Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haavu, mõeldes kohkumusega, et polnud ohtlikku verekaotust üldse märganud.

      „Kas sinuga käib samamoodi?” küsis Renna, kui mees naasis. „Sa tunned end nii elusana, et ei aimagi, kuidas see sind tapab?”

      Arlen noogutas. „Vahel unustan ma hingata. Vägi joovastab mind ja mulle näib, nagu poleks midagi nii … lihtlabast üldse tarviski. Siis hakkan äkki lõõtsutama. Rohkem kui korra oleks mind selle pärast peaaegu maha murtud.”

      Ta tõstis pilgu, vaadates neiule silma. „Võlujõud jätab sulle mulje, nagu oleksid surematu, Ren, aga sa pole. Keegi ei ole, isegi mitte maa-alused.” Ta osutas põlludeemoni korjusele Renna kõrval. „Ja see heitlus ei lõpe kunagi. Väge maitstes algab lahing alati uuesti.”

      Renna judises, mõeldes võlujõu vastupandamatule kutsele. „Kuidas sa pead ei kaota?”

      Arlen mühatas naerda. „Ma tõin endaga Renna Parksepa, kes ei lase mul unustada, et olen vaid rumal põldaja Ojaäärselt ja vajan hädasti hingeõhku.”

      Renna naeratas. „Sel juhul pole sul midagi karta, Arlen Põldaja. Minust sa lahti ei saa.”

      Hommikuks olid Renna ja hobused kenasti toibunud, aga Arlen ei kiirustanud neid tagant, sõitis Varjutantsul sörki ning peatus enne keskpäeva kaks korda puhkuseks.

      „Mina arvasin, et meil on tuli takus,” ütles Renna, kui nad teist korda sadulast maha tulid.

      „Päev või paar ei tee mingit vahet,” vastas Arlen.

      „Eile rääkisid sa teist juttu,” lausus Renna.

      Arlen pööras pilgu kõrvale, tema õlad vajusid longu. „Mul oli tähtsuse järjekord paigast ära, Ren. Anna andeks. Ei ole õige sind ja hobuseid üle pingutada.”

      Renna tõmbas sügavalt hinge. Ta ei sallinud, kuidas mees mujale vaatas, öeldes asju, mida kartis teda pahaks panevat. Mehed käitusid alati nii, uskudes, et see säästab tundeid.

      Ja võib-olla säästabki, mõtles Renna. Kuid ainult nende omi.

      „Sa ei pea meid ka nunnutama,” vaidles ta.

      „Eile õhtul oleksid sa äärepealt surnud, Ren,” ütles Arlen. „Tõotus ja Varjutants samuti. Me võime ju aeg-ajalt peatuda, jalgu sirutada ja ihuvajadusi õiendada.”

      Mehel oli õigus, aga Rennal polnud tunnet, nagu oleks ta surmasuus olnud. Tegelikult tundis ta end tugevama ja ärksamana kui iial varem. Haavade kohal oli uus roosatav nahk, tema loomulikust päevitusest heledam ja vajas mustjuurega võõpamist, kuid sile, vähimategi armideta. Tema kehas tuksles vägi.

      Ta kiikas Tõotuse poole, teades juba, et hobusega on teine lugu. Arlen oli mära külgedele maalinud samad raviloitsud mis Rennalegi, joonistanud need võlujõudu täis deemoniverega. Tõotuse haavadest polnud muud jälge peale laigulise kasuka üksikute karvutute kohtade, ent looma liigutustes oli alles ettevaatlikkust ja tavapärane tarmukus oli kadunud.

      Renna silmitses hommikupäikest ja naeratas. Vägi on nüüd minu sees. Ja tugevneb üha, mida enam ma söön. Ma ei hoia sind tagasi, Arlen Põldaja. Varsti läheb sul raskeks minuga sammu pidada.

      „Eks jutusta mulle meie sihtkohast,” lausus ta. „Kas sealgi peavad kõik sind Päästjaks?”

      Arlen ohkas. „Seal iseäranis. Kahe aasta eest oli Raidurivälu küla Lõunasilmastki väiksem. Aga mullu tabas seda nakkustõbi, tehes pooltele elanikele lõpu. Keegi pillas võõrastemajas laterna maha ja tuli levis kähku, kuna kustutajaid ei olnud. Peagi vedasid loitsumärgid alt.”

