Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

      PROLOOG

      INEVERA

      300 pN

      Inevera ja tema vend Soli istusid päikese käes. Mõlemad hoidsid paljaste jalgade vahel korvi sõrestikku, pöörates seda nõtkelt, kuna sõrmed punusid. Nii hilisel pärastlõunal leidus väikeses putkas ainult kitsuke varjuviirg. Seal istus nende ema Manvah, punudes omaenda korvi. Sitkete datlipalmilehtede kuhi, mille ümber nad ringi moodustasid, kahanes töötades jõudsalt.

      Inevera oli üheksa-aastane. Soli oli ligi kaks korda vanem, aga kandis noorusele vaatamata täiskasvanud dal’Sharum’i rüüd, mille must riie oli alles puhast värsket värvi. Ta oli selle välja teeninud vaevalt nädala eest ning istus roguskil, et seda mitte Suure basaari alalise tolmuga määrida. Rüühõlmad olid ülal lõdvalt kokku tõmmatud, lastes paista higist läikival siledal lihaselisel rinnal.

      Ta lehvitas palmilehega tuult. „Everam võtku, on see rüü vast palav. Kahju, et ma ei või bido väel edasi käia.”

      „Sa võid ise varju istuda, kui tahad, Sharum,” ütles Manvah.

      Soli laksutas keelt ja raputas pead. „Kas seda sa arvasidki? Et ma tulen musta riietatult tagasi ja hakkan sind kamandama nagu …”

      Manvah kõhistas naerda. „Ma uurin vaid, kas oled jäänud minu armsaks poisiks.”

      „Ainult sinu ja oma kalli õeraasu jaoks,” täpsustas Soli, sirutades käe, et sasida Inevera juukseid. Inevera laksas ta käe eemale, kuid naeratas seejuures. Soli tõi alati naeratuse näole. „Kõigi teistega olen tige kui liivadeemon.”

      „Häh,” ütles Manvah, peletades kujutluspilti, aga Inevera vajus mõttesse. Ta oli näinud, mida vend tegi kahe Majah’ hõimu poisiga, kes Ineverat vanasti basaaril narrisid, ja öö ei halastanud nõrkadele.

      Inevera lõpetas korvi, lisades selle ühte paljudest virnadest. Ta loendas kähku. „Veel kolm tükki ja dama Badeni tellimus on valmis.”

      „Äkki kutsub Cashiv mind noorkuupeole, kui neile järele tuleb,” lausus Soli.

      Cashiv oli dama Badeni kai’Sharum ja Soli ajin’pal, sõdalane, kelle külge ta oli lõõga pandud ja kes võitles esimesel ööl Labürindis tema kõrval. Räägiti, et kahe mehe vahel ei saa olla suuremat sidet.

      Manvah turtsatas. „Kui kutsub, laseb dama Baden sul korvi kanda õliga võitult ja alasti, pakkudes noorkuu puhul oma tiirastele vanadele sabarakkudele sinu täiskuud.”

      Soli naeris. „Kuulukse, et muretsema ei pea mitte vanade pärast. Nemad enamasti ainult vaatavad. Nooremad on need, kes kannavad vööl õlipudelikesi.”

      Ta ohkas. „Ja ikkagi, Gerraz teenis dama Badeni viimasel odapeol ja dama olevat talle andnud kakssada drakit. See on valusat taguotsa väärt.”

      „Et su isa neid sõnu ei kuuleks,” hoiatas Manvah. Soli pilk vilksas eesriietega kambrile putka tagaosas, kus magas isa.

      „Varem või hiljem saab ta teada, et poeg on push’ting,” ütles Soli. „Ma ei kavatse mõnd vaest tüdrukut naida, lihtsalt et ta teada ei saaks.”

      „Miks mitte?” küsis Manvah. „Tüdruk võiks meiega korve punuda, ja kas oleks nii kohutav teda paar korda viljastada ja mulle lapselapsi kinkida?”

      Soli tegi lõusta. „See jäägu Inevera hooleks.” Ta heitis õele pilgu. „Homme on Hannu Pash, kallis õde. Äkki leiavad dama’ting’id sulle abikaasa!”

      „Ära vii juttu mujale!” Manvah nähvas talle palmilehega. „Sa oled nõus silmitsi seisma Labürindi ohtude, aga mitte naisterahva jalgevahega?”

      Soli krimpsutas nägu. „Labürindis ümbritsevad mind vähemalt tugevad higised mehed. Ja kes teab? Ehk hakkan ma mõnele push’ting’ist dama’le silma. Mõjuvõimsad nagu Baden teevad lemmik-Sharum’eist oma ihukaitsjad, kes on kohustatud võitlema üksnes vanakuul! Kujuta ette, vaid kolm ööd kuus Labürindis!”

      „Sedagi on liiga palju,” pomises Manvah.

      Inevera sattus segadusse. „Kas Labürint pole siis püha paik? Aupaiste?”

      Manvah uratas ja jätkas punumist. Soli vaatas õele kaua hajameelselt otsa. Lõbus naeratus kadus venna näolt.

      „Labürint on püha surm,” kostis vend viimaks. „Seal hukkujaile on pääs paradiisi kindlustatud, kuid mina ei kibele veel Everamiga kohtuma.”

      „Palun vabandust,” ütles Inevera.

      Soli raputas end ja naeratus pöördus kohe tagasi. „Sul ei maksa selliste asjadega pead vaevata, õeke. Labürint ei ole sinu koorem.”

      „Seda koormat kannavad kõik Krasia naised, poeg,” manitses Manvah, „ehkki me ei võitle teie kõrval.”

      Sel hetkel kõlas putka tagaosast teiselt poolt eesriiet oie ja kahin. Viivu pärast ilmus lagedale Kasaad. Inevera isa ei heitnud Manvah’le pilkugi, nügides naise saapaga varjust välja, et ise ihaldatud kohale asuda. Ta viskas maha kaks patja ja potsatas nendele, kallates juba kurku tassikese couzi’t. Jalamaid valas ta teisegi, vidutades valguses silmi. Nagu alati, libisesid ta silmad Ineverast üle, justkui poleks tüdrukut olemas, ning peatusid ruttu tema vennal.

      „Soli! Pane korv ära! Sa oled nüüd Sharum ega tohiks khaffit’i kombel käsitööd teha!”

      „Isa, meil on tellimusega tuli takus,” ütles Soli. „Cashiv …”

      „Päh!” põlastas Kasaad ja rehmas käega. „Mind ei huvita selle õlitatud ja lõhnastatud push’ting’i soovid! Pane korv ära ja tõuse püsti, enne kui keegi näeb sind uut musta rüüd rüvetamas. On niigi halb, et me peame oma päevi räpasel basaaril raiskama.”

      „Ta nagu ei taipaks üldse, kust raha tuleb,” porises Soli vaikselt, et Kasaad ei kuuleks. Ega katkestanud punumist.

      „Või toit lauale.” Manvah pööritas silmi. Ta ohkas. „Parem kuula sõna.”

      „Kui ma olen nüüd Sharum, siis võin teha, mida tahan. Tal pole õigust keelata mul palmilehti punuda, kui see annab mulle meelerahu.” Kõneldes liikusid Soli käed üha kiiremini, sõrmed lendasid kiudu punudes. Korv oli valmimas ning ta plaanis selle lõpetada. Inevera vaatas imetlusega pealt. Soli oskas punuda enam-vähem sama nobedalt kui Manvah.

      „Ta on sinu isa,” ütles СКАЧАТЬ