Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle страница 38

Название: Sherlock Holmesi lood I

Автор: Arthur Conan Doyle

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классические детективы

Серия:

isbn: 9789985325964

isbn:

СКАЧАТЬ ei tundnud! Kui te selle asemel, et niimoodi sõna lausumata paigal seista, oleksite hoopis ligi astunud ja mulle oma kuulsa lõuahaagi virutanud, oleksin kohe teadnud, et see teie olete. Oh teid küll, olete ka nende killast, kes oma anded maha magavad, tõsijutt! Kui te oleksite poksiga tegelema hakanud, oleksite veel kaugele jõudnud.”

      „Näete, Watson, kui ma kõige muuga rappa lähen, on mul ühele ametile ikka veel tee lahti,” sõnas Holmes naerdes. „Olen kindel, et meie sõber meid nüüd enam välja külma kätte ei jäta.”

      „Astuge aga sisse, sir, astuge aga sisse – nii teie ise kui ka teie sõbrad,” kutsus uksehoidja. „Andke andeks, mister Thaddeus, aga eeskirjad on väga valjud. Pidin enne kindlaks tegema, kes need teie kaaslased on.”

      Seespool viis kruusane rada läbi metsistunud krundi suure neljakandilise majamüraka juurde, mis oli üleni varjus, välja arvatud üks nurk ja ärkliaken, kust kuukiir nõrgalt vastu helkis. Hoone tohutu suurus koos seal valitseva sünge vaikusega tegi südame alt kõhedaks. Isegi Thaddeus Sholto näis end ebamugavalt tundvat ning latern ta käes võnkus ja võbises.

      „Mitte ei taipa,” sõnas ta. „Siin peab mingi arusaamatus olema. Ütlesin Bartholomew’le selge sõnaga, et me tuleme, aga ometi ei näe ma tema aknas tuld. Ma ei oska seda kuidagi seletada.”

      „Kas ta laseb oma maja alati nii hoolsasti valvata?” päris Holmes.

      „Jah, ta on isa kombed üle võtnud. Teate, ta oli isa lemmik, ja vahel ma mõtlen, et isa rääkis talle ehk rohkem kui minule. See seal üleval, kuhu kuu paistab, on Bartholomew’ aken. Klaas päris särab valguse käes, aga mulle tundub, et tuba ise on pime.”

      „Tuba on tõepoolest pime,” nõustus Holmes. „Aga ma näen tuld vilkumas tollest väikesest aknast ukse kõrval.”

      „Ah sealt – see on majapidajanna tuba. Seal elab vana missis Bernstone. Tema võib meile öelda, kuidas lood on. Ehk ei pane te pahaks, kui ma teid paariks minutiks siia ootama jätan, sest kui me kõik korraga sisse läheme ja talle pole meie tulekust sõnagi räägitud, võime ta ära ehmatada. Aga mis see siis on? Tsst!”

      Ta tõstis laterna kõrgemale ning ta käsi värises nii, et valgusringid meie ümber võbisema ja vilkuma hakkasid. Miss Morstan haaras mul randmest ja me seisime peksleva südamega ning teritasime kõrvu. Läbi öövaikuse kostis suurest pimedast majast kõige kurvem ja haletsusväärsem hääl – hirmunud naise südantlõhestav nuuksumine.

      „See on missis Bernstone,” sõnas Sholto. „Tema on majas ainuke naine. Oodake siin. Olen kohe tagasi.”

      Ta ruttas ukse juurde ja koputas oma erilisel viisil. Nägime, kuidas pikakasvuline naine talle ukse avas ja juba ainult külalist nähes ennast heast meelest õõtsutama hakkas.

      „Oo, mister Thaddeus! Oi, sir, küll ma olen rõõmus, et te tulite! Mul on nii hea meel, et te tulite, mister Thaddeus!”

      Kuulsime majapidajanna rõõmuavaldusi, kuni uks sulgus ja ta sõnad ühetooniliseks summutatud pominaks muutusid.

      Meie juht oli laterna meile jätnud. Holmes pööras seda pikkamööda ja silmitses hoolega maja ning igal pool vedelevaid risuhunnikuid. Miss Morstan ja mina seisime lähestikku ja neiu käsi oli mu peos. Imeline ja seletamatu asi see armastus: siin me seisime kahekesi, kes me enne seda päeva polnud teineteist kunagi varem näinud, kes me polnud vahetanud ühtegi õrna pilku ega sõna, ja ometi otsisid meie käed sel raskel viivul vaistlikult teineteist. Veel siiani imestan selle üle, tol hetkel aga tundus tema poole pöördumine täiesti loomulikuna, ja nagu tema mulle sageli on kõnelnud, olevat temagi vaist juhtinud teda minult lohutust ja kaitset otsima. Nii me seisime seal käsikäes just nagu kaks last, ja hoolimata kõigest süngusest, mis meid ümbritses, valitses meil südames rahu.

