Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ükskõik kui ebatõenäoline see ka ei tunduks, peab olema õige. Me teame, et ta ei tulnud ukse, akna ega korstna kaudu. Teame ka, et ta ei võinud ennast toas varjata, sest siin poleks tal selleks lihtsalt kohta olnud. Kust ta siis tuli?”

      „Läbi laeaugu!” hüüdsin.

      „Muidugi. Sealtkaudu pidi ta tulema. Kui te nüüd oleksite nii lahke ja näitaksite mulle tuld, jätkaksime oma uuringuid ülemises kambris – salajases ruumis, kust aare leiti.”

      Ta ronis mööda treppredelit üles, toetas teise käe teisele aampalgile ja vinnas ennast katusekambrisse. Siis heitis ta kõhuli maha, küünitas käe lambi järele ja hoidis seda, kuni ma talle järele ronisin.

      Leidsime ennast ruumikeses, mis oli ühtepidi kümme, teistpidi kuus jalga pikk. Põranda moodustasid siin aampalgid ja õhuke peergudele tõmmatud krohvikord nende vahel, nii et käies tuli astuda ühelt palgilt teisele. Ruumi längus seinad jooksid ülal kokku ja moodustasid ilmselt katuse sisemise vooderduse. Mööblit polnud siin mingisugust ning põrandat kattis paksult aastate jooksul kogunenud tolm.

      „Noh, näete, seal ta meil ongi,” lausus Sherlock Holmes kätt längus seinale toetades. „Siin on luuk, mis viib katusele. Võin selle lahti lükata, ja siinsamas on katus, pealegi õige väikese kallakuga. Tähendab siitkaudu tuligi Number Üks sisse. Vaatame järele, ehk leiame sellest isikust veel mõne märgi.”

      Holmes valgustas lambiga põrandat, ja kui ta seda tegi, nägin ta näol teist korda selle öö jooksul kohkumust ja hämmastust. Jälgisin ta pilku ja mu ihukarvad tõusid püsti. Põrand oli tihedasti täis palja jala jälgi – selgeid, teravapiirilisi, suurepärase kujuga jälgi, kuid poole väiksemad kui tavalisel inimesel.

      „Holmes,” sosistasin ma ärevalt, „selle õudse teoga on hakkama saanud laps.”

      Holmes oli juba enesevalitsemise tagasi saanud.

      Ta ütles: „Ka mind vapustas see hetkeks, aga asi on üsna loomulik. Kui mu mälu poleks mulle vingerpussi mänginud, oleksin seda juba ette võinud öelda. Siit ei leia me enam midagi. Läki alla.”

      „Missugune on siis teie teooria nende jälgede suhtes?” pärisin uudishimulikult, kui me jälle all toas tagasi olime.

      „Kallis Watson, katsuge pisut ise analüüsida,” vastas Holmes veidi läbematult. „Minu meetodid on teile teada. Rakendage neid, ja väga õpetlik oleks tulemusi võrrelda.”

      „Ma ei suuda midagi välja mõelda, mis faktidega kokku sobiks,” vastasin.

      „Varsti on teile kõik selge,” sõnas Holmes pikemalt mõtlemata. „Arvatavasti pole siin enam midagi olulist, aga järele vaadata ju võib.”

      Tõmmanud taskust luubi ja mõõdulindi, hakkas ta kiiresti põlvili mööda tuba liikuma; ta mõõtis, võrdles ja uuris, pikk terav nina põrandalaudadest ainult mõne tolli kaugusel, ümmargused silmad peas säramas nagu linnul. Ta liigutused olid kiired, käratud ja vargsed nagu jälgi otsival treenitud verekoeral, ja mul tekkis tahtmatult mõte, missuguseks kohutavaks kurjategijaks ta oleks võinud saada, kui ta oma tarmukust ja vaimuteravust poleks kasutanud mitte seaduse kaitseks, vaid selle vastu. Tuba mööda tuhnides pomises ta kogu aeg endamisi ja lõpuks hüüatas rõõmsalt:

      „Meil veab tõepoolest. Suurem vaev peaks nüüd seljataga olema. Number Ühega juhtus niisugune äpardus, et ta astus kreosoodi sisse. Näete, ta väikese jala jälg ulatub servapidi sellesse ebameeldiva lõhnaga vedelikku. Korvpudelile on mõra sisse löödud ja kreosooti sealt välja valgunud.”

      „Ja mis siis sellest?” pärisin mina.

