Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paneme ühel päeval preemia vanasse kohta tagasi, laseme roti labürinti, ja, oh seda üllatust, vana harjumus ilmutab ennast silmapilkselt. Harjumused ei kao kunagi täielikult. Nad on meie ajukudedesse kodeeritud ja see on meie jaoks suur eelis, sest oleks kohutav, kui peaksime pärast iga puhkust õppima uuesti autot juhtima. Probleem on selles, et aju ei suuda teha vahet heade ja halbade harjumuste vahel, seepärast luurab mõni halb harjumus alati varjus, oodates õigeid päästikuid ja preemiaid.“

      See selgitab, miks on nõnda raske kujundada näiteks harjumust trenni teha või toitumistavasid muuta. Kui oleme kord diivanil istumise rutiinseks tegevuseks muutnud, jäävad sellega seotud mustrid meie ajusse alatiseks. Samal põhimõttel aga võime need halvad jooned tagaplaanile suruda, nagu Lisa Allen pärast reisi Kairosse: juhul, kui õpime looma uusi neuroloogilisi mustreid, mis halvad harjumused varju jätavad. Selleks on vaja saavutada kontroll harjumuse tsükli üle. Uurimused on näidanud, et kui on loodud uus muster – käia sörkjooksu tegemas või eirata sõõrikuisu –, muutub see sama automaatseks kui kõik teised harjumused.

      Ilma harjumuse tsükliteta lakkaks meie aju töötamast ning igapäevaelu pisiasjad mataksid selle enda alla. Inimesed, kelle basaaltuumad on vigastuse või haiguse tõttu kahjustatud, muutuvad sageli vaimselt halvatuks. Neil on raskusi elementaarsete tegevustega, näiteks ukse avamise või toidu valimisega. Nad kaotavad mitteoluliste üksikasjade eiramise võime. Ühes uurimuses leiti, et basaalganglioni vigastusega patsiendid ei suutnud näoilmeid ära tunda – ka hirmu ja vastikustunnet väljendavaid, sest nad polnud kunagi kindlad, millisele näoosale keskenduda. Basaalganglionita kaotame ligipääsu sadade harjumuste juurde, millel meie igapäevaelu põhineb. Kas peatusite täna hommikul kõheldes, kas siduda esimesena kinni vasaku või parema kinga pael? Kas teil oli raske jõuda otsusele, kas peaksite hambaid pesema enne või pärast duši all käimist?

      Muidugi mitte. Need otsused on harjumuslikud, neid tehakse suurema vaevata. Kuni teie basaaltuumad on terved ja päästikud püsivad muutumatuna, ilmnevad käitumisviisid ilma, et peaksime neile mõtlema. (Kuigi, kui lähete puhkusele, võite end teisiti riidesse panna või pesta hambaid teisel ajal kui tavalistel hommikutel, ilma ise seda märkamata.)

      Samal ajal aga võib aju sõltuvus rutiinsetest tegevustest ka ohtlik olla. Harjumused võivad osutuda lisaks õnnistusele ka needuseks.

      Vaadake kasvõi Eugene’i. Harjumused andsid talle pärast mälukaotust elu tagasi. Seejärel kaotas ta harjumuste tõttu kõik uuesti.

III

      Mida rohkem aega mäluspetsialist Larry Squire Eugene’iga veetis, seda enam ta veendus, et mingil moel õpib tema patsient uusi harjumusi. Eugene’i ajust tehtud pildid näitasid, et tema basaalganglion oli viirusliku entsefaliidi tekitatud kahjustusest puutumata jäänud. Kas on võimalik, et Eugene suudab isegi tõsisest ajukahjustusest hoolimata kasutada päästiku-rutiinse tegevuse-preemia mehhanismi? Kas see ürgne neuroloogiline protsess võiks selgitada, kuidas mees suutis teha tiiru ümber kvartali ja leida köögist pähklipurgi?

      Et kindlaks teha, kas Eugene’il tekib uusi harjumusi, töötas Squire välja katse. Ta võttis kuusteist erinevat eset – plastitükid ja eredavärvilised mänguasjaosad – ning liimis need papitükkidele. Seejärel jagas ta esemed kaheksasse paari: valik A ja valik B. Iga paari ühe juhuslikult valitud papitüki tagaküljele kinnitas ta kleepsu sõnaga „õige“.

      Eugene pandi laua taha istuma, talle anti esemetepaar ning paluti üks välja valida. Järgmiseks paluti tal papitükk ümber keerata, et näha, kas teisele poole on kleebitud sildike sõnaga „õige“. Laual on ainult kuusteist objekti ja paarid on alati samad ning enamik inimesi suudaks pärast mõnda läbivaatusringi meelde jätta, kumb on „õige“. Ahvid suudavad kõik „õiged“ papitükid meelde jätta kaheksa kuni kümne päeva jooksul.

