Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hõikas üks kirvemees ja deemoni selja taha ilmus kolmas puuraidur, toetas hiiglasliku saapa eluka seljale ja tõukas kolli näoli maha, rõhudes teda pikali. Mehel oli käes vägev kaheinimesesaag ning ta kummardus usinalt, saagides olevuse kaela paksu puukooretaolise soomuse võlujõu sädemete lennates ja musta vere pritsides läbi. Pea pudenes mõne hetkega otsast.

      „Öö võtku,” sosistas Renna.

      Arlen naeratas ja noogutas. „See on Samm Puuraidur, aga kõik kutsuvad teda Samm Saag. Vanasti saagis ta oksi puuraidurite langetatud puudelt, et neid saaks ära vedada. Päevas sadade kaupa. Nüüd saeb ta deemoneid niisama kärmelt.”

      Taas kõlas hõige ja Samm pööras puuraiduri poole, kes viibutas rasket kirkat, raiudes sellega teist puudeemonit. Iga loitsitud hoobi peale taganes deemon sammukese, leidmata uuesti tasakaalu, kuid ei olnud ka tõsiselt vigastatud, tervenedes kähku, kui hoobid langesid. Samm astus deemoni selja taha ja saagis püsti seisval deemonil ühe tüvejämeduse jala läbi. Deemon varises kriisates maha ning puuraidur hõikas tänutäheks, tõstes kirka, et koletis surmata.

      Taamal lagendikul sikutas tosin puuraidurit kivideemoni käte ja õlgade ümber visatud köisi, maa-aluse rapsimine pillutas neid sinna-tänna. Kaks ambudega naist lasid korduvalt võimsaid nooli, mis jäid obsidiaanist koorikusse turritama justkui okassea harjased, aga näisid kivideemonit vaid rohkem raevu ajavat.

      Seal kõrval seisid kolm meest ja üks poiss, kahel nooremal mehel väikesed, kuid rasked kirkad ning kolmandal, vanemal, kobakas vasar. Poisil oli käes jäme metallkiil.

      „Tomm Talb ja tema pojad,” osutas Arlen. „Vaata.”

      Kivideemon surus jalad maha, et köisi tõmmata, ning nooremad mehed sööstsid lähemale, pistes loitsumärkidega orad deemoni põlvede juures soomuseplaatide vahele tühemikesse. Nad äigasid kirkadega üsna unisoonis, korra, kaks, paisates õhku võlujõu sädemeid ja surudes orasid sügavamale.

      Deemon kisendas, lõi tuikuma ja vaarus, kuna puuraidurid püüdsid teda kõigest väest köite abil pikali tirida. Tema visklev saba tabas üht meestesalka, virutades kolm tükki maapinnale, ja köis pääses lahti. Äkiline vabanemine pani deemoni tahapoole tuikuma, ta kaotas ruttu tasakaalu ja kukkus.

      Kiirelt kui jänes silkas poiss kivideemoni turjale, asetades loitsumärkidega metallkiilu tühemikku, kus plaadid kivideemoni soomustatud seljal kohtusid. Tomm Talb asus tegutsema, viibutades vasarat sujuvas kaares kiilu pihta võlujõu kõuekärgatuse saatel. Sähvatus oli nii ere, et Renna pilgutas silmi, ja kui ta need jälle avas, varises deemon põrutusest kokku ning lamas liikumatult.

      Vilunud. Osav. Kübetki jõudu ei raisatud.

      „See äratab kõhedust,” ütles Renna. „Nad otsekui langetaksid puid.”

      Arlen noogutas. „Tol esimesel ööl polnud mul aega relvi valmistada ega inimesi välja õpetada. Loitsumärkidega tuli katta see, mis käepärast, ja puuraidurid tõid mulle oma kõige väärtuslikuma – tööriistad. Nüüd astub iga päev võitlusse üha uut rahvast, kellele jagatud odasid valmistatakse hulgi, aga parimadki ei suuda puuraiduritega sammu pidada. Vanade tööriistade kasutamine on nende tunnus. Muudab nad eriliseks. Inimesed käituvad nendega aupaklikult ja pajatavad neist tagaselja kõrtsis lugusid.”

      „Tänu sellele, et neil vedas ja nad kohtasid halval päeval Arlen Põldajat,” lausus Renna. „Nagu minagi.” Arlen heitis talle pilgu, kuid ta tõstis mehe vaigistamiseks käe. „Ma ei pea sind Päästjaks rohkem kui sa ise, aga sa ei saa eitada, et sul on annet panna inimesi näitama selgroogu,” ta puudutas taas noapidet, „ja hambaid.”

      Arlen uratas. „Eks igaühel ole mingi anne.”

