Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastikusse mutta kinni. Ehk laenaksite natukeseks üht oma suurt hobust, et meid välja sikutada?”

      „Vabandust, me ei saa aidata,” ütles Arlen pilguga ümbrust uurides.

      Mees ajas silmad pungi. „Mis mõttes ei saa aidata? Mis hingekarjane te sihuke olete?”

      Renna vaatas Arlenile otsa, üllatunud, et mees käitub hädas hallhabemega nii ebaviisakalt. „Varjutants tõmbaks nad vaevata lahti.”

      Arlen raputas pead. „Vanker ei ole mudas kinni, Ren. See on röövlite igivana nipp.” Ta turtsatas. „Poleks arvanudki, et seda veel kasutatakse.”

      „Röövlid? Ausalt?” Renna vaatas uuesti ringi, sedapuhku öösilmadega. Tema ja Arlen olid võõras kolkas lõksus, päevavalgel, kui nad olid kõige nõrgemad. Muda ei ulatunud meestele isegi pahkluuni ning põõsastes kahel pool teed võis hõlpsasti varjuda veel mehi. Tema sõrmed nihkusid noale, kuid Arlen viipas käega ja ta jättis selle tuppe.

      „Deemonid öös on halvad küllalt,” kuulutas Arlen. „Ja nüüd kimbutavad inimesed üksteist päise päeva ajal.”

      „Naeruväärt!” hüüdis hallhabe, aga taganes juba, ja Renna nägi tema pilgus valet nii selgelt, et imestas, miks polnud seda enne märganud. Et päevaasukad, koguni vanad inimesed võivad olla sama halvad kui deemonid, polnud talle mingi uudis. Harl oli olnud hallpea, nagu ka Raddock Seadusemees.

      Vankri juures seisnud mees kadus korraks silmist ning hoidis jälle nähtavale ilmudes käes ambu. Kaks meest tulid põõsastest, sihtides neid vinnas jahivibudega. Nende selja taha käänakule astus veel kolm meest odadega, tõkestades põgenemistee. Kõik olid kõhnad, tumedate kottis silmaalustega ja narmendavate paigatud riietega.

      Ainult hallhabe oli relvastamata. „Ma ei taha kellelegi viga, hingekarjane,” ütles ta mütsi uuesti pähe pannes, „kuid ajad on halastamatud ja teil on kaasas hirmus raske koorem hingekarjase ja tema …” Ta kissitas Renna poole. Neiule langevad varjulaigud peitsid loitsumärke ihul, aga riiete julge lõige oli hästi näha. Ammuga mees vilistas tasakesi ja lähenes, et paremini vahtida.

      „Ära mitte mõtlegi, Donn,” ähvardas hallhabe ja ammumees taltus.

      Hallhabeme pilk vilksas uuesti Arlenile. „Igatahes huvitavad meid teie toit, tekid ja arstimid, uhketest hobustest rääkimata.”

      Renna pigistas nuga, kuid Arlen mühatas vaid naerda. „Uskuge, neid hobuseid te küll ei soovi.”

      „Ära tule mind õpetama, hingekarjane,” nähvas hallhabe. „Looja hülgas meid ammugi. Kobige nüüd hobustelt või minu mehed lasevad teid auklikuks.”

      Arlen hüppas sedamaid Varjutantsu seljast. Renna ei näinudki õieti teda liikumas, kui ta hallhabeme juurde sööstis, tollel sharusahk’i-võttega kõrist haaras ning vanamehe enda ja vibuküttide vahele sättis.

      „Nagu sa ütlesid,” lausus Arlen, „ei taha minagi kellelegi viga. Tahan lihtsalt rahus minna. Nii et käsi oma meestel …”

      Teda katkestati, kui üks vibukütt noole lendu laskis. Renna ahhetas, kuid Arlen napsas noole õhust, nagu mõni nobenäpp napsab kärbse.

      „See oleks tabanud sind, mitte mind,” tähendas Arlen, tõstes noole hallhabeme nina alla. Ta viskas selle käest.

      „Maapõu võtku, Brice!” karjus hallhabe. „Kas sa üritad mind tappa?!”

      „Vabandust!” hüüdis Brice. „Sõrm vääratas!”

      „Või vääratas,” pomises hallhabe. „Looja aidaku meid.”

