Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mehega. Kõikide nende faktide põhjal arvasingi, et ta on olnud seersant…”

      „Suurepärane!” avaldasin oma imetlust.

      „Täitsa tavaline,” vastas Holmes, kuigi ta näost oli näha, et minu ilmne üllatus ja imetlus teda meelitasid.

      „Ütlesin just praegu, et roimareid pole. Näib, et eksisin – vaadake seda!” Ta viskas mulle kirja, mille käskjalg oli toonud.

      „Oh,” ehmusin, kui lasksin silmad sellest üle käia, „see on ju hirmus!”

      „See näib jah tavalisest pisut erinev olevat,” tähendas ta rahulikult. „Kas te loeksite selle mulle kord veel valjusti ette?”

      Siin on kiri, mille ma talle ette lugesin.

      Lugupeetud mister Sherlock Holmes.

      Täna öösel on Brixton Roadi põiktänavas, Lauristoni park nr. 3, juhtunud ebameeldiv lugu. Umbes kella kahe ajal öösel nägi meie ringkäigul viibiv kordnik seal valgust, ja kuna maja on elaniketa, tekkis tal kahtlus, et midagi on korrast ära. Ta leidis ukse lahti olevat ja eesmises toas, mis on mööblist tühi, avastas hästi riietatud härrasmehe laiba, kelle taskust leitud nimekaartidel seisis „Enoch J. Drebber, Cleveland, Ohio, USA”. Röövimist pole toime pandud. Mehe surma põhjust ei saanud kindlaks teha, sest kuigi ruumis on verejälgi, pole laibal ühtki haava. On täiesti seletamatu, kuidas ta tühja majja sattus, ja tõtt öelda on kogu see lugu suur mõistatus. Kui saate tulla sündmuskohale ükskõik mis ajal enne kahtteist, leiate mind eest. Kuni Teie saabumiseni jätan kõik in statu quo 11 . Kui Te tulla ei saa, teatan Teile täiendavaid üksikasju ja hindaksin seda väga suureks teeneks, kui mulle lahkesti oma arvamust avaldaksite.

Austusega Teie Tobias Gregson

      „Gregson on Scotland Yardi meestest kõige taibukam,” tähendas mu sõber, „tema ja Lestrade moodustavad tolle näruse kamba paremiku. Nad on mõlemad kiired ja energilised, kuid lausa kramplikult tavades kinni. Peale selle on nad omavahel verivaenlased. Nad on teineteise peale nii kadedad nagu paar elukutselisi iludusi. Kui neil mõlemal hais ninas on, saab selle juhtumiga veel natuke nalja.”

      Mind hämmastas, kui rahulikult ta vestlust jätkas. „Kindlasti ei tohi siin hetkegi kaotada,” katkestasin teda ärevalt. „Kas lähen ja toon voorimehe?”

      „Ma ei tea veel kindlasti, kas ma lähen. Olen kõige parandamatum laiskvorst taeva all – tähendab siis, kui mul niisugune tuju on, sest teinekord võin olla küllaltki kärmas.”

      „Nojah, kuid see on just niisugune juhtum, mida te pikisilmi olete oodanud.”

      „Kulla mees, mis mul sellest kasu on! Oletame, et mina asja lahendan, aga võite päris kindel olla, et Gregson, Lestrade ja Co. pistavad kogu tulu oma tasku. See tuleb sellest, et ollakse mitteametlik isik.”

      „Aga ta palub teie abi.”

      „Jah. Ta teab, et olen temast üle, ja minule ta tunnistab seda, aga ta lõikaks endal ennemini keele suust, kui et seda kellelegi kolmandale avaldaks. Me võime ju siiski minna ja asja lähemalt vaadata. Selgitan selle loo omal käel. Kui ma muud ei võida, siis saan nad vähemalt välja naerda. Lähme!”

      Ta ajas endale tõtates mantli selga ja tema askeldamisest oli näha, et teotahe oli loidusest võitu saanud.

      „Võtke oma kübar,” käskis ta.

      „Te soovite, et ma kaasa tuleksin?”

      „Jah, kui teil midagi paremat teha ei ole.” Minut hiljem olime mõlemad voorimehetõllas ja kihutasime Brixton Roadi poole.

      Oli sombune, pilves hommik ja katuste kohal hõljuv pruunjashall udulinik näis poriste tänavate peegeldusena. Mu kaaslane oli kõige paremas tujus, lobises Cremona12 viiulitest ja stradivaariuse ning amaati erinevustest. Mina olin vakka, sest hall ilm ja meie sõidu kurb eesmärk mõjusid mu meeleolule rusuvalt.

