Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ esemed: värvipotsikud, pintslid, uuristusvahendid ja raamatud. Väike kirjutuslaud oli tööpingiks muudetud, põrandat katsid puidulaastud ja saepuru.

      Arlen kõndis läbi toa, keeras vaiba kokku ja leidis selle alt lahtise põrandalaua. Ta sikutas ja sellega koos kerkis terve põranda osa, mis pragude varjamiseks oli kavalalt saepuruga üle puistatud. Renna tõusis istukile, pealt vaadates läksid tema silmad pärani. Põranda all olid relvad – õlitatud, teravad ja tihedalt loitsumärke täis kirjatud. Ta lipsas voodilt, astus mehe kõrvale ja kükitas, et paremini näha, silmad Arleni loitsukirjal tantsimas.

      Arlen valis väikese kuldpuust vibu ja tupetäie nooli ning ulatas talle. „Sul on aeg õppida vibu laskma.”

      Renna kõverdas põlglikult huuli. Arlen üritas teda jälle kaitsta. Teda käsitsivõitlusest eemal hoida. Hoida teda ohutus kauguses. „Ma ei taha. Ma ei taha ka oda.”

      „Miks mitte?” küsis Arlen.

      Renna tõstis ühe käega ojakividest kaelakee ning tõmbas teisega noa. „Ma ei taha maa-aluseid kusagilt peidust tappa. Kui ma deemoni tapan, tahan, et ta surres teaks, kes seda tegi.”

      Ta kartis, et mees hakkab vaidlema, aga Arlen üksnes noogutas.

      „Tean täpselt, millest sa räägid.” Arlen pakkus talle endistviisi relva. „Kuid vahel oled sa vähemuses või pead deemoni tapma kähku, et ta kedagi maha ei murraks.” Mees naeratas. „Ja tuleb tunnistada, et pole üldsegi paha tunne maa-alust sihtida ja ta kaugelt maha nottida.”

      Renna tõmbas sügavalt hinge. Muidugi oli Arlenil õigus. Jah, mees kaitses teda, aga samal kombel nagu alati.

      Õpetades teda end ise kaitsma.

      Armastan sind, Arlen Põldaja.

      Ta võttis vibu, imetledes selle kaalutust. Arlen ulatas talle väikese tupe loitsumärkidega nooli, asus siis ülejäänud relvi välja tõstma ja õliriidesse mähkima.

      „Milleks sul neid kõiki vaja läheb?” küsis Renna.

      „Neid ja veel palju rohkemgi,” ütles Arlen. „Ma teen, mida oleksin ammugi tegema pidanud. Annan loitsumärkidega relvad igale mehele, naisele ja lapsele, kes nende kandmiseks küllalt tugev. Ma rajasin panipaigad üle kogu Thesa, aga hoidsin enda teada. Enam mitte. Mina ei vaja deemonite tapmiseks relvi. Mulle on see möödanik.”

      „Mismoodi?” küsis Renna. Ta ootas, et mehe pilk vilksab küsimust vältida püüdes mujale. Armastus või mitte, sel juhul äigab ta mehele vastu kiilast kuppu.

      Kuid Arlen vaatas talle otsa, pilk lustakas. „Täna öösel näitan sulle.” Ta sirutas käe, hellitades nägemist võimendavaid loitse, mis olid sõõridena Renna silme ümber võõbatud. „Et aru saada, vajad sa ööpilku.”

      Renna haaras ta käed ja tõusis püsti. Ta taganes, tõmmates meest kaasa, kuni jalad tabasid voodit. Nad vajusid sulekotile, suudlustest said ruttu silitused. Veri kohises Rennal kõrvus, see tukslemine tekitas sama elusa tunde kui öös.

      Päike loojus parajasti, kui nad õhtusöögiks tagasi kõrtsituppa tulid. Pärast sööki Arlen tõusis ja tuhnis leti taga. Viiv hiljem naasis ta raske savikannuga. „Deemonitele meeldib tõusta põldudel küla külje all. Kuidas oleks, kui kastaksime neid oodates keelt?”

      Nad jalutasid kahekesi videvikus, jälgides lavendlikarva taevast tumenemas. Kaevumagusa põllud jäid asulast lõunasse ja hõlmasid palju aakreid; peamiselt kasvatati kartulit, otra ja suhkruroogu. Põlde polnud mitu aastat haritud, aga maa andis ikka veel laiguti visa metsikut saaki. Ühtlaste vahemike järel seisid põldudel loitsupostid. Suurem jagu olid viletsas korras – kasutud, kuid siin-seal nägi Renna ka uusi, maalitud loitsumärgid alles värsked ja selged. Ta libistas silmad üle postide, avastades mustri.

