Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tajusid eluka nõrkust ja lõpetasid ajutiselt jälitamise, rebides teda raevukalt, käristades pikkade küünistega ta soomust ja kiskudes hammastega tema ihust aplaid suutäisi.

      Renna paljastas hambad, kujutledes viivuks end nendega liitumas, et õgida deemoniliha ja nautida sellega kaasnevat väge.

      „Pilk ette!” nähvas Arlen, lõhkudes lumma. Renna vangutas pead ja pööras võikast pildist eemale, keskendudes taas käsilolevale.

      Juba paistis, et nad pääsevad lõksust, aga kokkupõrge oli neid piisavalt pidurdanud ning üks tuuledeemon sukeldus õhust Renna poole, küünised õieli, et ta hobuse seljast napsata ja ära viia.

      Mustjuurega maalitud loitsud Renna käsivartel ja õlgadel lõõmasid, luues tõkke, kust deemoni küünised läbi ei tunginud, kuid sööstlennu hoog tõukas Renna Tõotuse seljast maha. Ta kukkus valusalt, parem õlavars praksatas, suus oli mulla ja vere maik. Tuuledeemon sadas kiljudes tema kõrvale ja ta veeretas end, vältides vaevu nugateravat küünist tohutu tiiva tipus.

      Kui ta püsti hüppas, kisendas õlg, aga Renna sõlmis valuga rahu, nagu puit sõlmib rahu tulega, ning haaras vasaku käega kohmakalt noa. Lamama jääda tähendas surma.

      Ehkki surm hingas niigi kuklasse. Sealsamas lähedal lõi Tõotus takka üles, põtkides põlludeemoneid, kes igast küljest lõugu laksutasid ja küünistega rehmasid. Kohe on nad Rennal kallal.

      „Renna!” Arlen keeras Varjutantsu ringi, kuid temagi ei jõudnud appi.

      Tuuledeemon rabeles saamatult jalule. Maapinnal olid tuuledeemonid mannetud ja Renna kasutas seda ära, lükates tal jalad alt ja surudes loitsumärkidega noa sügavale eluka kõrri. Tema käele pritsis kuuma musta verd ning ta tundis võlujõudu lainena kehasse uhkamas. Vigastatud õlg tugevnes sedamaid.

      Üks põlludeemon viskus Tõotuse turjale ja Renna kahmas oma paunast peoga kastaneid. Neile maalitud soojaloitsud käivitusid, kui kastanid maaalust tabasid, lõhkedes paugatuste ja sähvatuste saatel ning kõrvetades kolli karedat soomust. Deemon ei saanud tõsiselt viga, aga ehmus kõrvetusest, mis võimaldas Tõotusel ta sellelt ebakindlalt õrrelt maha raputada.

      Mis edasi juhtus, polnud Rennal mahti jälgida, sest maa-alused panid teda tähele ja mitu tükki tormas tema suunas. Renna astus esimese eest kõrvale ja andis jalahoobi kõhtu, mustjuurega maalitud ründeloitsud säärel ja pöial ägedalt lõõmamas. Deemon põrkus kaugemale nagu laste pall. Teine krabas teda selja tagant, küünistades läbi pingule nööritud vesti ja vedades ta seljale sügavad haavad. Ta langes põlvili, samas kui kolmas tuli eestpoolt, puredes ta õlga.

      Sedapuhku ei aidanud loitsumärkidest, et deemoneid peletada. Veri ja räpp olid neid nõrgendanud ja Renna kriiskas, kui deemon temasse klammerdus, neljad küünised teda kaapimas. Mõned ta loitsumärgid toimisid veel, ülejäänud mitte. Deemonite küünised libisesid piki sähvivat võlujõudu, kuni leidsid avaused ja kaevusid sisse.

      Ent valu ja võlujõud ergutasid Rennat ühtviisi. Sel hetkel ei hoolinud ta elust ega surmast, teadis vaid, et ei taha surra esimesena. Ikka ja jälle sahmis ta käega, pussitades maa-alust isa noaga ja kümmeldes peletise veres. Tema vägi kasvas eluka oma nõrgenedes. Aegamisi hakkas ta elukat eemale suruma, tundes, kuidas küünised toll tolli haaval piinarikkalt ta ihust välja lupsavad.

      Elukas oli surnud, kui Varjutants selle karjakaaslasi laiali pekstes Renna juurde trügis ja Arlen maha hüppas, heites rüü seljast. Mehe loitsumärgid lõkendasid, ta kangutas deemoni lõuad lahti ja tiris kolli Renna pealt ära, lennutades laiba mitmele teisele otsa, kes uperkuuti kukkusid. Veel üks deemon ründas meest, aga ta tõukas vastase sharusahk’i pöördsammuga pikali ja pistis tulise ahjuroobina säriseva sõrme maa-alusele silma.