      „Te ei näi just palju eelseisvale asjale mõtlevat,” ütlesin viimaks, segades Holmesi muusika-alast arutelu.

      „Pole veel andmeid,” vastas tema. „On suur viga teoretiseerida enne, kui kogu tõendusmaterjal käes on. Nii ei saa erapooletult otsustada.”

      „Varsti saate andmed, sest see ongi Brixton Road ja seal on ka kõnesolev maja, kui ma just väga ei eksi,” tähendasin sõrmega vastavasse suunda osutades.

      „Seda küll. Pidage kinni, kutsar, pidage kinni!” Me olime majast veel umbes sada jardi13 eemal, kuid Holmes nõudis, et me maha läheksime, ja nii me siis lõpetasimegi teekonna jalgsi.

      Maja number 3 Lauristoni pargis nägi välja sünge ja pahaendeline. See oli üks neljast majast, mis tänava äärest natuke eemal seisid; kahes olid elanikud sees ja kaks olid tühjad. Viimastest vaatasid vastu kolm tühja nukrat aknarida, katteta ja kõledat. Ainult siin-seal võis märgata sedelikesi „Välja üürida”, mis andsid ähmastele ruutudele ilme, nagu oleks neile krae kasvanud. Iga maja eraldas tänavast väike kidurate taimetuustidega üle puistatud aed, millest viis risti läbi kollakas, nähtavasti savija kruusasegune kitsas jalgrada. Kuna öö läbi oli sadanud vihma, siis oli kogu see paik märg ja loike täis. Aeda piiras kolme jala kõrgune, puuvarbadest pealisega telliskivimüür, mille vastu nõjatus turske kordnik. Viimast ümbritses väike salk päevavargaid, kes sirutasid kaelu ja pingutasid silmi, et kas või vilksamisi näha, mis seespool toimub, olgugi et see lootus oli asjatu.

      Mõtlesin, et Sherlock Holmes tõttab otsekohe majja ja sukeldub saladuse uurimisse. Näis aga, et miski polnud tema kavatsustest kaugemal kui see. Ükskõikse ilmega, mis selles olukorras tundus mulle peaaegu edvistava teesklusena, lonkis ta mööda kõnniteed edasi-tagasi, vahtis tühja pilguga maapinda, taevast, vastas asuvaid maju ja varbaeda. Kui ta vaatluse oli lõpetanud, sammus ta aeglaselt edasi mööda jalgrada, või õigemini mööda jalgrajaäärset mururiba, endal pilk kogu aeg maa küljes kinni. Kaks korda peatus ta ja ühel korral nägin teda naeratavat ning kuulsin rahulolevalt hüüatavat. Märjal savisel pinnal oli palju jälgi, aga kuna politseinikud olid rada mööda kogu aeg tulnud ja läinud, jäi mulle arusaamatuks, kuidas mu kaaslane võis loota, et ta sealt veel midagi avastab. Ja siiski ei kahelnud ma selles, et ta võis näha väga palju, mis mulle peidetuks jäi, sest olin ju tema erakordse tähelepanuvõime kohta nii silmapaistvaid tõendeid saanud.

      Ukse juures ruttas meile vastu pikk, kahvatu, linakarva juustega mees, märkmik käes, ja pigistas südamlikult mu kaaslase kätt. „Väga lahke teist, et tulite,” sõnas ta, „lasksin kõik jätta puutumata.”

      „Välja arvatud see!” vastas mu sõber jalgteele näidates. „Kui siit ka pühvlikari läbi oleks läinud, ei saaks see olla rohkem ära tallatud. Kahtlemata tegite siiski oma järeldused, enne kui seda lubasite, Gregson?”

      „Mul on majas väga palju tegemist olnud,” vastas salapolitseinik põiklevalt. „Minu kolleeg mister Lestrade on ka siin. Usaldasin selle tema hoolde.”

      Holmes vaatas mulle vilksti otsa ja kergitas pilkavalt kulme. „Kui kaks niisugust meest nagu teie ise ja Lestrade kohal on, ega siis mõnel kolmandal siit enam suurt midagi leida ole,” sõnas ta.

      Gregson hõõrus iseendaga rahul olles käsi. „Arvan, et oleme teinud kõik, mida üldse teha saab,” vastas ta, „aga see juhtum on nii iseäralik, ja ma teadsin, et niisugused asjad on teie maitse järele.”

      „Ega СКАЧАТЬ