Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asi minu kätte. Ma uurin neid andmeid kui ekspert ja langetan spetsialisti otsuse. Niisugustel juhtudel ei nõua ma mingit hüvitust. Mu nimi ei esine üheski ajalehes. Töö ise, rõõm leida oma erakordsetele võimetele tegevusvälja on mulle suurimaks tasuks. Kuid teil endalgi on ju võimalusi olnud mu töömeetodeid näha – näiteks Jefferson Hope’i juhtumi puhul.”

      „Seda küll,” laususin ma siiralt. „Mitte miski pole mind kogu elu jooksul nii rabanud. Ma isegi kirjeldasin toda juhtumit raamatukeses, mis kandis pisut fantastilist pealkirja „Etüüd punases”.”

      Ta raputas kurvalt pead. „Sirvisin selle läbi,” sõnas ta. „Ausalt öeldes ei saa ma teile selle puhul õnne soovida. Kuriteojuhtude uurimine on – või peaks olema – täppisteadus ja seda peaks käsitletama niisama külmalt ja kiretult. Teie olete püüdnud sellele romantilist kõrvalmaiku anda, mis tekitab umbes säärase efekti, nagu oleksite põiminud Eukleidese viiendasse teoreemi mõne armuloo või jutustuse neiukese pagemisest.”

      „Aga selles oli romantikat,” ajasin ma vastu. „Ma ei võinud ju fakte võltsida.”

      „Mõned faktid oleks tulnud surnuks vaikida või vähemalt oleks pidanud neid käsitledes ilmutama rohkem mõõdutunnet. Ainus märkimisväärne asi tolle juhtumi juures oli täpne analüütiline arutlus, mis aitas mul tagajärgedest põhjused tuletada ning sel teel kogu lugu lahendada.”

      Mind pahandas selline kriitika teose kohta, mille olin kavandanud just eriliselt tema meeleheaks. Tunnistan, et mind ärritas ka tema kalduvus ennast esile tõsta, mis näis nõudvat, et iga rida mu raamatus oleks pühendatud ainult tema erakordsetele tegudele. Nende aastate jooksul, mil ma Holmesiga koos Baker Streetil elasin, olin enam kui kord tähele pannud, et mu kaaslase rahuliku ja õpetliku kõneviisi varjus peitub väike annus edevust. Ma ei lausunud muidugi sõnagi, istusin ainult ja silusin oma haiget jalga. Mõni aeg tagasi oli sellest musketikuul läbi lastud, ja kuigi see ei takistanud mind käimast, valutas jalg tülikalt iga ilmamuutuse puhul.

      „Mu praktika laienes hiljuti mandrile,” lausus Holmes natukese aja pärast, oma vana kanarbikujuurest piipu täites. „Mind konsulteeris möödunud nädalal François le Villard, kes, nagu te ehk teate, on viimasel ajal Prantsuse kriminaalpolitseis silma paistma hakanud. Tal on kelti kiire taip, kuid vajaka jääb täpsetest teadmistest, millel on oluline tähtsus kõrgemate tulemuste saavutamiseks tema kunstis. Asi puutus ühte testamenti ning pakkus teataval määral huvi. Võisin tema tähelepanu juhtida kahele samalaadsele juhtumile – üks Riias aastal 1857 ja teine St. Louisis aastal 1871 –, mis viisidki ta õigele lahendusele. Siin on kiri, milles ta tänab mind abi eest, – sain selle just täna hommikul.”

      Rääkides viskas ta mulle välismaise kirjapoogna. Lasksin pilgu sellest üle käia ja mulle hakkas silma ülistavate sõnade küllus, nende hulgas niisugused nagu „hiilgav”, „meisterlik” ja „peen töö”, mis kõik andsid tunnistust prantslase palavast imetlusest.

      „Ta kirjutab nagu õpilane õpetajale,” sõnasin ma.

      „Oh, ta hindab mu abi liiga kõrgelt,” lausus Sherlock Holmes kergelt. „Ta on ise märkimisväärselt andekas ning valdab kaht omadust kolmest, mis ideaalsel detektiivil peavad olema. Tal on tähelepanuvõimet ja oskust järeldusi teha. Puudu jääb ainult teadmistest, aga need peaksid aja jooksul tulema. Praegu tõlgib ta mu töökesi prantsuse keelde.”

      „Teie töid?”

      „Ah teie ei teagi?” naeris Holmes. „Jah, olen süüdi mitme monograafia ilmumises. Need käsitlevad kõik tehnilisi küsimusi. Siin näiteks on „Mitmesuguste tubakate tuha eristamisest”. Selles loetlen ma sada nelikümmend sigari-, sigareti- ja piibutubaka liiki, illustreerides värviliste klišeedega tuhkade erinevusi. See on küsimus, mis kriminaalprotsessides pidevalt üles kerkib, olles vahel pidepunktina väga tähtis. Kui te saate näiteks kindlalt öelda, et mingi mõrva on sooritanud mees, kes suitsetas india sigarit, vähendab see enesestmõistetavalt teie otsimisvälja. Treenitud silmale on tritšinoopoli sigari musta tuha ja linnusilmatubaka valgete ebemete vahel niisama suur vahe nagu kartuli ja kapsa vahel.”

