Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuleb maha murda,” vastas Holmes ja hüppas kogu jõuga vastu ust.

      Lukk kriuksatas ja kägises, aga järele ei andnud. Tõukasime veel korra kahekesi koos – seekord tuli lukk äkilise raksatusega eest ja me olimegi Bartholomew Sholto kambris.

      See paistis olevat sisustatud keemialaboratooriumina. Vastasseinas riiulil olid kahte ritta seatud klaaskorkidega pudelid ning laual seisid läbisegi Bunseni põletid, katseklaasid ja retordid. Nurkades asusid punutud korvides suured, tugevast klaasist happepudelid. Üks neist näis lekkivat või oli siis katki läinud, sest põrandale oli valgunud terve oja tumedat vedelikku ja õhk oli paks erilisest teravast, just nagu tõrvahaisust. Toa ühes otsas keset krohvitükke ja lubjaseid peerge seisis treppredel. Selle kohal laes oli avaus, küllalt suur, et inimene sealt läbi mahuks. Trepi kõrval põrandal lebas hunnikusse visatud köis.

      Laua juures puust tugitoolis istus kägarasse vajunult maja peremees, pea langenud vasakule õlale, õudne, seletamatu naeratus näol. Ta oli kange ja külm ning oli kindlasti surnud juba hulga aja eest. Mulle näis, nagu poleks mitte ainult ta näolihased, vaid ka kõik kehaliikmed kõige fantastilisemal viisil moonutatud ja kõverasse väänatud. Tema käe juures laual lebas kummaline instrument – pruun, kõvast puidust kepike, millele oli sidumisnööriga otsa kinnitatud kivist pea nagu vasaral. Selle kõrval oli plokist rebitud paberileht paari kriipseldatud sõnaga. Holmes heitis pilgu paberile ja ulatas selle siis mulle.

      „Näete!” sõnas ta tähendusrikkalt kulme kergitades.

      Laterna valgusel lugesin ma väriseva südamega: „Nelja märk.”

      „Jumala eest, mida see kõik tähendab?” pärisin.

      „Mõrva tähendab,” vastas Holmes surnud mehe kohale kummardudes. „Ahaa! Seda ma arvasin. Vaadake!”

      Ta osutas mingile pikale tumedale okkale surnu kõrva kohal peanahas.

      „Paistab nagu okas olevat,” leidsin mina.

      „Ja ongi okas. Võite selle välja tõmmata, aga olge ettevaatlik – see on mürgine.”

      Võtsin okkast pöidla ja nimetissõrmega kinni. Okas tuli nii kergesti välja, et ei jätnud nahale peaaegu märkigi. Ainult tilluke veretäpike näitas, kus torkeauk oli olnud.

      „Mulle on see kõik lahendamatu mõistatus, mis läheb järjest segasemaks,” kurtsin.

      „Vastuoksa,” väitis Holmes, „asi saab ju iga hetkega selgemaks. Puudub veel ainult paar lüli, ja kogu lugu on täielikult seostatud.”

      Pärast kambrisse astumist olime oma kaaslase peaaegu unustanud. Väike mees seisis nagu hirmu kehastus ikka veel uksel, murdis käsi ja ägas endamisi. Äkki tõi ta kuuldavale terava kaebliku karjatuse.

      „Aare on läinud!” hüüdis ta. „Nad on aarde minema viinud! Seal on auk, kust me kasti alla lasksime. Mina aitasin tal seda teha. Mina olin viimane, kes teda nägi. Minust jäi ta eile õhtul siia ja ma kuulsin trepist alla minnes, kuidas ta ukse lukku keeras.”

      „Mis kellaajal see oli?”

      „Kell oli kümme. Ja nüüd on ta surnud ja politsei kutsutakse kohale ja hakatakse kahtlustama, et minu käsi oli mängus. Oh jaa, kindlasti hakatakse. Aga teie ei arva seda, ega ju, härrased? Kindlasti ei arva te, et mina seda tegin! On siis mõeldav, et ma oleksin teid siia toonud, kui ma seda oleksin teinud? Oh heldus, oh heldus, ma lähen küll hulluks!”

      Ta vehkis kätega ja trampis jalgadega nagu raevukrampides.

      „Teil pole põhjust midagi karta, mister Sholto,” lausus Holmes lahkesti ja pani käe talle õlale. „Võtke mu nõu kuulda, sõitke ise jaoskonda ja teatage asjast politseile. Öelge, et olete valmis neid igati abistama. Ootame siin, kuni te tagasi tulete.”

