Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõne minuti pärast, ta naeratab ja teeb juttu ilmast. „Tundus nii, et kui ta kord vihastas, pidi ta selle lõpuni läbi elama,“ rääkis naine.

      Squire’i uus katse näitas veel midagi: harjumused on üllatavalt haprad. Kui Eugene’i päästikud muutusid kasvõi imevähe, lagunesid tema harjumused koost. Näiteks, mõnel korral, kui ta ümber kvartali kõndis ja miski oli teisiti – linnavalitsus remontis tänavaid või tormi tõttu olid puuoksad kõnniteele langenud – eksis Eugene ära, hoolimata sellest, kui lähedal ta kodule oli. Mõni lahke naaber näitas talle siis teed koju tagasi. Kui tütar ajas temaga juttu kümme sekundit enne majast lahkumist, ei tulnud isa vihaharjumus esile.

      Squire’i katsed Eugene’iga tõid kaasa revolutsiooni teadusringkondade arusaamades selle kohta, kuidas aju töötab. Need tõestasid lõplikult, et on võimalik õppida ja alateadlikke otsuseid vastu võtta, mäletamata seejuures midagi harjumuse aluseks oleva olukorra või otsuse tegemise tingimuste kohta. Eugene’i juhtum oli tõenduseks, et harjumused, samuti mälu ja mõistus, on meie käitumise alustala. Me ei pruugi mäletada kogemusi, mis harjumused sünnitasid, aga kui need kord meie teadvuses koha sisse on võtnud, mõjutavad nad meie käitumist nii, et sageli ei saa me ise sellest arugi.

••• 

      Pärast seda, kui Squire’i esimene uurimus Eugene’i harjumuste kohta avaldati, on harjumuste tekke uurimine hoogsalt kasvanud omaette teadusharuks. Duke’i, Harvardi, California (UCLA), Yale’i, Lõuna-California (USC), Princetoni, Pennsylvania ülikoolides USA-s ning Suurbritannia, Saksamaa ja Hollandi kõrgkoolides töötavad ning suurfirmade (Procter & Gamble’i, Microsofti, Google’i ja sadade teiste firmade) juures tegutsevad teadlased on keskendanud oma jõupingutused harjumuste neuroloogia ja psühholoogia, nende tugevuste ja nõrkuste mõistmiseks. Nad soovivad välja selgitada ka seda, miks harjumused tekivad ja kuidas oleks võimalik neid muuta.

      Teadlased on leidnud, et päästikuks võib olla mis tahes: mingi visuaalne käivitaja, nagu šokolaaditahvel või telereklaam; mingi kindel paik, kellaaeg, emotsioon, mõttejada; teatud inimkooslus. Harjumustest kantud tegevused võivad olla uskumatult keerukad või fantastiliselt lihtsad (mõne, näiteks emotsioonidega seotud harjumuse kestuseks on mõõdetud ainult mõned millisekundid). Preemiadki on erinevad: toidust või füüsilisi aistinguid tekitavatest mõnuainetest kuni emotsionaalse elevuseni – näiteks uhkusetunne, mis kaasneb kiituse või suure saavutusega.

      Ja peaaegu igas katses olid teadlased tunnistajaks sellele, mida Squire oli avastanud Eugene’iga töötades: harjumustel on suur jõud, aga nad on haprad. Nad võivad esile kerkida meie teadvusest väljaspool ning neid on võimalik tahte abil luua. Sageli ilmuvad nad välja meie tahtest sõltumatult, kuid neid saab ümber kujundada, kui nende koostisosadega natuke mängida. Harjumused kujundavad meie elu palju rohkem kui oskame arvata. Nad on nii mõjukad, et meie aju jääb nende külge otseses mõttes kinni, tõrjudes eemale kõik muu, kaasa arvatud „terve mõistuse“.

      Ühe katseteseeria ajal tegid teadlased koostööd Riikliku Alkoholi Kuritarvitamise ja Alkoholismi Uurimise Instituudiga. Hiired õpetati teatud päästikute peale kange vajutama. Nad tegid seda nii kaua, et tegutsemisviisist sai harjumus. Hiiri premeeriti alati toiduga. Siis mürgitasid teadlased toidu, nii et see tegi loomad haigeks, või lasid põrandasse elektrivoolu, nii et hiired sellel preemia poole kõndides šoki said. Hiired teadsid, et toit ja puur on ohtlikud: kui neile kausist mürgitatud graanuleid pakuti või kui nad elektriseeritud põrandaplaate nägid, hoidsid nad eemale. Kui nad aga vanu päästikuid nägid, vajutasid nad mõtlemata kangi ja sõid toidu ära või kõndisid üle põranda, isegi siis, kui toit neid oksendama ajas või nad elektrilöögi tõttu õhku hüppasid. Harjumus oli hiirtes sedavõrd juurdunud, et nad ei suutnud oma tegevust katki jätta.

      Pole raske leida sellele katsele analoogiaid inimeste maailmast. Mõelge näiteks kiirtoidule. On täiesti mõistetav, et sel ühel korral McDonald’sist või Burger Kingist läbi hüppate – lastel on ju kõht tühi ja sõidate pärast pikka päeva kodu poole. Toidud on neis söögikohtades odavad ja maitsvad. Pealegi ei tee üks ports töödeldud liha, soolaseid friikartuleid ja suhkrurikast limonaadi ju tervisele eriti palju kahju, ega ju? Te ei söö seda toitu ju pidevalt.