      „Teil on harukordne anne pisiasjade märkamiseks,” tähendasin.

      „Hindan nende tähtsust. Siin on mul monograafia jälgede uurimise kohta koos mõningate märkustega kipsi kasutamisest nende säilitamiseks. Siin on ka huvitav väike uurimus kutsetöö mõjust käe kujule, kivitrükis piltidega katusepanijate, madruste, korgilõikajate, trükiladujate, kangrute ja teemandilihvijate kätest. See on suure praktilise väärtusega asi teaduslikel alustel töötavale detektiivile, eriti tundmatute laipade puhul või kurjategija varasema tegevuse väljaselgitamisel. Aga ma vist tüütan teid oma lemmikharrastusega.”

      „Sugugi mitte,” kinnitasin ma tõemeeli. „Mulle pakub see suurt huvi, eriti kuna mul on võimalust olnud jälgida selle rakendamist tegelikkuses. Aga te kõnelesite äsja tähelepanuvõimest ja järeldamisoskusest. Kindlasti sisaldab esimene teataval määral ka teist.”

      „Vaevalt küll,” vastas ta mõnulevalt tugitooli sügavusse laskudes ning piibust pakse siniseid suitsurõngaid puhudes. „Tähelepanekutest tean näiteks, et te käisite täna hommikul Wigmore Streeti postkontoris, järelduste abil aga, et läksite sinna telegrammi saatma.”

      „Õige!” imestasin ma. „Mõlemas punktis õige! Tunnistan aga, et ma ei mõista, kuidas te selleni jõudsite. Telegrammi saatmise mõte tuli mulle õige äkki ja ma ei kõnelnud sellest kellelegi.”

      „Oh, see oli üpris lihtne,” vastas ta mu hämmastuse üle naeru kõhistades, „nii lihtlabane, et seletuse andmine on vist liigne, aga siiski – võib-olla aitaks see tähelepanekuid ja järeldusi piiritleda. Ma panin tähele, et teil on kingade külge jäänud veidi punakat mulda. Just Wigmore Streeti postkontori ees on sillutis üles kistud ja muld niimoodi laiali loobitud, et postkontorisse on raske minna ilma mullahunnikusse astumata. Pinnas on seal seesuguse erilise punaka värvusega, millist minu teada ümbruskonnas kuskil mujal ei leidu. Nii palju oli tähelepanekuid. Ülejäänu on järeldused.”

      „Kuidas te järeldasite, et ma telegrammi saatsin?”

      „Noh, kuna istusin kogu hommiku teisel pool lauda, teadsin muidugi, et kirja te ei kirjutanud. Teie kirjutuslaual nägin ka tervet poognat marke ja kõhukat pakki postkaarte. Milleks muuks te siis veel postkontorisse võisite minna kui mitte telegrammi saatma. Jätke kõik teised tegurid kõrvale, ja see, mis järele jääb, peab olema õige.”

      „Antud juhul on see tõepoolest nii,” vastasin ma, mõelnud veidi. „Nagu te ütlesite, oli küsimus muidugi väga lihtne. Aga kas te peaksite mind häbematuks, kui ma teie teaduslikud meetodid veidi raskemale proovile paneksin?”

      „Vastuoksa,” kostis ta, „uuriksin suurima rõõmuga ükskõik millist probleemi, mille võiksite mulle esitada.”

      „Olen kuulnud teid ütlevat, et inimesel on raske kasutada igapäevast tarbeeset, jätmata sellele oma isikupärast pitserit, mida vilunud vaatlejal on võimalik välja lugeda. Noh, mul on siin kell, mille ma hiljuti sain. Kas te oleksite nii lahke ja laseksite mul kuulda oma arvamust uuri endise omaniku iseloomu või harjumuste kohta?”

      Ulatasin talle kella, endal väike lõbutunne südames, sest minu arvates oli ülesanne lahendamatu ja ma olin mõelnud selle ainult õppetunniks pisut üleolevalt enesekindla tooni vastu, mida Holmes vahetevahel tarvitas. Ta kaalus kella käes, uuris üksisilmi numbrilauda, avas kapsli ning silmitses kellavärki – algul palja silmaga ja siis tugeva luubi abil. Suutsin vaevu maha suruda muhelust, kui ta lõpuks kellakapsli klõpsatades kinni pani ja uuri nukra näoga mulle tagasi andis.

      „Siin pole peaaegu mingeid märke,” tähendas СКАЧАТЬ