Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli küll – vähemalt sihukestest, kellest ikka midagi asja oleks olnud.”

      „Mida te sellega öelda tahate?”

      Kordniku nägu venis laiale naerule. „Olen mina oma teenistusajal nii mõndagi purjus selli näind,” ütles ta, „aga nii täis küll veel iial mitte kedagi kui too vennike. Ta oli värava juures, kui ma välja tulin, toetas ennast aiamüüri najale ja laulis täiest kõrist „Kolombiini” või mõnda muud sihukest lorilaulu. Ta ei jaksand seistagi, veel vähem abiks olla.”

      „Missugune see mees oli?” küsis Holmes.

      John Rance näis kõrvalekaldumise üle natuke pahandavat. „Lihtsalt üks ülemäära hullusti purjus mees,” lausus ta. „Kui meil nii palju tegemist poleks olnd, siis oleks ta ennast jaoskonnast leidnud.”

      „Tema nägu, tema riietus – kas te neid tähele ei pannud?” küsis Holmes kärsitult vahele.

      „Küllap ma juba panin, sest pidime teda ju püsti hoidma, mina ja Murcher kahekesi. Ta oli pikk punase näoga mees, lõug tihedasti…”

      „Aitab,” ütles Holmes. „Mis tast edasi sai?”

      „Meil oli ilma tematagi tegemist küllalt,” vastas politseinik solvunud häälega. „Küll ta juba kodutee üles leidis, selle peale vean kihla.”

      „Mis tal seljas oli?”

      „Pruun palitu.”

      „Kas tal oli piits käes?”

      „Piits? – Ei.”

      „Ta oli selle siis nähtavasti maha jätnud,” pomises mu kaaslane. „Ega te pärast seda ei juhtunud nägema või kuulma mõnda voorimehevankrit?”

      „Ei.”

      „Siin on teile pool sovrinit,” ütles mu kaaslane tõustes ja võttis oma kübara. „Ma kardan, Rance, et politseiteenistuses ei tõuse te küll kunagi. Pea on teil otsas nii rohkem iluasjaks. Eile öösel oleksite võinud endale seersandipaelad teenida. Teil oli peos mees, kelle käes on selle saladuse võti ja keda me just otsime. Ei ole mõtet nüüd enam vaielda; ma ütlen teile, et see o n nii. Tulge, doktor.”

      Politseinik jäi meist maha umbusklikuna, kuid ilmselt ebamugava enesetundega, ja me läksime troska juurde.

      „Vana tobu,” ütles Holmes mürgiselt, kui me kodu poole sõitsime. „Mõelda ainult, et tal oli niisugune võrratu juhus käes ja ta ei kasutanud seda ära.”

      „Mulle on kogu asi veel kaunis tume. On ju tõsi, et tolle mehe kirjeldus ühtib teie kujutlusega saladuse teisest kaasosalisest. Aga miks pidi ta pärast majast lahkumist sinna tagasi minema? See ei ole kurjategijate viis.”

      „Sõrmus, mees, sõrmus – selle pärast ta tagasi tuligi. Kui meil tema püüdmiseks muud teed ei ole, siis sõrmusega võime ta alati ligi meelitada. Ma saan ta kätte. Selle kõige eest pean aga tänama teid. Ma ei oleks võib-olla läinud, kui teie mind poleks õhutanud, ja nii oleksin mööda lasknud kõige suurepärasema uurimisvõimaluse, mis mul kunagi on olnud –, etüüdi punases, eks ole? Miks ei võiks me natuke kunstikeelt kasutada. Läbi värvitu elukoestiku jookseb veripunane mõrvalõng ja meie kohus on see lahti harutada, eraldada, iga toll sellest nähtavale tuua. Nüüd aga einele ja siis Norman Nerudat kuulama. Ta hoog ja poognakäsitsus on oivalised. Mis on see Chopini pala, mida ta nii võrratult mängib: tral-lal-laa-ralle-ralle-raa?”

      Troskaistme seljatoele nõjatudes lõõritas see asjaarmastaja verekoer kui lõoke, kuna mina mõtisklesin inimvaimu mitmepalgelisuse üle.

