Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imekspandav,“ ütles ta käega arvuti poole osutades. „Muuseas, teate, kui ma elektroonikaäris töötasin, oli selle asja ülevalhoidmiseks vaja kahte kahemeetrist riiulit.“

••• 

      Esimestel nädalatel pärast uude majja kolimist püüdis Beverly Eugene’iga iga päev väljas käia. Arstid olid talle öelnud, et liikumine on mehe jaoks väga tähtis. Kui Eugene liiga kaua järjest toas oli, ajas see Beverly hulluks, sest mees küsis temalt ikka ja jälle samu küsimusi – see oli nagu nõiaring. Seega võttis naine igal hommikul ja pärastlõunal mehe kaasa jalutuskäigule ümber nende kvartali. Nad jalutasid alati koos ja teekond oli alati sama.

      Arstid olid Beverlyt hoiatanud, et tal tuleks Eugene’il pidevalt silma peal hoida. Kui viimane peaks kunagi ära eksima, ütlesid nad, ei ole ta võimeline koduteed leidma. Kuid ühel hommikul, kui Beverly riidesse pani, lipsas Eugene eesuksest välja. Kuna Eugene’il oli kombeks toast tuppa uidata, ei märganud ta kohe mehe kadumist. Kui naine seda lõpuks märkas, sattus ta paanikasse. Ta jooksis majast välja ja uuris pilguga tänavat. Ta ei näinud meest kusagil. Ta läks naabermaja juurde ja prõmmis akendele. Nende majad olid sarnased – ehk oli Eugene segadusse sattunud ja teise majja läinud? Beverly jooksis ukse juurde ja helistas kella, kuni sealt uksele tuldi. Eugene’i ei olnud seal. Beverly tormas tagasi tänavale, jooksis läbi kogu kvartali hüüdes Eugene’i nimepidi. Ta nuttis. Mis siis, kui mees liikluskeerisesse satub? Kuidas ta saab inimestele öelda, kus ta elab? Naine oli juba viisteist minutit väljas olnud ja igalt poolt otsinud. Ta jooksis koju, et politseisse helistada.

      Kui ta majauksest sisse paiskus, leidis ta Eugene’i elutoas. Too istus televiisori ees ja vaatas History Channelit. Naise pisarad ajasid mehe segadusse. Ta ütles, et ei mäleta midagi oma lahkumisest ega tea, kus ta olnud oli. Ta ei suutnud mõista, miks naine nii endast väljas oli. Siis nägi Beverly laual hunnikus männikäbisid – selliseid oli ta näinud tänava teises otsas elava naabri hoovis. Ta läks lähemale ja vaatas Eugene’i käsi. Mehe sõrmed olid kaetud männivaiguga. Just sel hetkel sai naine aru, et Eugene oli omapead jalutamas käinud. Ta oli tänavaid pidi uidanud ja mõned suveniirid kaasa toonud.

      Ja ta oli kodutee üles leidnud.

      Peagi hakkas Eugene igal hommikul jalutuskäike tegema. Beverly püüdis teda tagasi hoida, kuid tulemuseta.

      „Isegi kui ma käskisin tal tuppa jääda, ei mäletanud ta seda mõne minuti pärast,“ rääkis naine mulle. „Läksin talle mõne minuti pärast järele, et ta ära ei eksiks, aga ta tuli alati tagasi.“ Mõnikord tõi ta tagasi tulles kaasa männikäbisid või kivikesi. Ükskord tuli ta tagasi rahakotiga, teinekord koerakutsikaga. Ta ei mäletanud kunagi, kust leitud asjad pärit olid.

      Kui Squire ja tema assistendid neist jalutuskäikudest kuulsid, hakkasid nad kahtlustama, et Eugene’i peas oli toimumas midagi, millel polnud mingit pistmist tema teadliku mäluga. Nad töötasid välja katse. Üks Squire’i assistent külastas paari nende kodus ja palus Eugene’il joonistada oma kodukvartali plaan. Mees ei saanud sellega hakkama. Assistent küsis, kuidas oleks tema maja asupaigaga tänaval. Eugene sirgeldas veidi, kuid seejärel läks ülesanne tal meelest. Assistent palus mehel osutada kööki viivale uksele. Eugene vaatas toas ringi. Ta ütles end seda mitte oskavat. Assistent küsis, mida ta teeb, kui on näljane. Mees tõusis püsti, läks kööki, avas seinakapi ja võttis välja purgi pähklitega.

      Samal nädalal ühines üks külaline Eugene’iga tema igapäevasel jalutuskäigul. Nad kõndisid Lõuna-California igihaljas kevades umbes viisteist minutit, õhus hõljus tugev bugenvilleate lõhn. Eugene ei rääkinud eriti, aga juhtis teekonda ja näis teadvat, kuhu läheb. Ta ei küsinud kordagi kelleltki teed. Kui nad pöörasid tema kodu lähedal ümber nurga, küsis külaline Eugene’ilt, kus ta elab. „Ma ei tea täpselt,“ vastas mees. Seejärel kõndis ta oma sissesõiduteele, avas maja eesukse, läks elutuppa ja pani televiisori käima.