      „Sa muutsid selle paiga labürindiks,” ütles ta. „Nagu labürint kõrbes, millest sa jutustasid.”

      Arlen noogutas, leidis tühja maalapi ja istus. „Sobib deemonite karjast ära lõikamiseks ja kiire varjupaik on alati vaid sammu kaugusel.” Ta võttis raske kannu ja täitis kaks tillukest savitassi läbipaistva vedelikuga.

      „Krasias on üks viin, mida Sharum’id mõnikord enne lahingusse minekut joovad. Seda kutsutakse couzi’ks. Väidetavalt annab see sõdalastele julgust.” Ta pakkus Rennale tassi. „Minu kogemust mööda on porujommil samasugune mõju.”

      „Minu meelest rääkisid sa, et Sharum’id sõlmivad oma hirmuga rahu,” vastas Renna ja istus ta kõrvale, kann nende vahel.

      „Enamik küll, ja paremat teed pole,” ütles Arlen. „Aga rahu sõlmimine jätab keha külmaks. Kaevumagusa-taolises kohas ei taha ma külm olla. Tahan olla vihane kui Maapõu.”

      Renna noogutas. See jutt oli mõistetav. Ta ei teinud tillukestest tassidest välja, haakides sõrme kannusanga ümber. Ta toetas kannu käsivarrega ja tõstis selle vilunud osavusega suule, rüübates pika sõõmu.

      Nagu Arlen hoiatas, oli porujomm kange ja Renna köhis pisut, aga tema isa pruulist oli see magusam, kõhus lahvatanud tulekera taltus varsti ning kätesse-jalgadesse levis soojus.

      Arlen pani tassid ära, võttis kannu ja rüüpas Renna eeskujul. Nad ulatasid seda teineteisele, kuni valgus täiesti hääbus ja kerkima hakkas reetlik udu, mis kuulutas ette maa-aluseid. Udust hakkasid moodustuma põlludeemonid, saledad ja maadligi, lõvide kombel neljakäpakil luusivad, kõigist elusolenditest vilkaimad. Ilmus ka paar puudeemonit: suurematel deemonitel läks kehastumisega kauem aega.

      Renna ajas end püsti, taarudes hetke ebakindlalt, enne kui tasakaalu tagasi sai. Ta astus kuju võtva puudeemoni poole, tublisti kergemaks muutunud kann ühe sõrme otsas tilpnemas.

      Ta jõllitas deemonit raevunult, oodates, et see kehastuks, ja mõtles ööle, mille oli veetnud oma talu välikemmergus luku taga kisendades, kui deemonid ust lõgistasid. Ta mõtles tühjadele majadele ning mürgitatud kaevule selja taga.

      Ta rüüpas veel viimase sõõmu porujommi ja lükkas kannule punni peale. Vaba käe küünitas ta vööl rippuvasse pauna.

      Lõpuks deemon kehastus ja avas tema ees möirgeks suu. Suumulk oli küllalt lai, et Renna pea tervelt alla kugistada, seal oli ridade kaupa teravaid hambaid.

      Enne kui deemon iitsatadagi jõudis, viskas Renna randmenõksatusega pärani lõugade vahele tõru. Kokkupuutel deemoni keelega käivitus soojaloits, mille ta oli tõrule maalinud, ning tombuke lõhkes sähvatuse ja paugatusega.

      Selsamal silmapilgul sülitas Renna deemonile porujommi näkku.

      Kui deemoni pea leekidesse lahvatas, astus ta eemale. Puukoort meenutav soomus põlemas, kukkus deemon tõmmeldes maha.

      Kõlas naerupahvak ja pöördudes nägi Renna, kuidas Arlen talle plaksutab. „Ilus töö, aga mina oskan paremini.”

      Renna muigas ning põimis käed rinnale, taandudes loitsuposti juurde varju. „Eks näita siis oma oskusi, Arlen Põldaja.”

      Arlen kummardas. Temast mõne jala kaugusel kehastus põlludeemon, hundistki suurem. See lõrises ja trampis jalgu, valmis kallale kargama.

      Arlen püsis paigal, ristates käed samuti kui Renna. Tema peakott oli kuklas – ta kandis seda nüüd harva –, ent päevane rüü oli alles seljas, kattes kehale tätoveeritud võimsaid loitsusid. Põlludeemonid olid kärmed kui tuul ja tundus, СКАЧАТЬ