Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Row,” lausus ta. „Siin on Vincent Square. Praegu jõuame Vauxhall Bridge Roadile. Suundume ilmselt Surrey poolele. Jah, seda ma arvasin. Nüüd oleme sillal. Näete, siinsamas on jõgi.”

      Saime tõesti heita põgusa pilgu Thamesile, mille laial vaiksel veel läikisid lampide vastuhelgid; tõld kihutas aga edasi ja kadus varsti tänavate labürinti jõe teisel kaldal.

      „Wandsworth Road,” sõnas mu kaaslane. „Priory Road. Larkhall Lane. Stockwell Place. Robert Street. Coldharbour Lane. Me ei paista just eriti peenesse piirkonda sõitvat.”

      Olime tõepoolest jõudnud kahtlasse eemaletõukavasse rajooni. Ühesuguste telliskivimajade pikkadesse ridadesse tõi vaheldust ainult tänavanurkadel asuvate kõrtside labane silmilõikav valgus ja kassikullane sära. Siis tulid kahekorruselised üksikelamud, igaühel vastu tänavat aiaruuduke, ja nende järel jälle lõputud read uusi elutuid telliskivihooneid – peletislikud kombitsad, mida hiigellinn maa suunas välja sirutas. Viimaks jäi tõld ühel uuel tänaval kolmanda maja juures seisma. Need majad olid ilmselt alles tühjad; ka see, mille ees me peatusime, oli valgustamata nagu teisedki, üksnes köögiaknast kumas üksik tuluke. Meie koputamise peale lükati uks siiski otsekohe lahti. Lävel seisis hindust teener, peas kollane turban, seljas lotendavad valged riided, mida hoidis koos kollane särp. Kuidagi kummaliselt kokkusobimatu oli see hommikumaine kuju siin tavalise kolmandajärgulise agulimaja ukseaval.

      „Sahib ootab teid,” lausus teener, ja veel enne kui ta lõpetas, kostis kuskilt seestpoolt kõrge kime hääl.

      „Juhata nad minu juurde,” hüüdis hääl. „Juhata nad kohe siia.”

      Paljaspäise mehe jutustus

      Järgnesime hindule mööda lihtsat räpast koridori, mis oli kehvasti valgustatud ning veel kehvemini sisustatud, kuni too paremat kätt asuva ukseni jõudis ja selle lahti lükkas. Meile pahvatas vastu kollakas valgusvoog, ja keset seda helendust seisis väikest kasvu mees; tema väga kõrget otsmikku ääristas punane juukseharjas, mille varjust kerkis läikiv pealagi nagu mäekuppel kuuskede vahelt. Seal seistes murdis ta käsi ja ta näolihased tõmblesid lakkamatult: kord ta nägu naeratas, kord põrnitses, püsimata hetkegi rahulikuna. Loodus oli talle andnud ripneva alahuule ning liiga esiletükkiva, kollase ja ebaühtlase hammasterea, mida ta alatasa kätt üle alumise näopoole libistades asjatult püüdis varjata. Hoolimata kohe silmahakkavast paljaspäisusest, jättis ta noore inimese mulje. Õigupoolest oligi ta alles kolmanda aastakümne seljataha jätnud.

      „Teie teenistuses, miss Morstan,” ütles ta mitu korda oma peenikese häälega. „Teie teenistuses, härrad. Astuge palun mu pühapaigakesse. Väike toake, armuline preili, aga sisse seatud mu enda tahtmist mööda: kunstioaas Lõuna-Londoni sünges kõrbes.”

      Nähes ruumi, kuhu ta meid kutsus, olime kõik hämmeldunud. Selles armetus majas tundus see niisama kohatu nagu puhtaim teemant vaskses raamistuses. Seinad olid ülirikkalikult kaetud läikivate eesriiete ja kangastega, mis olid siin-seal kokku tõmmatud, et teha ruumi mõnele raskes raamis pildile või idamaisele vaasile. Vaip põrandal oli merevaiguvärvi ja mustakirju, nii pehme ja paks, et jalg vajus sellesse mõnusasti nagu kohevasse samblasse. Kaks suurt põigiti vaibale laotatud tiigrinahka ja nurka matile asetatud tohutu vesipiip suurendasid veelgi muljet hommikumaisest luksusest.

      Toa keskel rippus peaaegu nähtamatu kuldtraadi küljes hõbedase tuvi kujuline lamp. Põledes täitis see ruumi nõrga meeldiva lõhnaga.

      „Minu nimi on Thaddeus Sholto,” sõnas väike mees, ise kogu aeg tõmbleva näoga naeratades. „Teie olete muidugi miss Morstan. Ja need härrad …”

      „See on mister Sherlock Holmes ja see – doktor Watson.”

