Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

      „Kui meil tuleb Norwoodi minna, siis oleks võib-olla õigem kohe teele asuda,” söandasin vahele ütelda.

      Väike mees naeris, kuni ta kõrvadki punaseks läksid.

      „Ei, see küll ei lähe,” naeris ta. „Mis Bartholomew ütleks, kui ma teid nii ootamatult sinna viiksin! Ei, pean teid ette valmistama ja ära seletama, kes on kes ja kuidas lood meie vahel on. Kõigepealt pean ütlema, et õige mitme punkti suhtes ei ole mul endalgi selgust. Saan teile rääkida ainult seda, mida ise tean.

      Mu isa oli, nagu te ehk juba isegi ära arvasite, major John Sholto, kes teenis varem India armees. Umbes üksteist aastat tagasi läks ta erru ja asus elama Ülem-Norwoodi Pondicherry Lodge’i. Ta oli Indias jõukaks saanud ning tõi endaga kaasa kenakese hulga raha, suure kollektsiooni hinnalisi haruldusi ning hindudest teenrid.

      Niiviisi varustatuna ostis ta endale maja ning elas väga luksuslikult. Mu kaksikvend Bartholomew ja mina olime ainsad lapsed.

      Mäletan väga hästi, missuguse sensatsiooni põhjustas kapten Morstani kadumine. Lugesime ajalehtedest selle üksikasju, ja teades, et ta oli olnud meie isa sõber, arutasime seda küsimust tema juuresolekul. Tavaliselt isa veel arutas koos meiega, mis võis kapteniga juhtunud olla. Me poleks iial osanud arvata, et ta ise varjaski kogu saladust, et kõikidest inimestest üksnes temale oli teada Arthur Morstani saatus.

      Küll aga mõistsime, et meie isa ähvardas midagi salapärast, mingi tõeline hädaoht. Ta kartis väga üksinda välja minna ja alati palkas ta Pondicherry Lodge’i uksehoidjateks kaks elukutselist poksijat. Kunagine nahkkindamees on ka Williams, kes teid täna sõidutas. Omal ajal oli ta Inglismaa meister kergekaalus. Isa ei seletanud meile kunagi, mis see just oli, mida ta kartis, aga meile torkas silma tema äärmine vastumeelsus puujalaga inimeste suhtes. Ükskord ta koguni tulistas üht puujalaga meest – too osutus süütuks käsitööliseks, kes käis endale tellimisi hankimas. Asja summutamiseks tuli meil tookord suur summa mängu panna. Meie vennaga mõtlesime, et see oli isal lihtsalt mingi isevärki tuju, kuid hilisemad sündmused sundisid meid arvamust muutma.

      1882. aasta algul sai mu isa Indiast kirja, mis andis talle raske hoobi. Ta peaaegu minestas, kui ta ümbriku hommikueine juures avas, ja sellest päevast alates jäi ta põdema, kuni lõpuks suri. Me ei saanud iial teada, mis selles kirjas oli, aga kui ta seda käes hoidis, nägin, et see oli konarliku käekirjaga sirgeldatud napp teade. Isa põdes juba aastaid põrnahaigust, nüüd hakkas ta tervis kiiresti halvenema ja ühel päeval aprilli lõpul öeldi meile, et tal pole enam elulootust ja et ta tahab meile veel midagi öelda.

      Kui me isa tuppa astusime, istus ta voodis, padjad selja taga toeks, ja hingeldas raskesti. Ta palus meil ukse lukku keerata ja seista teine teisele poole voodit. Siis võttis ta meil mõlemal käest kinni ning hakkas meeleliigutusest ja valust murduva häälega õige tähelepanuväärset lugu jutustama. Püüan seda edasi anda ta enese sõnadega.

      Ta ütles: „Mul on ainult üks asi südamel, mis mind mu viimsel tunnil vaevab. Nimelt see, kuidas ma vaest Morstani orbu kohtlesin. Neetud ahnuse tõttu, mis on olnud mu kõige suurem pahe kogu elu, jäi ta ilma varandusest, millest vähemalt pool oleks pidanud temale kuuluma. Ja ometi pole ma ise seda rikkust kasutanud. Nii pime ja rumal on ahnus. Paljalt omanditunne oli mulle nii kallis, et ma poleks suutnud seda kellegi teisega jagada. Näete seda pärlitest diadeemi hiniinipudeli kõrval? Isegi sellest ei suutnud ma lahkuda, kuigi võtsin ta välja kavatsusega temale saata. Teie, minu pojad, peate talle andma õiglase osa Agra aardest. Ärge saatke talle aga midagi – isegi mitte seda diadeemi –, enne kui mind enam ei ole. Lõppude lõpuks on nii mõnigi enne mind juba minekul olnud, ja ometi paranenud.

      Tahan teile jutustada, kuidas Morstan suri,” jätkas isa. „Ta oli juba aastaid südamenõrkuse all kannatanud, aga seda ikka teiste eest varjanud. Ainult mina teadsin, kuidas lugu oli. Kui me temaga Indias olime, saime rea tähelepanuväärsete asjaolude läbi suure aarde omanikeks. Mina tõin aarde Inglismaale, ja kui Morstan siia saabus, tuli ta selsamal õhtul minult oma osa nõudma. Ta oli tulnud jaamast jalgsi ja mu vana ustav Lal Chowdar, kes nüüd on surnud, laskis ta sisse. Varanduse jaotamisel tekkis meil mõtete lahkuminekuid ja me ütlesime teineteisele teravusi. Vihahoos hüppas Morstan püsti, surus aga äkitselt käe südamele, läks näost halliks ja prantsatas selili maha, lüües seejuures pea vastu aardekasti nurka. Kummardusin tema kohale ja nägin oma kohkumuseks, et ta oli surnud.