      Renna urises ja tõstis noa. Tema keha kisendas, kuid ta oli sellest kangema võlujõu kütkes. Ehkki öö oli häguste kogude peadpööritav segadik, eristas ta Tõotuse hiiglaslikke piirjooni ning mära piiravaid deemoneid. Üks rippus hobusel sõgedalt kaelas, otsides pidet. Kui tal õnnestub kinni haarata, tõmmatakse Tõotus maha. Renna huilatas nagu hullumeelne ja jooksis sinnapoole.

      „Renna, Maapõu võtku!” karjus Arlen, aga Renna ei teinud väljagi ja sumas deemonite keskele, tagudes jalaga, lükates deemoneid kõrvale ja keerutades nuga, kuni pääses Tõotuseni. Iga hoobiga raputas teda joovastav võlujõud, muutes teda tugevamaks, kiiremaks – võitmatuks. Ta hüppas üles ja kahmas Tõotuse turjal oleva deemoni siplevatest tagajalgadest, sikutas kolli ja pussitas südamesse.

      Arlen jooksis talle järele, hajudes suitsuks, kui deemonid ründasid, ja kehastudes silmapilk hiljem uuesti surmavalt, lüües vihaselt oma loitsitud rusikate ja jalgadega, põlvede ja küünarnukkidega, isegi paljaksaetud pealaega. Sedamaid oli ta neiu kõrval ja vilistas läbilõikavalt, kutsudes Varjutantsu.

      Võimas täkk pillutas laiali järjekordse rühma deemoneid, jättes Arlenile mahti joonistada õhku suured põlludeemonite tõrjumise loitsud. Renna loitsumärkidega ümbritsetud silmad nägid peenikest võlujõu jälge, millega mees märgid kokku sidus. Üks põlludeemon tegi sööstu ja kaks loitsu sähvisid, tõrjudes olevuse tagasi. Mida rohkem loitse rünnati, seda tugevamaks need muutusid. Arlen liikus ühtlases kaares, moodustades loitsuringi, aga mitu deemonit astusid talle ette, tõkestades tee ja jätkates Tõotuse kintsude naksamist-küünistamist. Renna tahtis sinna minna, nuga käes.

      Arlen haaras ta käsivarrest, takistades teda. „Püsi sina paigal.”

      „Ma jaksan võidelda,” urises Renna. Ta katsus end vabaks tõmmata, kuid öisest jõust hoolimata sai mees temast hõlpsasti võitu. Mees pöördus ja joonistas õhku rea ründeloitse, paisates deemonid ükshaaval Tõotusest eemale.

      Seejuures nõrgenes ta haare ning Renna kasutas juhust, et lõrinal vabaks rabelda. „Sina ei kamanda mind, Arlen Põldaja!”

      „Ära mängi narri, Ren!” käratas Arlen. „Sa vaata ennast!”

      Renna langetas pilgu, ahhetades ihus haigutavate sügavate haavade peale. Veri voolas tosinast kohast, selg ja õlg olid nagu tules. Ööjõu hullus lahkus temast, ta pillas noa, mis oli tõstmiseks liiga raske. Jalad nõtkusid.

      Arlen tõttas otsekohe appi, asetas ta maapinnale ning suundus siis lõpetama loitsuvõrku nende ümber ja kohal. Maanteel lippas lähemale üha uusi põlludeemoneid, piirates nad sisse nagu ääretu rohuväli, kuid isegi see hiigelarmee ega ka taevas tiirutav tuuledeemonite parv ei suutnud läbida Arleni loitsumärke.

      Niipea kui võrk valmis, oli ta tagasi Renna kõrval, puhastades haavad mullast ja verest. Loitsualal oli üks langenud deemon ning ta kastis sõrme selle verre nagu sule tindipotti, kirjutades Renna nahale loitsusid. Renna tundis ihu pinguldumas, tundis ahistust, kui keha tervenes. See oli uskumatult valus, aga Renna leppis sellega, sest niisugune oli elu hind, ja hingas sügavalt sisse, sõlmides valuga rahu.

      „Pane keep selga, kuni mina hobuste eest hoolitsen,” ütles Arlen, kui oli teinud kõik võimaliku. Renna noogutas, võttes vöö vahelt paunast oma loitsumärkidega keebi. Riideeset, millest kergemat ja peenemat Renna polnud iial kandnud, kattis keerukas nähtamatuse loitsude tikand. Seda õlgadele tõmmates kadus Renna Maapõue sigitistel silmist. Ta ei olnud keebist kunagi hoolinud, eelistades deemoneid avalikult rünnata, kuid selle kasulikkust ei saanud eitada.

      Tõotus, kellel puudus Varjutantsu loitsumärkidega turvis, oli teise hobusega võrreldes hoopis rängemini haavatud, aga Arleni lähenedes trampis ta jalgu ja korskas, laksutades irevil hambaid. Arlen ei teinud hoiatusest välja, vaid liikus paljale silmale peaaegu tabamatu kiirusega, astudes ligi ja krabades Tõotuse laka pihku. Mära üritas vabaks pääseda, kuid Arlen talitas temaga nagu ema, kes vahetab rapsival imikul СКАЧАТЬ