Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas sa ähvardad mind?” nõudis Darsy, kõrgudes Renna kohal ja kummardudes, kuni nende ninad puutusid peaaegu kokku. „See ei ole sinu asi, plika, nii et pea suu, muidu annan sulle vitsa!”

      Darsy võis ju taimetundja olla, aga Renna tundis võitlejat esimesest pilgust. Ta oli Rennast enam kui peajagu pikem ja laia kondiga, sitkete lihastega ja mitte sugugi rasvas. Ta kandis avaraid pantaloone nagu ülejäänudki naisvõitlejad ning tema raske loitsumärkidega nuga oli sirbina kaarduva teraga. See sobis ühtviisi ravimtaimede paksude varte ja deemonijäsemete raiumiseks. Käepide oli kasutamisest kulunud.

      Kuid see kõik ei paistnud lugevat, sest Renna haaras tal kõrist ja hakkas pigistama. Darsy rabeles, tema mehelikult jämedad sõrmed kangutasid Renna kätt, aga sama hästi oleks ta võinud kangutada terasvarba. Ta viibutas ränka rusikat, ent Renna pareeris hoobi kergesti, krabas Darsy randmest ja tõmbas ta käe nõksatusega sirgu, kasvatades selle liigutuse abil survet. Darsy läks näost punaseks, veresooned kaelal paisusid.

      „Aitab küll, Ren!” nähvas Arlen ja kahmas neiu kätest. Ta pitsitas kõvasti ja Renna haare lõtvus. Ta lükkas Renna eemale hõlpsalt nagu kassi, kes on lihunikuäris letile lõikelauda nuuskima hüpanud.

      „Tema alustas tüli,” urises Renna, rabeldes mehe raudses haardes samuti, kui Darsy oli rabelnud neiu omas. „Ise nägid.”

      „Jah,” nõustus Arlen tasa. „Alustas tõesti. Aga see pole põhjus tapmiseks. Või oli Ojaäärse rahval õigus, kui nad su vaia külge sidusid?”

      Renna lõpetas kohe rabelemise, nagu oleks mees talle ämbriga külma vett pähe kallanud. Arlen rääkis muidugi tõtt. Vähesed oleksid eitanud, et Harl Parksepale oli paras, kui Renna teda ta enda noaga pussitas, aga Darsy Puuraidur polnud kellegi Harl.

      Ja ikkagi himustas osa temast naise verd. Renna hingas sügavalt sisse, sõlmides selle tundega rahu, kuni see möödus. Arlen tundis teda taltumas ja lasi silmapilk lahti.

      „Oled terve?” küsis mees Darsylt, kes ahmis õhku ja hõõrus kõrisõlme.

      „Kombes,” kõõksus Darsy.

      Arlen noogutas järsult. „Siis pea meeles, et mida ma oma varaga teen, ei ole sinu mure. Vaevalt et Leeshalegi meeldiks, kui sa tema suhete üle keelt peksad.”

      „Jah,” köhis Darsy. „Selles sa vist ei eksi.” Ta pöördus Renna poole. „Ema üritas minusse viisakust nüpeldada, aga ei tulnud toime.”

      Renna uratas. „Minagi ei käitunud vist kuigi sõbralikult.”

      Nüüd köhatas tütarlaps kurgu puhtaks ja kõigi pilgud pöördusid temale. Ta oli vahest ehk seitseteist suve vana ja ilus, kuid lähemal vaatlusel nägi Renna pluusikaeluse vahelt piilumas laiu arme. Ta oli korra surmalaps olnud. Päris surmasuus. Ning ta oskas muusikaga maa-aluseid taltsutada. Renna polnud tahtnud uskuda Arleni lugusid punapäisest laulikust, aga oli seda siin näinud oma silmaga.

      Arlen naeratas ja kummardas tüdrukule. „Sa viiuldad juba paremini, Kendall. Paistab, et Rojer on sind ja teisi õpilasi tublisti koolitanud.”

      Kendall vahtis maha, tema pilk oli kurb.

      „Rojer on juba tükk aega ära,” ütles Darsy, hääl alles kare, kuid tugevam. „Läks emand Leeshaga Rizonisse. Ja tema ülejäänud õpilasi huvitab rohkem riiltantsu saatmine kui deemonitega võitlemine.” Ta tonksas leebelt Kendalli õlga. „Aga mitte meie väikest viiulinõida. Tüdruk kaalub üles tosin odadega meest.” Ehkki Kendalli pilk püsis maas, nägi Renna, kuidas ta kahvatu nägu õhetas ning suule kerkis naeratusevirve.

      „Millal Leesha ära sõitis?” küsis Arlen.