      „Ah arst!” hüüatas ta ärevalt. „Juhtub teil ehk stetoskoop kaasas olema? Tohiksin ma teid paluda… kas oleksite nii lahke? Kardan tõsiselt oma südameklappide pärast. Arteriaalset klappi võib veel usaldada, venoosse suhtes kuuleksin aga meelsasti teie arvamust.”

      Kuulasin, nagu palutud, ta südant, kuid leidsin kõik korras olevat, peale selle muidugi, et mees ise oli hirmu pärast täiesti endast väljas ja värises pealaest jalatallani.

      „Kõik paistab olevat normaalne,” sõnasin. „Muretsemiseks pole teil mingit põhjust.”

      „Vabandage mind mu ärevuse pärast, miss Morstan,” tähendas mister Sholto kergelt. „Olen väga haiglane ja selle südameklapi suhtes oli mul juba ammu kahtlusi. Meeldiv kuulda, et need on alusetud. Kui teie isa, miss Morstan, poleks oma südant ülearu koormanud, oleks ta praegu võib-olla veel elavate kirjas.”

      Oleksin võinud seda inimest näkku lüüa, nii väga vihastas mind tema mõtlematu ja taktitundetu vihje. Miss Morstan istus toolile ja ta nägu muutus lubivalgeks.

      „Tundsingi omas südames, et ta on surnud,” lausus neiu.

      „Võin teile jutustada kõigist üksikasjadest,” jätkas mees, „ja veelgi enam – võin teie jaoks õigluse jalule seada ja sean ka, ükskõik mida mu vend Bartholomew selle kohta ütleks. Mul on väga hea meel, et teie sõbrad siin on – mitte ainult teie saatjatena, vaid ka minu sõnade ja tegude tunnistajatena. Kolmekesi võime Bartholomew’le julgesti vastu astuda. Ärgem kutsugem aga kedagi kõrvalist, ei ühtegi politseinikku ega ametiisikut. Saame kõik väga hästi omavahel, ilma vahetalitajateta ära klaarida. Miski ei pahandaks Bartholomew’d rohkem kui asja avalikuks tegemine.”

      Ta istus madalale sohvale ning pilgutas küsivalt oma nõrku vesiseid silmi.

      „Mis minusse puutub,” lausus Holmes, „siis mida te ka iganes ei kavatseks kõnelda, minu kaudu see edasi ei lähe.”

      Noogutasin omapoolse kinnituse märgiks.”

      „Tore! Väga tore!” lausus mees. „Miss Morstan, tohin ma teile klaasi kiantit pakkuda? Või ehk tokaid? Teisi veine ma kodus ei pea. Kas avan pudeli? Ei? Hüva, loodan, et teil pole midagi tubakasuitsu vastu, idamaise tubaka palsamilõhna vastu. Olen pisut närviline ja leian, et vesipiip on hindamatu rahustusvahend.”

      Mees lähenes suurele piibukahale peenikese küünla ja läbi roosivee hakkas tõusma lõbusaid suitsumulle. Istusime kolmekesi poolringis, kõigil kael õieli ja lõug toetatud kätele, kummaline tõmbleva näo ja suure hiilgava kolbaga mehike pahvimas närviliselt keskel.

      „Kui ma otsusele tulin teile seda kirja saata, oleksin võinud ühtlasi oma aadressi anda, aga ma kartsin, et võite mu nõudmise tähele panemata jätta ja tuua endaga kaasa ebameeldivaid inimesi. Võtsin endale seepärast vabaduse määrata kohtamine nii, et mu teener Williams näeks teid esimesena. Usaldan täielikult tema otsustusvõimet, pealegi oli tal korraldus, et ta sel juhul, kui miski teda peaks häirima, asja kohe katki jätaks. Te ehk vabandate mind nende ettevaatusabinõude pärast, aga ma olen pisut erakliku loomuga ning võiks öelda ka et peene maitsega, ja minu meelest pole midagi ebaesteetilisemat kui politseinik. Tunnen juba loomu poolest vastumeelsust labase argipäevaelu iga avalduse vastu. Jõhkra rahvaga puutun ma harva kokku. Nagu näete, armastan enda ümber veidi elegantsi. Võiksin ennast nimetada kunstide soosijaks. Kunst on mu nõrkus. See maastik siin on ehtne Corot, ja kui asjatundja võib-olla kahtleks mu Salvatore Rosas, ei tohiks Bouguereau suhtes tekkida vähimatki küsimust. Eriti armastan moodsat prantsuse kooli.”

      „Vabandage, mister Sholto,” sõnas miss Morstan, „aga ma tulin teie palvel siia selleks, et kuulda midagi, mida te soovisite mulle teatavaks teha. Aeg on hiline ja mulle meeldiks, kui meie kõnelus oleks võimalikult lühike.”

      „Isegi parimal juhul võtab see veidi aega,” СКАЧАТЬ