Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

      Õhtusöök hobusekasvatajate talus oli perekondlik sündmus ning see perekond laienes kõigile sulastele ja pesutüdrukutele, kokku üle kolmekümne inimese. Isegi mõned koerad pikutasid koja seinte ääres asemeil, valmis toidupalakeste poole sööstma. Renna ja Arlen istusid Joni, Glyni ja Niki kõrval, söögipoolise ning vee- ja õllekarahvinide all lookas pika pukkjalgadel laua otsas.

      Jon luges palve Loojale ja Renna nägi, et osa sulaseid vahib Arleni loitsumärkidega nägu. Tema terased kõrvad kuulsid koguni üle Joni hääle, kuidas laua ümber sosistati sõna „Päästja”. Tahtmatult silitasid tema sõrmed noa siledat luust käepidet.

      Jon lõpetas palve ja ajas selja sirgu. „Teie kohta ma ei tea, rahvas, aga minul on kange nälg! Saatke ringi käima.” Liikumatu lauaseltskond ärkaski ellu, kolmkümmend õhtustajat asusid vilunud osavusega üksteisele ulatama lihavaagnaid, köögiviljakausse, leivakannikaid ja kastmekanne.

      Igaüks täitis oma taldriku, nad naersid ja vestlesid süües, kuni päike väljas looja läks. Inimesed piilusid aina Arleni poole, tema aga teeskles, et ei pane tähele, ja tõstis endale kolm korda ette. Ent vaevalt olid taldrikud ära viidud ja piibud süüdatud, kui ta juba püsti kargas.

      „Õhtusöök oli maitsev nagu ikka, Glyn, kuid meil on aeg lahkuda.”

      „Rumal jutt,” ütles Glyn. „Õues on pilkane pimedus. Meil on ruumi küllalt, et saaksite siin magada.”

      „Aitüma kutsumast,” vastas Arlen, „aga meil Reniga on täna öösel pikk maa minna.”

      Glyn kortsutas kulmu, kuid noogutas siiski. „Lasen tüdrukutel teile teemoona pakkida. Looja ise teab, mis teil sadulakottides süüa on.” Ta tõusis ja seadis sammud kööki.

      Arlen pistis käe rüüpõue, ulatades Jonile kukrukese müntidega. „Tõotuse eest.”

      Jon raputas pead. „Sinult siin raha ei küsita, sõnumitooja. Mitte pärast seda, mida sa mu omaste heaks tegid. Lisaks mu pojale aitavad sinu kingitud loitsumärkidega nooled kõigil öös palju paremini magada.”

      Aga Arlen ei jätnud. „Rasked ajad on tulekul, Jon. Rizoni põgenikud tulvavad põhja poole ja ära arva, et sõda viimaks siia ei jõua. Krasialased ihuvad hammast Milnile ja muulegi, ja ei maksa loota, et maa-alused inimeste vastupanusse hästi suhtuvad. Öösiti on nad suurte hulkadena liikvel, eriti kuu kahanemise aegu.”

      Ta surus kukrukese Jonile pihku. „Kulda on mul piisavalt. Ma suudan ausalt maksta selle eest, mida võtan. Jätan teile ka paar loitsumärkidega oda. Kui olete nutikad, lasete oma sepapoistel ja loitsutundjatel neid jäljendada ning valmistate igaühele sellise.”

      Renna asetas käe ta käsivarrele ja otsa vaadates nägi Arlen neiu paluvat pilku. „Võta Kivisadu kaasa. Pole õige teda nõnda luku taga hoida. Tema koht on öös.”

      „Ei vaidle vastu,” ütles Arlen, „kuid me peame kiiresti läbima pika tee ja meil pole mahti veel üht metsikut mustangi endaga Päästjavälule vedada.” Ta heitis pilgu Jonile, lugedes välja lisamündid. „Kas sa saad ta meile järele toimetada?”

      „Võlgnen sulle seda ja rohkemgi,” lausus Jon, „aga ma ei või sulaseid niisuguse reisiga ohtu seada. Kivisadu tõmbab küllap oma vaia maast ja põtkib loitsuringid sassi kohe, kui nad laagrisse jäävad.”

      Arlen noogutas. „Kui Päästjavälule jõuan, saadan puuraidurid teda ära tooma. Nemad suudavad kindlasti säärast hiiglakasvu hobust talitseda.”

      Nad lausa lendasid nüüd mööda maanteed. Varjutants oli sunnitud hoogu tagasi hoidma, et Tõotust järele oodata, aga Renna teadis, et see on vaid aja küsimus.