      Meie kuulutus toob külalise

      Hommikused pingutused olid minu nõrga tervise jaoks ilmselt liiga suured, nii et pärastlõunal olin surmani väsinud. Kui Holmes kontserdile oli läinud, heitsin sohvale ja püüdsin teha paaritunnilist uinakut. Sellest ei tulnud aga midagi välja. Olin kõigest juhtunust liiga erutatud ja pähe tungisid kõige veidramad kujutlused ning oletused. Iga kord, kui silmad sulgesin, nägin enda ees mõrvatu moondunud, paaviani meenutavat nägu. See oli mulle jätnud nii võika mulje, et raske oli tunda midagi muud kui tänulikkust inimese vastu, kes sellise näo omaniku elavate kirjast oli kustutanud. Enoch J. Drebber Clevelandist kandis oma näol kindlasti kõige kurjemate pahede jälgi, mis inimese ilmes üldse kunagi on avaldunud. Ometi sain aru ja tunnistasin, et õigusemõistmine peab käima oma rada ning et ohvri pahelisus ei vähenda seaduse silmis mitte mingil määral mõrvari süüd.

      Mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda imelikum näis mu kaaslase hüpotees, et mees oli mürgitatud. Mulle meenus, kuidas Holmes laiba huuli oli nuusutanud, ja ma ei kahelnud, et ta sealjuures midagi avastas, mis talle selliseks oletuseks alust andis. Ja üldse – kui poleks tegemist olnud mürgiga, mis oli siis surma põhjuseks? Polnud ju ei haava ega kägistamise märke. Aga teiselt poolt – kellele kuulus veri, mida põrandal nii ohtrasti leidus? Võitluse jälgi ei olnud ja samuti polnud ohvril ka relva, millega ta oleks võinud vastast haavata. Niikaua kui kõik need küsimused lahendamata olid, tundsin, et magamine pole kerge ei mulle ega Holmesile. Tema rahulik enesekindlus veenis mind siiski, et tal oli juba kujunenud mingi teooria, mis kõigile faktidele seletuse andis. Missugune see aga oli, selle kohta ei osanud ma kõige vähematki oletust teha.

      Holmes tuli tagasi väga hilja, nii hilja, et kontserdil ei võinud ta küll nii kaua olla. Lõuna oli laual, enne kui ta koju jõudis.

      „Kontsert oli suurepärane,” ütles ta oma kohale istudes. „Kas mäletate, mida Darwin muusika kohta ütleb? Ta väidab, et inimsoo võime muusikat luua ja hinnata eksisteeris ammu enne artikuleeritud kõne tekkimist. Võib-olla seepärast avaldabki muusika meile nii tugevasti mõju. Meie hinges on säilinud ähmased mälestused noist hämaraist sajandeist, mil maailm oli alles lapsekingades.”

      „See on kaunis avar mõte,” tähendasin.

      „Kui mõtted peavad loodust tõlgitsema, siis peavad nad olema niisama avarad kui loodus ise,” vastas tema. „Aga mis teil viga on? Te ei näe just hea välja. Kas see Brixton Roadi lugu on teid rööpast välja viinud?”

      „Tõtt-öelda jah,” vastasin. „Pärast Afganistani kogemusi peaksin küll rohkem karastunud olema. Maiwandis nägin, kuidas mu oma kaaslasi tükkideks raiuti, aga seal ma närve ei kaotanud.”

      „Mõistan. Meie praeguse loo ümber on saladuskate ja see erutab kujutlusvõimet; kus kujutlusvõime ei tööta, seal pole ka õudust. Kas te õhtulehte olete näinud?”

      „Ei.”

      „Seal antakse asjast päris põhjalik ülevaade. Aga asjaolu, et laiba tõstmisel naise laulatussõrmus põrandale veeres, seal ei mainita. Ja see on väga hea.”

      „Mispärast?”

      „Vaadake seda kuulutust,” vastas tema. „Täna hommikul, otsekohe, kui Brixton Roadilt tulime, saatsin igale ajalehele ühe niisuguse.”

      Ta ulatas mulle ajalehe ja ma vaatasin näidatud kohta. See oli esimene kuulutus rubriigis „Leitud” ja kõlas nii:

      Täna hommikul leitud Brixton Roadil „Valge Hirve” kõrtsi ja Holland Grove’i vahel sõiduteelt kullast laulatussõrmus. Järelepärimisega pöörduda täna õhtul kella 8–9 dr. Watsoni poole, Baker Street 221-b.

      „Ärge pange pahaks, et ma teie nime kasutasin,” sõnas ta. „Kui oleksin andnud СКАЧАТЬ