      Istusin tükk aega poolsegasena ega teadnud, mida teha. Esimene mõte oli mul muidugi kedagi appi kutsuda, aga pidin tunnistama, et väga tõenäoliselt oleks mind võidud kapten Morstani tapjaks pidada. Tema surm tülitsemise momendil, lisaks veel haav peas – need asjaolud oleksid minu vastu veenvaks süütõendiks olnud. Liiati oleks asja ametlikul uurimisel paratamatult avalikuks tulnud aarde olemasolu, mida ma just eriliselt püüdsin salajas hoida. Kapten Morstan oli mulle öelnud, et mitte üks hing ei tea, kuhu ta läks. Ei paistnud olevat vajadust, et keegi sellest üldse kunagi kuuleks.

      Pidasin ikka veel endamisi aru, kui üles vaadates nägin lävel oma teenrit Lal Chowdarit. Ta tuli vargsi sisse ning lükkas ukse enda järel riivi. Ta sõnas: „Ärge kartke, sahib. Mitte keegi ei tarvitse teada, et teie ta tapsite. Peidame surnukeha ära, ja kõik on korras.” – „Ma ei tapnud teda,” kinnitasin mina. Lal Chowdar raputas pead ja muigas. „Kuulsin kõik, sahib, kuulsin tüli ja kuulsin hoopi. Aga minu suu on lukus. Kogu maja magab. Viime ta koos minema.” Sellest piisas asja otsustamiseks. Kui juba mu oma teener mind ei usu, kuidas pidin ma siis lootma, et suudan end puhtaks pesta kaheteistkümne vandemeestepingis istuva puupea ees! Kõrvaldasime samal ööl Lal Chowdariga laiba ja mõne päeva pärast kubisesid Londoni ajalehed artiklitest kapten Morstani kadumise kohta. Mu jutustuse põhjal saate isegi aru, et vaevalt võis mind juhtunus süüdistada. Minu süü seisab aga selles, et me ei peitnud ära mitte ainult surnukeha, vaid ka aarde, ja et ma peale oma osa ka Morstani osa endale ahnitsesin. Seepärast on mu soov, et teie selle tagasi annaksite. Kummarduge mulle lähemale. Aare on peidetud …”

      Samal hetkel muutus ta ilme kohutavaks, ta ajas silmad meeletus hirmus pärani, suu vajus lahti ja ta kisendas häälega, mis ei lähe mul surmatunnini meelest: „Ärge laske teda sisse! Jumalapärast, ärge laske teda sisse!” Pöördusime mõlemad ringi ja vaatasime selja taha aknasse, kuhu isa pilk oli naelutatud. Väljast pimedusest silmitses meid kellegi nägu. See oli nii tihedasti vastu klaasi litsutud, et nägime, kuidas ninaots oli surumisest valge. Nägu ise oli habetunud, karvadesse kasvanud, silmad metsikud ja julmad ning ilme äärmiselt õel. Tormasime vennaga akna juurde, aga juba oli mees kadunud. Kui me voodi juurde tagasi pöördusime, oli isa pea rinnale vajunud ja süda lakanud töötamast.

      Otsisime samal õhtul kogu aia läbi, ei leidnud aga sissetungijast muud märki, kui et aknaalusel lillepeenral oli näha üksainus jalajälg. Kui poleks olnud seda jälge, oleksime võinud arvata, et too metsik, raevune nägu oli lihtsalt meie mõttekujutuse vili. Varsti saime aga veel ühe ja märksa rabavama tõendi sellest, et meie ümber tegutsevad salapärased jõud. Järgmisel hommikul leiti isa toa aken avatuna, kappide ja laegaste sisu oli välja kistud ning surnu rinnale kinnitatud paberitükk, millele olid kritseldatud sõnad „Nelja märk”. Mida need sõnad tähendasid või kes meie salajane külaline võis olla, seda ei saanudki me teada. Niipalju kui oskasime otsustada, ei olnud isa asjadest midagi ära viidud, ehkki kõik oli pahupidi pööratud. Meie vennaga viisime selle kummalise juhtumi muidugi ühendusse hirmuga, mis isa tema eluajal oli ahistanud, aga veel praegugi on see sündmus meile täielikuks mõistatuseks.”

      Väike mees peatus, et kustunud vesipiipu uuesti läita, ja pahvis mõtlikult mõne silmapilgu. Me kõik olime seda ebatavalist lugu täie tähelepanuga kuulanud. Kui Thaddeus Sholto lühidalt kapten Morstani surmast jutustas, muutus miss Morstan näost lubivalgeks ja hetke vältel kartsin, et ta minestab. Kuid joonud klaasitäie vett, mille ma talle kõrvallaual seisvast veneetsia karahvinist valasin, kogus ta end siiski. Sherlock Holmes nõjatus tooli seljatoele, СКАЧАТЬ