      Eugene ei suutnud meelde jätta ühtki „õiget“ eset, olenemata sellest, kui palju kordi ta testi läbi tegi. Katset korrati kuude kaupa kaks korda nädalas, Eugene vaatas iga päev kuutkümmet papitükikeste paari.

      „Kas sa tead, miks sa täna siin oled?“ küsis üks uurijatest seansi alguses, kui katset oli tehtud juba paar nädalat.

      „Arvan, et mitte,“ ütles Eugene.

      „Näitan sulle mõnda eset. Kas sa tead, miks ma seda teen?“

      „Kas ma peaksin neid kirjeldama või ütlema, milleks neid kasutatakse?“ ei suutnud Eugene eelnenud seanssi üldse meenutada.

      Ent nädalate möödudes hakkasid Eugene’i tulemused paranema. Pärast kahtekümmet kaheksat päeva harjutamist valis ta 85 protsendil juhtudest „õige“ papitüki. Kolmekümne kuuendal päeval pani ta täppi 95 protsendil juhtudest. Pärast ühte katset vaatas Eugene uurijale otsa, oma edust hämmastunud ilmega.

      „Kuidas mul läheb?“ küsis ta teadlaselt.

      „Räägi, mis su peas praegu toimub,“ ärgitas teadlane. „Kas sa ütled endale: „Ma mäletan, et olen seda enne näinud.“?“

      „Ei,“ ütles Eugene. „See on kuidagi seal olemas“ – ta osutas oma peale – „ja käsi liigub selle järgi.“

      Squire’i jaoks oli asi täiesti arusaadav. Eugene oli kogenud päästikut: esitatud objektide paarid olid alati samad. Tegemist oli rutiinse tegevusega: ta valis ühe objekti ja vaatas, kas selle tagaküljel on kleeps. Isegi kui tal polnud õrna aimugi, miks ta seda teeb, tundis ta ikkagi sundust papitükk ümber keerata. Sellele järgnes preemia: rahuldus, mida ta tundis, kui oli leidnud kleebise sõnaga „õige“. Lõpuks kujunes välja harjumuse tsükkel.

      Et teha kindlaks, kas see muster on tõepoolest harjumus, koostas Squire veel ühe katse. Ta võttis kõik kuusteist objekti ja pani need Eugene’i ette korraga. Ta palus mehel kõik „õiged“ papitükid ühte hunnikusse panna.

      Eugene ei osanud kuskilt pihta hakata. „Jestas küll, kuidas see kõik meelde jääb?“ küsis ta. Ta sirutas käe ühe papitüki järele ja hakkas seda ümber keerama. Katse läbiviija peatas teda. Ei, selgitas ta. Ülesanne näeb ette objektide hunnikusse panemist. Miks sa neid ümber keerata püüad?

      „See on lihtsalt harjumusest, arvan ma,“ vastas mees.

      Ta ei saanud sellega hakkama. Kui objektid olid asetatud harjumuse tsüklist väljapoole, ei olnud asjal tema jaoks mingit mõtet.

      See oligi tõestus, mida Squire oli otsinud. Katsed näitasid, et Eugene oli võimeline uusi harjumusi kujundama, isegi siis, kui asjasse olid kaasatud ülesanded või objektid, mida ta ei suutnud meelde jätta kauemaks kui mõni sekund. See selgitas, kuidas Eugene oskas igal hommikul jalutuskäigule minna. Päästikud, teatud puud nurga peal või postkastide asupaik, olid iga kord samad, kui ta välja läks. Kuigi ta ei tundnud oma maja ära, juhatasid tema harjumused ta alati oma koduukse ette tagasi. Katse selgitas ka, miks Eugene kolm või neli korda päevas hommikusööki sõi, isegi siis, kui ta polnud näljane. Kuni õiged päästikud nähtaval olid – näiteks raadio või aknast paistev hommikuvalgus –, järgis ta automaatselt käsikirja, mille tema basaaltuumad talle ette olid kirjutanud.

      Veelgi enam, Eugene’i elus oli veel kümneid teisi harjumusi, mida keegi ei märganud enne, kui neid jälgima hakati. Näiteks käis Eugene’i tütar sageli külas talle tere ütlemas. Ta vestles isaga veidi aega elutoas, läks siis kööki ema vaatama, seejärel lahkus ning lehvitas uksest välja minnes hüvastijätuks. Eugene, kes oli nende varasema vestluse tütre lahkumise ajaks unustanud, vihastas – miks too ilma sõnagi lausumata ära läheb! – ning unustas seejärel, et oli vihastanud. Ent emotsionaalne harjumus oli juba kujunenud ja tema viha jäi püsima, see kobrutas temas, СКАЧАТЬ