Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu juurde ja mina aitan nad õigetele jälgedele. Nad esitavad mulle kõik andmed, ja kuna ma tunnen kuritegevuse ajalugu, olen tavaliselt suuteline neid õige otsa peale aitama. Kuritegudel on tugev perekonnasarnasus, ja kui on täpselt teada tuhande juhtumi üksikasjad, oleks imelik, kui ei suudetaks lahendada tuhande esimest. Lestrade on tuntud detektiiv. Hiljuti oli tal mingi segadus ühe võltsimisjuhtumiga ja see tõigi ta siia.”

      „Aga need teised inimesed?”

      „Neid saadavad peamiselt erauurimisbürood. Nad kõik on nii või teisiti raskustesse sattunud ja tahavad veidi juhatust saada. Kuulan nende loo ära, nemad kuulavad ära minu seletused, ja selle eest saan tasu.”

      „Ent kas tahate öelda, et te oma toast lahkumata suudate lahti harutada mõne sõlme, millest teised mehed, kes ometi iga üksikasja ise on näinud, jagu ei saa?”

      „Just nii. Mul on selles suhtes teatav intuitsioon. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni natuke keerukam juhtum. Siis pean pisut ringi jooksma ja kõike ise oma silmaga nägema. Vaadake, mul on suur hulk erialaseid teadmisi, mida ma uuritava probleemi juures rakendan, ja see kergendab asja väga suurel määral. Selles artiklis esitatud järeldamisreeglid, mis teie põlguse esile kutsusid, on minule praktilises töös hindamatu väärtusega. Tähelepanelikkus on üks minu põhilisi iseloomujooni. Te näisite olevat üllatunud, kui ma meie esimesel kohtumisel ütlesin, et olete tulnud Afganistanist.”

      „Kahtlemata oli teile seda öeldud.”

      „Ei midagi selletaolist. Ma lihtsalt taipasin, et olete tulnud Afganistanist. Pikaajalise harjumuse tõttu läbis mõteteahel mu aju nii kiiresti, et jõudsin lõppjäreldusele vaheastmetest teadlik olemata. Niisugused astmed siiski olid. Arutluse käik oli järgmine: „See härra näib olevat arst, kuid tal on sõjaväelase hoiak – kindlasti siis sõjaväearst. Ta on just troopikast tulnud: ta nägu on tõmmu ja see ei ole ta naha loomulik värvus, sest ta randmed on valged. Ta kurnatud nägu näitab selgesti, et ta on talunud raskusi ja olnud haige. Ta vasak käsi on saanud vigastada: ta hoiab seda kangelt ja ebaloomulikult. Missuguses kohas troopikas võis inglise sõjaväearst läbi elada suuri raskusi ja saada käest haavata? Kindlasti Afganistanis.” Kogu see mõttekäik ei kestnud sekunditki. Selle peale ma tähendasingi, et olete tulnud Afganistanist, ja teie olite üllatunud.”

      „Nii, kuidas te seda seletate, on see ju lihtne küll,” sõnasin naeratades. „Te meenutate mulle Edgar Allan Poe Dupini8. Mul polnud aimugi, et selliseid erilisi inimesi eksisteerib ka väljaspool raamatuid.”

      Sherlock Holmes tõusis ja süütas piibu. „Kindlasti arvate, et teete mulle komplimendi, võrreldes mind Dupiniga,” tähendas ta. „Minu arvates aga on Dupin üpris alamat sorti mehike. Tema trikk – pärast veerandtunnilist vaikimist oma sõpradele öelda, mida nood parajasti mõtlevad – on ju tõesti väga efektne, ent pinnapealne. Mõningal määral tal ju analüüsivõimet kahtlemata on, kuid niisugune fenomen nagu Poe näis kujutlevat, pole ta kaugeltki mitte.”

      „Kas te Gaboriau teoseid olete lugenud?” küsisin. „Kas Lecoq9 küünib teie arusaamise järgi detektiivi tasemeni?”

      Sherlock Holmes tegi põlglik-pilkava grimassi. „Lecoq on vilets käpard,” sõnas ta pahuralt. „Tal on ainult üks positiivne omadus, nimelt tema energia. See raamat tegi mind täitsa haigeks. Küsimus seisis seal tundmatu vangi kindlakstegemises. Mina oleksin sellega kahekümne nelja tunni jooksul hakkama saanud. Lecoqil kulus küsimuse lahendamiseks umbes kuus kuud. Selle võiks teha detektiivide käsiraamatuks, mis neile õpetaks, kuidas ei tule toimida.”

