Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole teele asuma, maksku mis maksab.” Ta seisatas ühe vankri ees, mida ümbritsesid maasse taotud loitsupostid.

      „Neid poste leidub teil ohtralt,” ütles Renna.

      Varley noogutas. „Meie loitsutundja valmistas need, enne kui maha murti. Varem piisas neist laagri ümbritsemiseks, aga osa läks kaotsi ja me ei suutnud neid asendada.”

      Renna noogutas. „Palun kiskuge need kõik maast välja ja tooge lagendiku servale.” Ta osutas sõrmega. „Me paigutame suurimad vankrid ringikujuliselt ja asetame postid vahemikesse. Terve laager peab end tublisti koomale tõmbama, et sisse mahtuda.”

      „Inimesed panevad pahaks, kui nende loitsude kallale minna,” arvas Varley.

      Renna vaatas talle karmilt otsa. „Mind ei huvita, kas see neile või sulle meeldib, hallhabe. Kui sa ei taha täna öösel jälle rahvast kaotada, kuula päikeseloojanguni minu sõna.”

      Varley puhmaskulmud kaardusid, ta võttis jälle mütsi peast ja mudis seda käes. „Hüva, heakene küll.”

      „Mul on vaja värvi,” ütles Renna. „Ükspuha millist ja ohtralt, aga tume on parem. Ja postid olgu nii kõrged.” Ta näitas käega kõrgust maapinnast. „Nii palju, kui suudate hankida. Langetage puid, kui muud üle ei jää. Need peavad kestma seni, kuni jõuate Koolnukaevule.”

      „Donn,” kamandas Varley. „Korja postid kokku. Kui keegi vastu vaidleb, saada minu juurde.” Donn noogutas, valis abilised ja tegi minekut. „Brice,” jätkas Varley. „Värv. Kohe.” Mees lahkus jooksuga ning Varley kõnetas ülejäänud salka. „Tehke poste juurde. Lõhkuda võib kõike.” Ta heitis Rennale äraootava pilgu.

      „Vankrid tuleb paika ajada, enne kui ma postid paigaldan,” ütles Renna, „nii et hakake pihta.”

      Varley noogutas ja suundus rääkima ühe vankri omanikuga, osutades sõrmega.

      „Seal on ju jäätmehunnik,” kaebas naisterahvas.

      „Kas sa eelistad jäätmehunnikut või maa-aluse kõhtu?” vastas Varley.

      Oli peaaegu pime, kui Renna Arleni juurde tagasi pöördus. Mõned haiged ajutises hospiitsis näisid end veidi kergemini tundvat, aga paljud kannatasid ikka kohutavalt. Arlen põlvitas nari kõrval, hoides ühe noore tütarlapse kätt. Tüdruku teine käsivars lõppes küünarnuki kohal sidemega, mis oli kollakaspruunist mädast lige. Pool tüdruku nägu oli tulesülje alles hõõguvpunastest kõrvetustest kärnas ja immitses samuti mäda. Jume oli hallikas, hingetõmbed lühikesed. Silmad olid kinni.

      „Deemonipalavik,” ütles Arlen, tõstmata Renna lähenedes pilku. „Tuledeemon hammustas tal käe otsast ja jättis maha hirmsa nakkuse. Ravisin teda, nagu oskasin, kuid haigus on kaugele arenenud, nii et vaevalt see pidurdub.”

      Valu mehe hääles kurvastas Rennat, aga ta sõlmis selle tundega rahu ja see möödus. Neil oli veel tööd teha.

      Arlen vaatas ülejäänud haigeid telgis. „Paar tükki suutsin vist päästa, kuid ravimtaimed on otsas ja enamik neist käib mulle nagunii üle jõu.” Ta ohkas. „Vähemalt päevavalgel.”

      „Sinu pärastlõunane ärplemine oli isegi halb,” lausus Renna. „Kui hakkad öösel inimesi tervendama, ei tulegi Päästja-juttudel lõppu.”

      Arlen heitis talle pilgu ning Renna nägi, et mehe nägu on pisarais. „Mida ma sinu arust tegema pean? Laskma neil surra?”

      Teda silmitsedes kahanes Renna otsustavus. „Muidugi mitte. Lihtsalt igal asjal on oma hind.”