      „Kui ma olen su loitsudega varustanud,” sosistas ta märale kõrva, „on tema see, kes püüab sinuga sammu pidada.”

      Tõotusel olidki juba Arleni omaloitsitud rauad all, nagu ka Varjutantsul. Üks puudeemon astus maanteele ette ning Renna paiskas eluka võlujõu kärgatuse saatel pikali. Ta peatas ratsu, trampides õnnetul deemonil otsas ja naerdes, kui Tõotus kolli surnuks sõtkus ja esimest korda deemonite võluväge maitses. Mära kihutas piki teed Varjutantsule kannule, vähendades vahemaad uue innuga.

      Veidi enne koitu lõid nad laagri üles. „Jää hobuste juurde,” ütles Arlen. „Mul on vaja natuke jõudu taastada.” Ta kadus hämarusse.

      Renna andis talle mõne hingetõmbe jagu aega eemalduda ja läks siis ka ise jahile. Üsna laagri lähedal märkas ta luuramas üht põlludeemonit ning asus näitlema endise Renna tobedat kohmakust, hingeldades ja hirmust halisedes.

      Deemon lõrises ja tormas kallale, kuid Renna oli valmis ja heitis vastase sharusahk’i-võttega maapinnale. Tema sõrmenukkidele olid maalitud võimsad loitsud ning ta kolkis peletist pähe, kuni see ei liigutanud enam.

      Ta tõmbas noa ega vaevunud täna deemoni liha küpsetama, vaid sõi niisama, lürpides musta verd ahnelt justkui Glyni kastet. Maitse oli veel jälgim, ent mälestus päevastest võimetest päikese all ei lasknud Rennal öökima hakata.

      Ta oli puhtaks kasitud ja uuesti laagris, närides haput lehte ja täksides Tõotuse kapjadesse loitsumärke, kui kuulis Arlenit tagasi pöördumas.

      „Tal pole aimugi, mida ma tegin,” rääkis neiu Tõotusele. „Ta ei saa seda kuidagi teada. Ja kui saabki? Kihlatud või mitte, Arlen Põldaja ei kamanda mind.”

      See oli tõsi, aga ta tundis end ikkagi valetajana.

      Arleni ilmudes tõstis ta pea. Võluvägi kiirgas mehes nii eredalt, et teda vaadates kissitas Renna paratamatult silmi. Ta mõistis, miks teised meest Päästjaks peavad. Vahel säras Arlen Põldaja heledamalt kui Looja ise.

      3. KAERATERAD

      Suvi 333 pN

      27 koitu Kuu loomiseni

      Piki lagunevat sõnumitoojate maanteed kihutades jutlesid nad järgmisel päeval vähe. Arleni peakott oli päikesekaitseks tõstetud, aga Renna teadis, et see varjab ärevil ilmet.

      Mis asjaajamisi on Arlenil Päästjavälul, et nendega on nii kibekiire?

      Ta teadis, et siin on mängus üks naine. Leesha Paberivalmistaja. See nimi ei andnud talle asu. Esimesel korral, kui Renna proovis küsida, kes Leesha mehele on, põikles Arlen vastusest kõrvale, ent tookord polnud nad ka kihlatud ja Rennal polnud õigust peale käia.

      Vist on aeg uuesti küsida, mõtles ta.

      „Ettevaatust!” hüüatas Arlen, kui nad pöörasid ümber järsu käänaku. Otse ees oli vanker põiki keset teed, paksud põõsad mõlemas küljes muutsid sellest mööda ratsutamise võimatuks. Renna põlved kaevusid Tõotuse külgedesse, ta tiris kõvasti mära lakka. Tohutu hobune ajas end tagajalgadele, hirnus ja vehkis metsikult kapjadega ning Renna oleks äärepealt maha kukkunud. Arlen jälgis teda lõbustatult Varjutantsu seljast, kes oli juba kartmatult seisma jäänud.

      „Ma lubasin, et ei pane sind oheliku otsa,” ütles Renna, kui mära viimaks rahunes. „Sadulast ei rääkinud ma sõnagi. Nii et mõtle järele.” Tõotus norsatas.

      „Ahoi, hingekarjane! Meil kuluks abi ära,” hõikas keegi hallhabe, lehvitades neile kulunud ja lömmis mütsiga. Tema ja veel üks mees seisid vankri taga ning lükkasid, kuna ette rakendatud kondine kronu СКАЧАТЬ