Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Temaga käepigistuse vahetanud, surus Renna sõrmed rusikasse, kui naine Arlenit embas. Oli see võlujõud, mille tõttu ta ärritus, kui mõni teine naine juhtus Arlenit puudutama?

      „Rõõm sind jälle näha, sõnumitooja. Kas jääd õhtusöögile?”

      Arlen noogutas ja esimest korda nägi Renna teda kellelegi südamlikult naeratamas. „Meeleldi.”

      „Mis sind meie kanti toob?” küsis Jon. „Pakun, et mitte ainult rautamine.”

      Arlen noogutas. „Ma vajan veel üht hobust. Mära, kellega Varjutantsu ristata.”

      Ta vaatas Rennale otsa ja naeratas neiule poole suuga. „Plaanin pere rajada.”

      Mack Päikseaasa, kes elas Renna isataluga ühe maantee ääres, oli olnud hobusearetaja. Kui ema veel elas, külastas Renna seda talu tihti. Jon Hobusekasvataja omast oli see tublisti väiksem, aga asjad käisid enam-vähem samamoodi. Varjutantsu rautamisele viinud, juhatas Jon neid suure karjaaiaga piiratud välja poole, kus tosinad hobused sõid rohtu sadulas sulaste ja haukuvate koerte valvsate pilkude all. Teel möödusid nad paksudest rasketest tarandikest, mis olid Varjutantsulegi liiga kõrged, et sealt päevavalgel üle hüpata, ja mida kasutati harjutusteks ning haigete loomade eraldamiseks.

      Ühes tarandikus nägi Renna omaette sörkimas tohutut musta täkku, keda jälgisid kaks murelikku sulast, piitsad löögivalmis. Ta seisatas järsult.

      „Jaa, see on vana Kivisadu,” ütles Jon. „Varjutantsu sigitaja. Püüdsin ta tasandikul kinni koos poole tosina mära ja noore Varjutantsuga. Me kutsume teda Kivisajuks, sest kui meil õnnestus ta viimaks tarandikku ajada, oleksime nagu läbi teinud kivirahe.

      Igavene jonnipunn keeldub töötamast, aga kui talle voli anda, taob ta kapjadega öö otsa küüniseina auke. Tige kui deemon ja liigagi nutikas. Linna hobusearetajad räägivad, et mustangid on rumalad, sest ei kuula käsku, kuid ei maksa neid uskuda. Mustangid on omal kombel targad. Küllalt targad, et armutus öös ellu jääda, mida ei saa väita enamiku inimeste kohta. Kivisadu armastas maha visata kõik, kes üritasid talle selga ronida, ja neid mutta sõtkuda. Kui kontide tohterdamisest tüdisime, tõime ta paaritusaedikusse.”

      Renna vaatles kaunist looma sügava kurbusega. Tasandikel kapates olid sa kuningas, aga siin jooksutatakse sind aedikus ringiratast ja sunnitakse päev läbi märasid kargama. Ta surus maha kiusatuse otsemaid värava juurde sammuda ja hobune vabaks lasta.

      „Sälge on tänavu suvel palju,” jätkas Jon, kui nad väljale jõudsid. „Märavalik on lai.”

      „Sina otsustad, Ren,” ütles Arlen. „Keda vaid soovid.”

      Renna uuris karja. Esmapilgul ei erinenud Joni hobused kuigivõrd Macki omadest, kuid lähemale minnes ja nende mõõtmeid taibates läksid tal silmad pärani. Sälud paistsid märade kõrval noorukesed, aga olid suuremad mõnestki Macki peetud täkust. Muist Joni varssasid olid parajad täiskasvanud meestele ratsutamiseks ja nõrku loomi polnud. Deemonid olid hävitanud kõik sugupuud peale tugevaimate, nõnda jäidki alles hiiglased, saledad ja tumeda karvaga.

      Tugeva välimusega noori märasid oli ohtralt, kuid Renna pilku püüdis hoopis üks täiskasvanud mära, kes seisis karjast eemal. Selle mära karv oli pruuni-mustalaiguline ning ta oli teistest käelaiuse jagu kõrgem. Ta jättis tõreda mulje, koguni teised hobused käisid temast kaarega mööda.

      „Kuidas oleks sellega seal?” küsis Renna osutades.

      Jon uratas. „Sul on hea silm, tüdruk. Enamasti ei osata tema inetust karvast mööda vaadata. See on Tuulispask. Ma püüdsin ta mullu suvel, veidi enne kõige hullemat tormi, mida olen iial näinud. Paljudest täkkudestki tugevam ja vaevalt viis aastat vana, põgeneda püüdnud tihemini, kui jõuan kokku lugeda. Kui talle ohelikuga ligi minna – öö võtku, kui talle üldse ligi minna –, läheb ta kohe marru. Hammustas isegi vana Kivisadu, kui ma nad paaritusaedikusse panin, et näha, kas klapivad.”