      Olin kaunis pahane, et kaks raamatukangelast, keda olin imetlenud, nii üleoleva kriitika osaliseks said. Läksin akna juurde ja jäin tänavaaskeldust vaatama. „See mees võib ju õige tark olla,” mõtlesin endamisi, „aga ta on kindlasti väga ennast täis.”

      „Meie ajal pole ei õigeid roimi ega roimareid,” jätkas ta nurisemist. „Mis kasu on meie kutsealal mõistusest? Tean väga hästi, et mina oma võimete juures võiksin oma nime kuulsaks teha. Ei ela praegu ega ole ka kunagi varem elanud meest, kes roimarite jälitamise küsimust nii palju oleks uurinud kui mina või kellel sel alal samal määral loomulikku talenti oleks kui minul. Aga mida pakub tegelikkus? Ei ole ühtki roimarit jälitada. Kõige enam leidub mõni saamatu suli, kelle teo motiiv on nii läbipaistev, et isegi tavaline Scotland Yardi10 ametnik võib selle läbi näha.”

      Olin tema suurustava väljendusviisi pärast ikka veel pahane ja pidasin paremaks kõneainet muuta.

      „Ei tea, mida see mees seal otsib?” osutasin lihtsalt riietatud turskele mehele, kes aeglaselt teisel pool tänavat sammus ja hoolega majanumbreid vaatas. Tal oli käes suur sinine ümbrik – nähtavasti oli ta virgats.

      „Te mõtlete seda mereväe eruseersanti?” küsis Sherlock Holmes.

      „Küll aga kehkleb,” mõtlesin endamisi. „Ta teab, et ma ei saa ta oletust kontrollida.”

      Vaevalt oli see mõte mul peast läbi käinud, kui mees, keda vaatlesime, meie maja numbrit silmas ja kärmesti üle tänava jooksis. Kuulsime tugevat koputust, sügavat häält all, ja siis tulid rasked sammud trepist üles.

      „Mister Sherlock Holmesile,” ütles ta tuppa astudes ja ulatas mu sõbrale kirja.

      Nüüd oli paras juhus Holmesist liigset iseteadlikkust välja rookida. Vaevalt ta seda võimalust arvestas, kui oma lause ennist huupi lendu laskis.

      „Tohin ma küsida,” sõnasin kõige leebema häälega, „mis elukutse teil on?”

      „Käskjalg, söör,” vastas ta järsult. „Munder on parandada.”

      „Ja varem olite…?” pärisin edasi, heites oma kaaslasele pisut õela pilgu.

      „Seersant, söör, kuninglikus merejalaväes, söör. Vastust ei ole? Just nii, söör.”

      Ta lõi klõpsti kannad kokku, tõstis käe sõjaväeliseks tervituseks ja oli läinud.

      Lauristoni pargi saladus

      Tunnistan, et olin oma kaaslase teooriate paikapidavuse uuest tõendusest päris jahmunud. Mu lugupidamine tema analüüsivõime vastu kasvas tohutult. Siiski jäi mu mõtteisse teatav kahtlusevari, nimelt et ta kogu selle episoodi oli ise organiseerinud kavatsusega mind rabada; ent mis eesmärki ta minu hanekstõmbamisega võis taotleda, seda ei suutnud ma ära mõistatada. Kui ma tema poole vaatasin, oli ta kirja lugemise lõpetanud ja ta silmisse oli tulnud tühi tuhm pilk, mis näitas, et ta mõtted viibisid eemal.

      „Millest te küll ometi seda järeldasite?” küsisin.

      „Mida ma järeldasin?” küsis ta turtsakalt vastu.

      „Noh, seda, et ta mereväe eruseersant oli.”

      „Mul pole aega tegelda tühiste asjadega,” vastas ta järsult, lisas aga kohe naeratades: „Vabandage mu jämedust, te katkestasite mu mõttelõnga – aga võib-olla polegi sellest midagi. Te siis ei saanud aru, et see mees oli mereväe seersant?”

      „Ei, tõepoolest mitte.”

      „Seda oli kergem teada, kui on nüüd selgitada, kuidas ma seda teada sain. Kui teid palutaks tõestada, et kaks ja kaks on neli, leiaksite selle võib-olla mõnevõrra raske olevat, ja siiski olete täiesti kindel, et see nii on. Nägin juba üle tänava mehe käeseljale tätoveeritud sinist СКАЧАТЬ