      „Noh, ta on meil peos, muud midagi,” vastas Holmes. „Tean koera, kes ta selle lõhna järgi kas või maailma otsast üles otsib. Kui koertekari suudab jälitada maad mööda veetud heeringat läbi terve krahvkonna, kui kaugele jälitab siis veel spetsiaalselt treenitud ajukoer säherdust teravat lehka? See kõlab nagu ühe tundmatuga võrrand. Vastus peaks meile andma… Ohoo, aga sealt tulevadki juba seaduse täieõiguslikud esindajad.”

      Alt kostis raskeid samme ja valju kõnekõminat ning välisuks langes klõmdi kinni.

      „Enne kui nad siia jõuavad, katsuge korraks selle vaesekese kätt ja jalga,” käskis Holmes. „Mida te tunnete?”

      „Lihased on kivikõvad,” vastasin.

      „Just nii. Nad on palju tugevamini kokku tõmbunud kui tavalise rigor mortis’e34 puhul. Ja sinna juurde see moonutatud nägu, see Hippokratese naeratus ehk risus sardonicus35, nagu vanaaja kirjanikud seda kutsusid, – mis järeldusele see teid viib?”

      Surm mingi tugeva alkaloidi toimel,” vastasin, „mingi strühniiniga sarnaneva aine toimel, mis kangestuskrambi esile kutsub.”

      „Niisugune mõte tuli mulle ka kohe, kui ma läbi lukuaugu seda krampitõmbunud nägu silmitsesin. Tuppa saades hakkasin kohe otsima vahendit, mille abil mürk kehasse viidi. Nagu te nägite, avastasin okka, mis oli õige nõrgalt peanahasse torgatud või lastud. Näete, koht, mida nooleke tabas, pidi olema laeaugu poole pööratud, kui mees sirgelt toolil istus. Vaadake nüüd seda okast.”

      Võtsin okka väga ettevaatlikult sõrmede vahele ja hoidsin vastu valgust. Okas oli pikk, terav ja must, tipu lähedalt justkui vaabakorraga kaetud, nagu oleks ta külge mingit kleepuvat ollust kuivanud. Tömp ots oli noaga siledaks ja ümaraks lõigatud.

      „On see okas pärit Inglismaalt?” küsis Holmes.

      „Ei, kindlasti mitte.”

      „Kõigi nende andmete põhjal peaksite suutma õigetele järeldustele tulla. Aga regulaarväed on juba kohal, nii et abijõud võivad tagasi tõmbuda.”

      Sellal kui Holmes rääkis, tulid rasked sammud järjest lähemale, kõmasid juba koridoris, ja nüüd astus sisse väga tüse ning väärikas halli ülikonnaga mees. Ta oli priske, punane, vereküllane nägu, ja kotjate tursunud laugude vahel pilgutles paar pisikesi teraseid silmi. Kohe tema kannul tuli mundris politseiinspektor ja ikka veel võbisev Thaddeus Sholto.

      „Vaat kus lugu!” hüüdis esimene sissetungija käheda häälega. „Vaat kus alles lugu! Ja kes need kõik on? Maja paistab rahvast kubinal täis olevat!”

      „Arvan, et peaksite mind mäletama, mister Athelney Jones,” lausus Holmes rahulikult.

      „Aga jah, mäletan muidugi, miks ei mäleta!” ähkis teine vastu. „Teie olete ju mister Sherlock Holmes, teoreetik. Ma ei unusta ilma peal, kuidas te Bishopsgate’i kalliskivivarguse puhul meile kõigile põhjustest ja järeldustest ja tagajärgedest loenguid pidasite. Tõsi küll, tookord näitasite meile õiged jäljed kätte, aga eks te tunnista nüüd ju isegi, et see läks teil korda rohkem tänu heale õnnele kui mõistuse juhtimisele.”

      „Asja lahendamiseks oli vaja ainult veidi üsna lihtsat arutlemist.”

      „No mis te nüüd räägite! Ärge häbenege üles tunnistada. Aga mis siin siis juhtunud on? Paha lugu! Paha lugu! Ainult ranged faktid – teooriale siin ruumi ei ole. Küll on õnn, et juhtusin ühe teise asja pärast Norwoodis olema! Olin jaoskonnas, kui teade toodi. Mida teie arvates selle mehe surma põhjustas?”

      „Oh, vaevalt saan ma siin oma teooriaid arendama hakata,” sõnas Holmes kuivalt.

      „Miks СКАЧАТЬ