      „Ohelikku pole tarvis,” ütles Renna, hüppas üle aia ja seadis sammud väljale.

      „Usu mind, see hobune on ohtlik,” hõikas Jon talle järele. „Oled sa ikka kindel, mida teed?” Renna viipas tõrjuvalt käega ega heitnud Jonile pilkugi.

      Tuulispask ei taganenud, kui Renna lähenes. See oli hea. Pealtnäha ei teinud mära temast välja, aga selle järgi, kuidas hobune kõrvu kikitas, oli Renna veendunud, et talle pööratakse täit tähelepanu.

      Ta laiutas tühje käsi. „Mul ei ole ohelikku. Ega mulle endalegi meeldiks oheliku otsas, nii ei nõua ma seda ka sinult.”

      Tuulispask lasi ta ligemale, ent kui Renna käe sirutas, et hobuse kaela patsutada, tegi loom vilka liigutuse ja võimsad hambad laksatasid. Renna jõudis vaevu sõrmed ära tõmmata, muidu oleks need tal küljest hammustatud.

      „Seda polnud küll vaja!” nähvas Renna, andes märale nina pihta kõva vopsu. Löögi peale läks Tuulispask metsikuks, ajas end tagajalgadele ja vehkis kapjadega, kuid Renna oli valmis. Mitu kuud deemonite küttimist ja nende võlujõu imamist olid muutnud ta tugevamaks ja kärmemaks, kui ta oleks osanud unistadagi, ning nüüd hoogu sattudes tundis ta kätes-jalgades uut laadi kihelust, öise väe mekki päikese all.

      Renna kummardus nagu vili tuules, kuuldes vuhinat, kui põtkivad kabjad mõne tolli kaugusel õhku tabasid. Üha uuesti katsus leilis mära teda lömastada. Võimsad hoobid. Ja väledad. Sellised võisid murda põlludeemoni selgroo.

      Aga Renna liikus sujuvalt ja voolavalt otsekui tantsides ega saanud pihta. See kestis natuke aega ning ta hakkas juba kahtlema, kumb enne järele annab. Uus vägi ta ihuliikmetes oli ainult murdosa öös kogetust. Hobune paistis väsimatu.

      Ent lõpuks perutas Tuulispask juba loiumalt, pinguldades pagemiseks lihased. Renna tõttas juurde, enne kui mära oleks minema kapanud, krabas laka pihku ja viskus hobuse paljale turjale.

      Kui Tuulispask oli varem sõge, siis nüüd tema raev kolmekordistus. Ta võitles nime vääriliselt, kargles ja väänles õhus, lõi takka üles ja galopeeris ringiratast, proovides Rennat maha visata.

      Aga istuma pääsenud Renna ei kavatsenud loobuda. Neiu põimis käed hobuse kurgu alla, mis oli nii jäme, et ta ulatus vaevu kätega oma randmetest haarama. Kui see oli tehtud, muutus võimas kael kogu tema maailmaks, tema ainsaks vastaseks. Millelgi muul polnud tähtsust.

      Ta kogus kokku väiksemadki jõuvarud ning hakkas pitsitama.

      See tundus kestvat igavesti, kuid viimaks rahunes Tuulispask tasapisi. Hobune ei löönud enam takka üles, vaid kihutas karjamaal ringi, koeri hullutades ja teisi hobuseid põgenema sundides.

      Renna jätkas pitsitamist, pikkamisi ja kindlalt, ning varsti vaibus kihutamine tõrksaks sörgiks. Renna naeratas. Tõrksus oli hea.

      Renna laskis käed Tuulispasa kaela ümbert lahti, võttis mõlema peoga lakast ja tiris ägedalt vasakule. Ta naeris valjusti, kui Tuulispask kuulekalt pööras. Põlvedega hobuse külgi ja käega lakka pigistades tõmbas Renna noa ja laksas tera lapiku küljega hobuse laudjale. „Nõõ!”

      Tuulispask sööstis edasi, pistes taas kihutama. Renna torkas noa tuppe ja krabas lakast kahe käega kinni. Väike sakutus sinna-tänna oleks hobust pöörama sundinud, aga Renna ei kiskunud looma pead, juubeldades, kuni tuul pillutas ta pikka patsi ja hobuse jõuline galopp raputas konte.

      Renna kummardus Tuulispasa kõrva äärde. „Sa kuulud öösse, tüdruk. Ma ei lase sul lõpetada Kivisaju kombel. Tõotan СКАЧАТЬ