      „Missugune kummaline paik,” ütles neiu ringi vaadates.

      „Paistab, nagu oleksid kõik Inglismaa mutid siia lahti lastud. Nägin kord midagi taolist Ballarati ligidal mäeküljel, kus kullaotsijad oma tööd olid teinud.”

      „Siin on põhjus sama,” arvas Holmes. „Need on varanduseotsijate jäljed. Ärge unustage, et nad otsisid seda kuus aastat. Mis seal’s imestada, kui kogu krunt näeb välja nagu kruusaauk.”

      Samal hetkel paiskus uks lahti ja Thaddeus Sholto tormas välja, käed õieli ja silmad hirmu täis.

      „Bartholomew’ga on midagi juhtunud!” hüüdis ta. „Ma kardan! Mu närvid ei pea vastu.”

      Tõepoolest, ta peaaegu töinas hirmust ja ta lõtv tõmblev nägu, mis piilus karakullkrae varjust, oli abitu ja paluv nagu heitunud lapsel.

      „Lähme sisse,” lausus Holmes oma tavalise reipa otsustavusega.

      „Jah, tulge,” palus Thaddeus Sholto. „Tunnen, et ma pole ise võimeline midagi korraldama.”

      Järgnesime kõik talle majapidajanna tuppa, mis asus koridorist vasakul. Vana naine kõndis hirmunud näoga ning närviliselt oma riideid näppides mööda tuba edasi-tagasi. Miss Morstani ilmumine näis talle mõjuvat rahustavalt.

      „Jumal õnnistagu teie rahulikku näokest!” hüüdis ta hüsteeriliselt nuuksudes. „Oh, kui hea on teid vaadata! Küll on mind täna rängasti proovile pandud!”

      Meie õrn kaaslane patsutas tema kõhna, tööst karedat kätt ja ütles paar naiselikult lahket lohutussõna, mis tõid teise kahvatusse näkku jume tagasi.

      „Peremees on enese luku taha pannud ja ei vasta mulle,” seletas ta. „Ootasin tema kutsumist kogu päeva – armastab teine ju sageli üksinda olla –, aga umbes tund aega tagasi hakkasin kartma, et midagi on ehk pahasti, läksin üles ja piilusin läbi lukuaugu. Peate üles minema, mister Thaddeus, peate üles minema ja ise vaatama! Olen mister Bartholomew Sholtot kümme pikka aastat näinud nii rõõmsana kui ka kurvana, aga säärast näoilmet ei ole ma tal veel kunagi märganud.”

      Sherlock Holmes võttis lambi ja näitas teed, sest Thaddeus Sholtol lõgisesid hambad suus. Mehikesel olid hirmuärevusest põlved nii nõrgad, et pidin teda trepist ülesminekul toetama. Üles minnes kahmas Holmes kahel korral luubi taskust ja uuris hoolikalt märke, mis näisid mulle lihtsalt vormitute tolmulaikudena kookosniinest trepivaibal. Lampi madalal hoides astus ta pikkamööda astmelt astmele ning heitis teravaid pilke paremale ja vasakule. Miss Morstan oli koos hirmunud majapidajannaga maha jäänud.

      Kolmas trepijärk lõppes pika sirge koridori otsas, mille parempoolset seina kattis suur india gobelään, vasakus aga oli kolm ust. Holmes liikus koridori mööda edasi ikka niisama aeglaselt ja kavakindlalt, meie tihedalt tema kannul, pikad mustad varjud järel. Kolmas uks oli see, mis meid huvitas. Holmes koputas, ning saamata vastust, püüdis lingile vajutades ust jõuga avada. Uks oli aga seestpoolt lukku pandud, ja lukukeel, nagu me lampi uksepilule lähendades nägime, oli õige lai ja tugev. Võti oli küll ees, kuid lukuauk polnud täiesti kaetud. Sherlock Holmes kummardus lukuaugu juurde, ajas enese aga otsekohe jälle sirgu, ahhetades ehmunult.

      „Seal on küll kurat lahti, Watson,” ütles ta mulle nii erutatuna, nagu ma teda veel kunagi polnud näinud. „Mida teie sellest arvate?”

      Kummardusin lukuaugu juurde ja põrkasin kohkunult tagasi. Aknast paistis sisse kuu ja toas kumendas hämune valgus. Otse minu poole vaatas nagu õhku riputatult – allapoole kuuvalgus ei ulatunud – täpselt meie kaaslase Thaddeuse nägu. Seesama kõrge otsmiku ja läikiva kiiruga pea, mida ümbritses samasugune punane juukseharjas, nägu niisama veretu. Ent see nägu naeratas kohutavat, tardunud ja ebaloomulikku naeratust, mis selles vaikses kuust СКАЧАТЬ