      Kuni tähelepanu püsis vibukütil, kasutas üks odamees juhust vaikselt Arleni selja taha hiilida. Päevaasukate mõõdupuu järgi hiilis ta osavalt, aga Renna ei hõiganud hoiatuseks. Ta nägi ainuüksi Arleni seisangust, et too on mehe tulekust teadlik. Ja koguni ootab seda.

      Samal hetkel kui odamees ründas, lükkas Arlen hallhabeme eemale. Mees haakis oda põiki üle Arleni pea, kavatsedes teda varrega kägistada. Arlen kahmas varrest kinni ja kummardus nõksatusega, kasutades mehe hoogu tema vastu ära ja paisates ta üle kaela raskelt selili. Oda käes, asetas Arlen jala mehe rinnale ja kõõritas ülejäänuid.

      Rüseluses oli tema peakott kuklasse langenud ning meeste suu vajus vaatepilti nähes ammuli. „Maalingutega Mees,” ütles Brice ja kõik röövlid hakkasid isekeskis pobisema.

      Viivu pärast kogus hallhabe end. „Ah sina oled too, keda kõik Päästjaks nimetavad.” Ta vidutas silmi. „Mulle sa küll Päästja muljet ei jäta.”

      „Ma pole väitnudki, et seda olen,” vastas Arlen. „Minu nimi on Arlen Põldaja Ojaäärselt ja ma piitsutan läbi igaühe, kes ei hakka kiiremas korras sõbralikult käituma.”

      Hallhabe heitis pilgu talle, seejärel ümberringi oma meestele. Ta viipas käega ja nad tõstsid relvad, silmitsedes Arlenit, kes jõllitas neid vihaselt, nagu Renna ema oli pragamise eel jõllitanud pahanduselt tabatud tütreid.

      Hallhabegi ei kannatanud seda põrnitsust kaua välja. Ta pühkis taas parkunud laupa, muljudes mütsi peos. „Ma ei kavatse vabandust paluda,” ütles ta. „Mul on suud toita ja inimesed, kes vajaksid viisakat peavarju. Olen teinud mõndagi, mille üle ma uhkust ei tunne, aga mitte ahnusest ega õelusest. Inimene unustab end, kui ta on tükk aega teel olnud ja tal pole kuhugi minna.”

      Arlen noogutas. „Kõlab tuttavalt. Kuidas su nimi on?”

      „Varley Kaeratera,” kostis hallhabe.

      Arlen noogutas liignime kuuldes. „Te olete siis Kaeratera külast? Rizoni kindlusest kolme päevatee kaugusel põhjas, Kollastest Viljaaedadest mööda?”

      Varley silmad läksid pärani ja ta noogutas. „Te olete oma külast kaugel, Varley,” ütles Arlen. „Kui kaua te juba rändate?”

      „Varsti kolmveerand aastat. Sestsaadik kui krasialased vallutasid Rizoni kindluse,” kurtis Varley. „Teadsime, et järgmiseks võtavad kõrberotid meid ette, seega käskisin inimestel kokku korjata kogu vara ja kohe teele asuda.”

      „Sina oled külavanem?” küsis Arlen.

      Varley naeris. „Ma olin hingekarjane.” Ta kehitas õlgu. „Mingis mõttes olen vist tänini, kuigi viimasel ajal on mul kahtlusi, kas ülalt keegi meid üldse jälgib.”

      „Samuti tuttav tunne,” ütles Arlen.

      „Terve Kaeratera küla lahkus üheskoos,” jätkas Varley. „Kuuesajakesi. Meil olid taimetundjad, loitsutundjad, erruläinud sõnumitoojagi teejuhiks. Külluses moona. Tõesõna, alguses oli meil rohkem, kui jaksasime kanda. Aga see muutus kähku.”

      „Nagu alati,” ütles Arlen.

      „Kõrberotid tulid ruttu,” jutustas Varley, „ja nende maakuulajad olid igal pool. Põgenedes kaotasime hulga inimesi ja talv võttis veel hulga. Lõpuks jätsid krasialased tagaajamise, kuid Laktonini oli meil hirm nahas.”

      „Aga Laktonist aeti teid ära,” oletas Arlen.

      Varley vangutas pead. „Selleks ajaks nägime juba veidi räsitud välja. Inimesed pöörasid natukeseks pilgu kõrvale, kui nädalakese söötis põllul laagris olime või kohalikust tiigist kala püüdsime, kuid mitte keegi ei soovinud oma asulasse viitsadat uut СКАЧАТЬ