      „Varsti saab sellest kaks kuud, kui ta krasialastega lahkus,” kostis Darsy.

      Arlen uratas. „See on siis tõsi? Jardir tuli siia ja röövis ta?”

      „Mingis mõttes,” ütles Darsy.

      Arlen kibrutas kulmu. „Mida see peaks tähendama?”

      Darsy tõmbas sügavalt hinge ja vaatas talle otsa. „Jardir palus Leesha kätt.”

      Arlen pungitas silmi, tema suu vajus ammuli. See ilme püsis ta näol vaid imelühikese viivu, kuid oli selgemast selgem. Koguni teda ümbritsev võlujõu aura muutus märgatavalt, selle välispind särises ja praksus nagu toores puit lõkkes.

      Renna ei olnud kunagi näinud, et Arlen millestki üllatuks, ega teadnud, kuidas sellesse suhtuda. Leesha Paberivalmistaja võis ju olla minevik, aga avaldas Arlenile endiselt mõju.

      Arlen kummardus ette, täiesti tüüne näoga, kuid põlevi silmi. „Kas sa väidad, et Leesha sõitis Ahmann Jardiriga abielluma? Selle valetaja, vägistaja, mõrtsuka, Maapõue sigitisega? Kas seda tahad sa öelda, Darsy Puuraidur?” Tema vaikne hääl valjenes kõneldes. Siiski hoidis ta seda vaos. Renna nägi taas, kuidas mees tõmbas ligi ümberkaudset heljuvat võlujõudu, loitsumärgid hõõgumas. Darsy põrkus temast eemale nagu sisistavast lõgismaost.

      „Leesha pole nõusse jäänud!” pistis Darsy lausa karjuma. „Ja ta pole mingi narr. Ütles, et see on ettekääne vaatama minna, mida Jardir lõunas sepitseb. Lugeda kokku väeüksused ja nende tavasid tundma õppida. Ega ta üksi läinud. Ta võttis kaasa Rojeri, Garedi, Wonda ja ema-isa, kes teda valvavad.”

      „Vahet ei ole,” ütles Arlen. „Sellest, et ta üldse läks ja oma papa kaasa võttis, järeldavad krasialased, et Erny tõi ta turule ja ootab vaid õiget hinda.”

      Darsy põrnitses pahaselt. „Kuidas sa julged! Emand Leesha pole mõni lehm, keda osta ja müüa!”

      „Ta on seda neile!” nähvas Arlen. „Krasialased ei kohtle naisi vabade inimestena. Olgu hertsoginna või lüpsitüdruk, sellele rahvale on naised kaup, ostetav ja müüdav. Ja Ahmann Jardir, see Maapõue poeg, ei lepi keeldumisega, kui midagi himustab, Darsy Puuraidur. Ei. Lepi.”

      Löödud moega Darsy vajus norgu ja noogutas. „Ma hoiatasin teda, et ei maksa minna, aga ta ei kuulanud. Jonnakas kui maa-alune.” Tema näol välgatas valulik ilme, nagu teeks kalli emanda vigade tunnistamine talle haiget. Renna sülitas maha. Darsy võpatas, kuid ei kõssanudki.

      „Igatahes pole ta esialgu vist ohus,” jätkas Darsy. „Ta saadab mulle alatasa kirju ja salasõnade järgi on tema ja teistega kõik hästi. Seda tuleb krasialaste kiituseks öelda, nad on eeskujulikud sõnumitoojad.”

      „Salasõnad?” küsis Arlen.

      „Ma ju ütlesin, et ta pole mingi narr,” rääkis Darsy, söandades viimaks Arlenile silma vaadata. „Emand Leesha oletas, et krasialased loevad ta kirjad läbi, aga lasi mul pähe õppida väljendid ja sõnad, mille abil ta saab mulle asjade seisust teatada isegi sundolukorras. Senimaani paistab Jardir lubadust pidavat, kuid Leesha kirjutab, et tema sõjavägi on kogu Rizonisse laiali valgunud ja selle hulka on võimatu loendada. Ta palus meil sind kirjades mitte mainida, aga jättis salasõna, millega tähistada su tagasitulekut.”

      „Andke talle teada,” käskis Arlen, „ja teatage ka, et ta jalamaid koju sõidaks. Mul on uudiseid, mis ei oota ja milleks teil salasõnad puuduvad.”

      „Mina olen päri,” ütles Darsy. „Looja ei kavatsenud minust asula taimetundjat teha.”

      „Ajad on rasked, Darsy Puuraidur, ja igaüks peab oma koormat kandma,” vastas СКАЧАТЬ