      Squire’i jaoks oli selge, et Eugene imas endasse uut infot. Aga millises tema ajuosas see info talletus? Kuidas saab keegi leida purgi pähklitega, teadmata, kus asub köök? Või leida kodutee, omamata aimugi, milline on tema maja? Kuidas – murdis Squire pead – küll uued mustrid Eugene’i kahjustatud ajus tekkida said?

II

      Hoones, kus asub MIT aju- ja kognitiivteaduse osakond, on laborid, mis tavainimese jaoks näevad välja nagu nukumaja operatsioonisaalid. Seal on pisikesi skalpelle, väikesi puure ja robotiseeritud jäsemete külge kinnitatud miniatuurseid saage, mille pikkus ei ulatu üle paari sentimeetri. Isegi operatsioonilauad on tillukesed, justkui oleksid need mõeldud lapsemõõtu kirurgidele. Ruume hoitakse alati jahedana 15 kraadi juures, sest isegi väikseim temperatuurimuudatus halvaks uurijate sõrmed keeruliste protseduuride ajal. Neis laboreis lõikavad neuroloogid lahti narkoosis olevate rottide koljusid ning panevad neisse pisikesed andurid, mis suudavad salvestada kõige väiksemaidki nende ajudes toimuvaid muutusi. Kui rotid narkoosist ärkavad, panevad nad vaevalt tähele, et nende peas asub nüüd neuroloogilise ämblikuvõrguna kümneid mikroskoopilisi juhtmeid.

      Nendest laboritest on saanud harjumuste tekkimise teaduses toimuva vaikse revolutsiooni epitsenter ning neis läbiviidud katsed selgitavad, miks Eugene – nagu ka teie, mina ja kõik teised – kujundas endas välja igapäevaeluga toimetulemiseks vajalikud käitumismustrid. Nende laborirottide abil on heidetud valgust meie peas asuvale keerukale masinavärgile, mis töötab, kui sooritame midagi nii maist kui seda on hambapesu või autoga maja eest välja sõitmine. Squire’i jaoks selgitas nende laborite töö, kuidas Eugene suutis uusi harjumusi omandada.

      Kui MIT teadurid 1990. aastatel harjumuste uurimise kallal tööle asusid – see oli ligikaudu samal ajal, kui Eugene palavikku jäi –, huvitas neid närvikoe mügarik, mida tuntakse basaalganglioni nime all. Kui kujutada inimese aju ette sibulana, mis koosneb üksteise peal asuvatest rakukihtidest, on välimised kihid – koljule kõige lähemal asuvad – evolutsiooni seisukohalt üldiselt kõige hilisemad lisandid. Kui oma vaimusilmas uut leiutist loote või sõbra nalja peale naerate, hakkavad tööle just need aju välimised osad. Seal leiab aset kõige keerulisem mõttetegevus.

      Sügavamal aju sisemuses ja ajutüvele lähemal asuvad osad peaaju ja lülisamba ühinemiskohas on vanemad ja algelisemad. Need kontrollivad automaatseid tegevusi, nagu näiteks hingamine ja neelamine või ehmatusreaktsioon, mis meis tekib, kui keegi ootamatult põõsa tagant välja kargab. Aju keskosa lähedal on golfipallisuurune mügarik, mis sarnaneb sellega, mida võib leida kalade, roomajate või imetajate peades. Selle ajupiirkonna nimetus on basaalganglion – see ovaalne rakukogum jäi pikka aega teadlaste jaoks arusaamatuks; nad pelgalt aimasid, et see mängib näiteks Parkinsoni tõve tekkimises teatud rolli.

      1990-ndate alguses hakkasid MIT teadlased uurima, kas basaalganglion võiks olla kaasatud ka harjumuste tekkeprotsessi. Nad täheldasid, et vigastatud basaalganglioniga loomadel ilmnesid äkitselt probleemid teatud ülesannete täitmisel: näiteks labürintidest läbi jooksmisel või toidukonteinerite avamisel. Teadlased otsustasid teha katse, kasutades uut mikrotehnoloogiat, mis lubas neil pisima üksikasjani jälgida, mis rottide peas kümnete rutiinsete tegevuste sooritamise ajal toimub. Kui kirurg tegi roti ajusse sisselõike, oli seal näha väike juhtkang ja kümned pisikesed juhtmed. Hiljem pandi loom T-kujulisse labürinti, mille ühes otsas oli šokolaad.

      Labürint oli konstrueeritud nii, et rott asus eraldusseina taga, mis avati pärast valju klõpsatust. Katse alguses, kui rott klõpsatust kuulis ja nägi eraldusseina kaduvat, hakkas ta tavaliselt eesmises käigus edasi-tagasi uitama, nurkades nuhkima ja seinu kraapima. Näis, et rott haistab šokolaadi, aga ei suuda välja mõelda, kuidas seda leida. Kui rotid jõudsid T-tähe ülemisse otsa, keerasid nad enamasti paremale, šokolaadist eemale, ekslesid seejärel vasakule, mõnikord ilma nähtava põhjuseta seisma jäädes. Lõpuks avastas enamik loomadest oma preemia. Kuid nende teekonnas polnud mingit selgelt СКАЧАТЬ