      Aga harjumused tekivad ilma, et meilt selleks luba küsiksid. Uurimused näitavad, et perekonnad enamasti ei plaani teadlikult kiirtoitu regulaarselt sööma hakata. Juhtub aga nii, et ühest korrast kuus saab üks kord nädalas, seejärel kaks korda nädalas – sest päästikud ja preemiad loovad harjumuse –, kuni lapsed tarbivad hamburgereid ja friikartuleid tervisele kahjulikus koguses. Kui Põhja-Texase ja Yale’i ülikooli teadlased püüdsid mõista, miks pered järjest rohkem kiirtoitu tarbima hakkavad, avastasid nad terved päästikute ja preemiate seeriad, mida enamik tarbijaist tähelegi ei pannud ega osanud arvatagi, et need nende käitumist mõjutavad. Nad avastasid harjumuse tsükli.

      Näiteks, kõik McDonald’si restoranid näevad ühesugused välja: firma püüab tahtlikult hoonete kujundust ühtlustada, samuti seda, mida teenindajad klientidele ütlevad, ja nii lülitavad kõik toidukohaga seotud päästikud sisse söömisrutiini. Mõnes restoraniketis on söögid spetsiaalselt valmistatud nii, et preemia kiiremini kätte saadaks: friikartulid hakkavad lagunema kohe, kui suhu sattuvad ning nii vabaneb soola ja rasva annus väga ruttu – see aktiveerib aju mõnukeskused ja aju jääb mustrisse kinni. Kõik see aitab harjumuse tsükli kinnistumisele kaasa.

      Siiski on isegi sellised harjumused haprad püsima. Kui kiirtoidurestoran suletakse, hakkavad seni seal söömas käinud perekonnad tihti kodus õhtust sööma ega otsi teist kiirtoidukohta. Isegi pisimad muudatused võivad käitumismustrile lõpu teha. Kuna me aga sageli harjumuse tsükleid nende tekkimise ajal ära ei tunne, jääb meile märkamatuks ka meie võime nende üle kontrolli saavutada. Päästikuid ja preemiaid jälgima õppides aga võime rutiinseid tegevusi muuta.

IV

      Aastaks 2000, seitse aastat pärast haigestumist, oli Eugene saavutanud omamoodi tasakaalu. Ta käis igal hommikul jalutamas. Ta sõi, mida tahtis, mõnikord viis või kuus korda päevas. Tema abikaasa teadis, et kuni televiisorist tuleb History Channel, võtab Eugene sisse koha oma plüüstoolis ja vaatab telekat, hoolimata sellest, kas näidatakse kordussaateid või uusi. Mehe jaoks polnud neil vahet.

      Kui Eugene vanemaks sai, hakkasid harjumused tema elu hoopis negatiivselt mõjutama. Ta ei liikunud enam eriti, mõnel päeval vaatas ta mitu tundi järjest televiisorit, sest ükski saade ei tüüdanud teda eal. Arstid ütlesid Beverlyle, et Eugene peab pidama ranget dieeti ja sööma ainult tervislikku toitu. Beverly püüdis kõigest väest, aga tal oli raske mõjutada seda, kui sageli mees sõi või mida ta suhu pani. Eugene’ile ei jäänud naise manitsused kunagi meelde. Isegi siis, kui külmkapp oli puu- ja aedvilju ääreni täis, tuhnis Eugene nii kaua, kuni leidis üles peekoni ja munad. See oli tema jaoks rutiinne tegevus. Ja kui tema luud hapramaks muutusid, soovitasid arstid tal ringi kõndides ettevaatlikum olla. Eugene aga oli enda arvates kakskümmend aastat oma tegelikust east noorem. Tal ei olnud kunagi meeles ettevaatlikult kõndida.

      „Ma olen kogu elu mälust huvitatud olnud,“ rääkis Squire mulle. „Siis kohtusin E. P. – ga ja nägin, kui rikas võib elu olla isegi siis, kui sa seda ei mäleta. Ajul on imeline võime tunda õnne isegi juhul, kui mälestus õnnest on kadunud.“

      „Seda mehhanismi on aga raske välja lülitada ning see hakkas lõpuks Eugene’i vastu töötama.“

      Toetudes oma arusaamale harjumuste toimest, püüdis Beverly aidata Eugene’il vältida vananemisega kaasnevaid probleeme. Naine avastas, et ta saab mõnest mehe halvimast harjumusest mööda hiilida Eugene’ile uute päästikute ettesöötmise kaudu. Kui ta peekonit külmkapis ei hoidnud, ei söönud Eugene mitu korda päevas ebatervislikku hommikusööki. Kui ta pani mehe tooli kõrvale salati, võttis mees sealt mõnikord mõne suutäie, ning kui selline eine muutus harjumuspäraseks, lõpetas Eugene maiuspalade otsimise köögist. Tema igapäevane menüü muutus järk-järgult СКАЧАТЬ