      Renna nägi õnnetust vaimusilmas ja kiristas hambaid. Ta avastas, et pigistab noa luust käepidet, ning lahti laskmiseks läks tarvis kogu tema tahtejõudu. „Hädad ei tule kunagi üksi, ütles mu ema.”

      „Tõsi,” nõustus Arlen. „Mina sattusin sinna järgmisel päeval, leidsin eest üle saja surnu ja ülejäänutest pooled haigena pikali. Kuna öö lähenes, maalisin kirvestele loitsud ja õpetasin võitlema need, kes jaksasid. Teised viisime pühakotta ja lõime selle ees lahingut. Tol ööl surid paljud, aga nad võitlesid visalt ja koiduajal oli suurem jagu veel jalul. Me ehitasime asula nullist üles, paigutades teed ja majad tõrjeloitsu kujuliselt. Nüüd ei saa ükski deemon sinna jalga tõsta, koguni vürstid mitte.”

      Renna uratas. „Kõlab nagu mõne lauliku pajatus. Sa vist ikka tahad, et sind Päästjaks peetaks, kas või natuke.”

      Arleni nägu tumenes. „See on viimane, mida ma tahan. Päästja ootamine on meid kolmsada aastat loitsumärkide taga peidus hoidnud.”

      „Jah, aga ootamine on läbi, eks?” ütles Renna. „Maalingutega Mees tuli kõiki lunastama.”

      Arlen põrnitses pahaselt, kuid Renna rehmas käega. „Sa sõimad küll näo täis igaühel, kes sinu ees koogutab ja sind Päästjaks kutsub, aga vihastad niisama ruttu, kui inimesed sinust välja ei tee ja sinu sõnade peale ei jookse.”

      Arlen tõmbus haavunult eemale, kuid Renna vahtis talle vastu ega taganenud. Viimaks mühatas mees abitult naerda ja kehitas õlgu. „Ei saa salata, et see muudab tegutsemise lihtsamaks, Ren. Ja teha on ohtralt. Rahval pole aimugi, mis neid järgmisel Kuu loomisel ootab, ja mul pole mahti neid nunnutada.”

      Renna naeratas. „Ma ei heidagi seda ette, kannan vaid hoolt, et sa jääksid ausaks.” Kiirelt kui jänku lipsas ta lähemale ja suudles mehe loitsumärkidega põske.

      Nad ratsutasid mõnda aega, enne kui lahkusid Vanakünka teelt ühele tihedalt kinni kasvanud sõnumitoojate rajale. Õhtupoolikul jõudsid nad uuele kõvakstambitud mullapinnaga maanteele. Teeristil oli avar loitsumärkidega kaitstud laagripaik.

      „Huh.” Arlen kargas Varjutantsu seljast maha ja suundus loitsumärke uurima. „Küll veidi kohmakad, aga paksud ja tugevad. Need maalis Darsy Puuraidur.” Ta uratas. „Asula kasvab vist kulutulena, kui nad on juba nii kaugel põhjas.”

      „Päike loojub,” ütles Renna, tõmmates noa pooleldi tupest, kuna võlujõud hakkas pikenevate varjude keskele immitsema, avades Maapõue rajad. „Meil tuleks edasi liikuda.”

      Arlen raputas pead ega vaadanud talle jälle silma. „Me peatume siin.”

      „Ma ei mõtlegi ühe napi pääsemise pärast igal ööl loitsumärkide taha pugeda,” urises Renna.

      „Seda ma ei palugi,” ütles Arlen.

      „Hakkame siis minema,” ärgitas Renna.

      „Kuhu?” küsis Arlen. „Me oleme kohal.” Ta läks laagri puudetagavara juurde ja asus lõkkeasemele hagu laduma. Ta vältis Renna pilku, kuid temas oli midagi enesega rahulolevat, nagu oleks see mäng.

      Rennas lahvatas viha, kuumalt ja kiiresti, ning silmanurgast nägi neiu, kuidas tasaste keeriste ja virvetena tema pahkluude ümber triivinud võlujõud äkitselt temasse tungis nagu piibusuits. Vaevalt oli ta seda märganud, kui tung peatus ja ta ei suutnud seda mingi pingutusega taastada.

      Heitnud pilgu Arlenile, kes ikka lõkkepuid ladus, uhke kui kass, kellel hiir hambus, vihastas ta veel rohkem. Mees valitses võlujõudu sama hõlpsasti kui hingas, tema aga mitte. Miks?

      Sa pole piisavalt söönud. Ei ole niikaugel.

      „Sel juhul lähen ma jahile,” СКАЧАТЬ