      „Puuraidurite suur kasv on kindlasti abiks. Mu õde tavatses öelda, et nende suudlemiseks tuleb õhku hüpata,” tähendas Renna.

      „Alguses ei olnud see päris nii,” seletas Arlen. „Võlujõul on siin oma osa. Päike võib selle küll hommikuti põletada, aga see mõjutab ikkagi kõike, mida puudutab. Loitsumärkidega relvad ei kipu murduma ega tuhmuma ja puuraidurid on pea terve aasta igal ööl võlujõudu imanud. Vanemad mehed noorenevad ja noored kasvavad täis enne õiget aega.”

      Ta osutas sõrmega. „Kas näed seda halliseguste juustega meest?”

      Renna vaatas näidatud suunas ja märkas meest, kelle kätel-jalgadel pungitasid jämedate veresoontega lihased, silmitsi seismas seitsme jala kõrguse puudeemoniga. Ta noogutas.

      „Tema nimi on Yon Hall,” ütles Arlen, „ja ta on siitkandi vanim mees. Aasta eest olid tal juuksed lumivalged. Ta komberdas kepile toetudes ja tema käed värisesid.”

      „Ausalt?” küsis Renna.

      Arlen noogutas ja osutas jälle, sedapuhku parimas eas purikale, kes tungis deemonile selja tagant kallale, kuni elukas Yonile keskendus. „Linder Puuraidur. Mitte üle viieteistkümne aasta vana.”

      Üks puudeemon äigas ühele hiiglakasvu mehele tagantkätt, lennutades mehe mitu jalga eemale. Mees maandus prantsatusega, pillates kirka. Renna ei näinud küll verd, kuid mees ei jõudnud end maast üles ajada, kui deemon juba ründas.

      Rennal oli sedamaid nuga pihus, aga Arlen hoidis teda tagasi, kui ta tahtis appi joosta. Ta jõllitas vihaselt üle õla, kuid Arlen viipas vaid peaga sündmuste poole. Vaadates nägi Renna päratut hundikoera deemonile turja kargamas; koer tõmbas kolli pikali ja rebis oma hiigellõugadega deemoni karedast pahklikust soomusest tüki välja, puredes pehmet liha selle all.

      Mees oli nüüd toibunud ning mattis kirkatera märja matsatusega maa-aluse pealuusse. Koon mustast deemoniverest tilkumas, tõstis koer pilgu, ja Renna loitsumärkidega ümbritsetud silmadele säras loom heledalt võlujõust. Suuremat koera polnud Renna iial näinud: see kaalus vähemalt viissada naela, süsimust karv oli pulstis ja küünised nii vägevad, et neid ei saanudki korralikult sisse tõmmata. Koer urises puuraidurile, kes ainult naeris ja sügas teda kõrva tagant. Tagasi lahingusse tõtates puuraidur vilistas ning koer limpsas hambad verest puhtaks ja järgnes mehele.

      „Looja,” ütles Renna. „Ta on ju hundisuurune.”

      „Varem ei olnud,” lausus Arlen, „aga ta on deemoneid söönud. Maapõu võtku, see koer läheb iga korraga suuremaks.”

      „Kas sedasi hundid nii suureks kasvasidki?” küsis Renna.

      „Ju vist,” vastas Arlen.

      Lahingumöllus pääses üks kaheksa jala kõrgune puudeemon raiduritest mööda ja lähenes Puusõduritele. Mehed karjatasid, unustades täielikult odad ja surudes oma kilbid kokku. Kui loitsumärgid lõõmasid, tõukas lööklaine neid ja nad koperdasid otsa naistele, keda nad pidanuks valvama. Üks sõdur kaotas täielikult jalgealuse, kukkudes uperkuuti kahe naisega, kellel olid vinnastatud ammud. Teine sõdur kisendas, kui üks amb lahti läks ja nool selja tagant ta kintsu tabas, läbistades lakitud turvise kergesti.

      Rünnaku nurjudes püsti jäänud puudeemon tormas hirmuäratava väledusega avause poole.

      Prints Thamos röögatas, et oma hirmu peletada, ja hüppas vahele. Käega vehkides tõrjus ta kilbi abil deemoni küüniseid, mis võlujõu sädemeid puistates kõrvale libisesid, ning suskas seejärel lühikese torkeoda deemonile kõhtu. Renna nägi, kuidas võlujõud mööda relva printsi käsivarde pumpas, andes talle väge.

      Rünnak oli meisterlik, aga Thamose hoop ei olnud kahjustanud elutähtsaid kohti ning deemon toibus viiv hiljem jahmatusest, viibutades taas oma oksataolisi СКАЧАТЬ