      Väike mees kuuletus pooljuhmilt ning oli kuulda, kuidas ta mööda pimedat treppi alla komberdas.

      Sherlock Holmes seletab märke

      „Nii, Watson,” ütles Holmes käsi hõõrudes, „meie käsutuses on pool tundi. Kasutagem seda siis hästi. Nagu ma teile juba ütlesin, on mul lugu peaaegu täielikult selge, aga me ei tohi lasta ennast liigsest eneseusaldusest eksiteele viia. Kuigi juhtum paistab olevat lihtne, võib selle taga veel midagi palju keerukamat peituda.”

      „Või lihtne!” hüüatasin mina.

      „Muidugi,” vastas Holmes, ilme nagu arstiteaduse õppejõul, kes oma kuulajatele kliinikus üksikasjaliselt mõnd haiguslugu seletab. „Istuge ainult siia nurka, et teie jäljed asja keerulisemaks ei teeks. Nüüd tööle! Esiteks, kuidas need inimesed siia tulid ja kuidas nad siit lahkusid? Ust ei ole eile õhtust saadik avatud. Kuidas aknaga on?” Ta viis lambi akna juurde ja tegi seal pominal tähelepanekuid, pöördudes nendega aga pigem enese kui minu poole. „Aken on seestpoolt haagis. Raamid on tugevad. Küljel hingesid ei ole. Teeme ta siis lahti. Vihmaveetorusid lähedal ei ole. Katuseni siit ei ulatu. Aga ometi on inimene siitkaudu sisse roninud. Aknalaual on mullane jalajälg. Ja siin on ümmargune porine märk, siin põrandal veel üks ja laua juures jälle. Vaadake, Watson! See seletab ju kõik.”

      Silmitsesin ümmargusi, selge piirjoonega poriseid ringe.

      „See pole jalajälg,” tähendasin.

      „Meile seetõttu hulga väärtuslikum. See on puujala jälg. Näete, aknalaual on saapa jälg, raske, laia metallist kontsaga saapa jälg, ja selle kõrval puujala jäetud jälg.”

      „See oli siis puujalaga mees!”

      „Täpselt. Kuid keegi teine oli veel, keegi väga osav ja tubli abiline. Kas teie suudaksite seda seina mööda üles ronida, doktor?”

      Vaatasin avatud aknast alla. Kuu valgustas ikka veel heledasti majanurka. Olime oma tubli kuuekümne jala kõrgusel, ja kuhu ma ka ei vaadanud, ei leidnud ma tellisseinas vähimatki lõhet ega muud jalatuge.

      „See on täiesti võimatu,” vastasin.

      „Ilma abita jah. Aga oletage, et teil on siin üleval sõber, kes kinnitab selle hea tugeva köie tolle suure konksu külge seal seinas ja laseb ta siis otsapidi alla teie kätte. Sel juhul ma usun, et kui te küllalt käbe oleksite, roniksite üles kõige oma puujalaga tükkis. Lahkuda võiksite muidugi sama teed kaudu, ja teie liitlane tõmbaks nööri üles, päästaks konksu küljest lahti, suleks akna, paneks selle seestpoolt haaki ning läheks ära samal viisil, nagu ta siia tuli. Siinjuures võib veel märkida üht vähem tähtsat asjaolu,” jätkas ta köit sõrmitsedes, „nimelt et meie puujalaga sõber oli küllalt tubli ronija, aga mitte elukutselt meremees. Käenahk polnud tal sugugi sarvestunud. Mu luup näitab mitut vereplekki, eriti köie lõpus, ja sellest ma järeldan, et ta libistas end alla nii kiiresti, et tal peopesadelt nahk maha tuli.”

      „See kõik on väga tore,” ütlesin mina, „aga asi muutub järjest arusaamatumaks. Näiteks see saladuslik kaaslane – kuidas tema sisse sai?”

      „Jah, see kaaslane,” kordas Holmes mõtlikult, „tema teeb asja tõesti põnevaks ja natuke ebatavaliseks. Arvan, et see kaaslane alustab meie kriminaalasjade kroonikas uut peatükki: samalaadseid juhtumeid on seni ette tulnud ainult Indias, ja kui mu mälu mind ei peta, Senegambias.”

      „Kuidas ta tuppa sai?” kordasin uuesti. „Uks on lukus, ka aknast ei pääse sisse. Tuli ta ehk korstna kaudu?”

      „Selleks СКАЧАТЬ