukamaks,” ütles Gregson. „Taevas teab, et need olid juba ennegi keerukad küllalt.”

      „Kas olete kindel, et see neid hoopis ei lihtsusta?” tähendas Holmes ja lisas: „Ega sõrmuse vahtimine meid targemaks tee. Mida te tema taskutest leidsite?”

      „Kõik on siin,” vastas Gregson, näidates korratule esemete hunnikule ühel alumisel trepiastmel. „Kulduur nr. 97163, ostetud Barraud’ juurest Londonist. Väga raske ja massiivne kullast alberti kett14. Vabamüürlaste15 vapimärgiga kuldsõrmus. Rubiinsilmadega buldogi pea kujuline kullast kaelasidemenõel. Vene päritoluga nahkne visiitkaartide ümbris. Selles leiduvatel kaartidel seisis „Enoch J. Drebber, Cleveland”, mis on kooskõlas ta pesule tikitud initsiaalidega „E. J. D.”. Rahakotti ei olnud, kuid lahtist raha oli seitsme naela kolmeteistkümne šillingi väärtuses. Boccaccio „Dekameroni” taskuväljaanne, Joseph Stangersoni nimi esilehel. Kaks kirja – üks adresseeritud E. J. Drebberile ja teine Joseph Stangersonile.”

      „Missugusel aadressil?”

      „Ameerika Börs, Strand, nõudmiseni. Mõlemad on Guioni Aurulaevakompaniilt ja annavad teateid kompanii laevade väljasõidu kohta Liverpoolist. On ilmne, et see õnnetu mees kavatses New Yorki tagasi pöörduda.”

      „Kas te selle Stangersoni kohta olete järele pärinud?”

      „Tegin seda otsekohe, söör,” vastas Gregson. „Panin kuulutused kõikidesse ajalehtedesse ja üks minu meestest läks Ameerika Börsile, kuid ta pole veel tagasi.”

      „Kas te Clevelandi telegrammi saatsite?”

      „Telegrafeerisime täna hommikul.”

      „Kuidas te oma järelepärimise sõnastasite?”

      „Andsime lihtsalt olukorrast üksikasjalise ülevaate ja ütlesime, et meil oleks hea meel igasuguse informatsiooni üle, mis võiks meid aidata.”

      „Kas te ei küsinud lähemaid üksikasju mõningate asjaolude kohta, millel on teie arvates otsustav tähtsus?”

      „Küsisin Stangersoni kohta.”

      „Ja muud ei midagi? Aga kas ei paista siin mingisugust seika, mille ümber kogu juhtum näib keerlevat? Kas te ei taha uuesti telegrafeerida?”

      „Olen öelnud kõik, mis mul öelda on,” sõnas Gregson solvunult.

      Sherlock Holmes kõhistas endamisi naeru ja näis just kavatsevat midagi öelda, kui meie juurde ilmus tähtsalt ja enesega rahulolevalt käsi hõõrudes Lestrade, kes sel ajal oli olnud toas, kui meil esikus see jutuajamine toimus.

      „Mister Gregson, tegin just praegu väga tähtsa avastuse, mis oleks jäänud kahe silma vahele, kui ma seinu hoolikalt läbi poleks uurinud.”

СКАЧАТЬ