      „Hind on alati, Ren,” ütles Arlen. „See kõik on minu süü.” Ta viipas käega Kaeraterade laagrile. „Mina põhjustasin selle.”

      Renna kergitas kulmu. „Kuidas nii? Kas sina ajasid need inimesed kodust ära?”

      Arlen raputas pead. „Ma äratasin deemoni, kes ajas. Ma poleks tohtinud oda Krasiasse viia. Poleks tohtinud Jardirit usaldada.”

      „Mis oda? Kes on Jardir?” päris Renna.

      „Teadvusedeemon oli valmis tapma, et neile küsimustele vastust saada,” ütles Arlen. „Tahad sa ikka kindlasti teada?”

      „Deemonid ei oskagi muud peale tapmise,” kostis Renna, osutades teadvusedeemonite tõrjumise loitsule, mis oli mustjuurega ta laubale maalitud. „Ja need suure peaga värdjad ei pääse enam kunagi mu mõtete kallale.”

      Arlen noogutas. „Jardir on Krasia rahva juht. Me kohtusime kaua aega tagasi ja sõbrunesime. Öö võtku, sõprus on veel vähe öeldud. Ta õpetas mulle pooli asju ja päästis rohkem kui korra mu elu. Ma armastasin teda, nagu oleks ta mu vend.” Arlen surus sõrmed rusikasse. „Ja kogu selle aja valmistus see lurjus mulle nuga selga lööma.”

      „Mis juhtus?” küsis Renna.

      „Ma ostsin mustalt turult ühe kadunud kõrbelinna kaardi, kuulu järgi oli seal Kaji kodu,” vastas Arlen.

      „Mis on must turg?” küsis Renna. „Kas nad on ainult öösel avatud?”

      Arlen naeratas, kuid mornilt. „Eks võib ka nii öelda. Must turg tähendab, et inimesed, kellelt ma kaardi ostsin, varastasid selle.”

      Renna kortsutas kulmu. „Ei kõla minu Arlen Põldaja moodi.”

      „Ma ei ole selle üle uhke,” tunnistas Arlen, „aga pärast Ojaäärselt lahkumist oli mul pistmist igasugu kahtlaste kujudega. Säärastega, kelle kõrval Varley on ausus ise. Loitsumärkide kaitse alt väljas polegi vahel kedagi peale kahtlaste kujude.”

      Renna uratas. „Sa muretsesid selle Kaji-paiga kaardi. Mis edasi?”

      „Kaji ei ole paik,” ütles Arlen. „Ta oli üks mees. Deemonisõdade viimane kindral. Päästja, kui lugusid uskuda.”

      Renna naeris. „Sina, Arlen Põldaja, läksid Päästjat otsima? Nüüd ma tean, et sa luiskad.”

      „Ma ei otsinud Päästjat,” nähvas Arlen. „Vaid tema loitsusid. Ja ma leidsingi need, Ren. Päästja või mitte, aga ma leidsin Kaji hauakambri ja tõin ära tema oda. Muistsed lahinguloitsud, vahendid maa-alustega võitlemiseks, olid jälle maailmas! Ma viisin oda Jardiri juurde, kel jätkus jultumust süüdistada mind varguses. Nõuda seda endale. Pakkusin, et valmistan talle samasuguse, loitsumärgi täpsusega, kuid sellest ei piisanud.”

      Arlen ohkas sügavalt, hingates mõne hetke ühtlaselt ja saades nõnda tasakaalu tagasi. Oli saatuse pilge, et Krasia keskendumisvõtted siin aitasid, aga Renna rõõmustas sellegipoolest.

      „Mida Jardir tegi?” küsis Renna natukese aja pärast.

      „Võttis öös minult oda,” ütles Arlen. „Seadis lõksu üles ja naeratas, kui tema mehed mind deemoniauku viskasid, et mind seal maha murtaks. Nüüd on ta põhjamaale tulnud, kavatsedes meid kõiki uueks deemonisõjaks orjastada.”

      „Tapa ta siis ja lool lõpp,” soovitas Renna. „Leidub inimesi, kelleta on maailmal parem.”

      Arlen ohkas. „Vahel mõtlen, et hoopis minuta oleks maailmal parem.”

      „Mida sa räägid?” küsis Renna. „Sa ei võrdle end ometi tõsimeeli selle …”

СКАЧАТЬ