Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ midagi, kus saaks natuke rohkem nalja, aga eks ma võtan vastu, mis pakutakse.”

      „Kui minult küsida, siis see kõik on üks paras jama,” ütles Luthar põlglikult.

      „Hah,” mühatas Bayaz. „Milline õnn, et keegi ei küsinud teilt. Vahest peaksite sööginõud ära pesema, kapten, et see liiga hilja peale ei jääks.”

      „Mina?”

      „Üks meist püüdis toidu, üks valmistas. Üks lahutas looga meie salga meelt. Teie olete ainus meie seast, kes pole veel oma panust andnud.”

      „Kui teid mitte arvestada.”

      „Oh, mina olen selgelt liiga vana, et nii hilistel õhtutundidel ojades lobistada.” Bayazi ilme muutus karmiks. „Suur inimene peab kõigepealt õppima alandlikkust. Toidunõud ootavad.”

      Luthar tegi juba suu lahti, et midagi öelda, kuid mõtles siis ümber, ajas end vihaselt püsti ja viskas oma teki rohule. „Pagana potid,” manas ta, korjas nõud tule ümbert kokku ja vantsis oja poole.

      Ferro vaatas talle järele, näol kummaline ilme, mis võis isegi olla tema versioon naeratusest. Siis jäi ta jälle tuld vaatama ja noolis huuli. Logen tõmbas veelähkril korgi pealt ja pakkus lähkrit Ferrole.

      „Mhh,” mühatas naine, haaras Logeni käest lähkri ja võttis kiire lonksu. Ta pühkis varrukaga suud, vaatas Logeni poole ja kortsutas kulmu. „Mis on?”

      „Ei midagi,” ütles Logen kähku, pööras pilgu ära ja tõstis andekspaluvalt käed. „Mitte midagi.” Kuid sisimas ta muheles. Väikesed sammud ja aeg. Niimoodi ta saavutabki eesmärgi.

      Väikesed kuriteod

      „Külm, eks ole, kolonel West?”

      „Jah, Teie Kõrgus, talv on peaaegu käes.”

      Öösel oli sadanud midagi lumetaolist. Külma, märga lörtsi, mis kattis kõik jäise niiskusega. Nüüd, kahvatul hommikul, tundus kogu maailm pooleldi külmunud. Hobuste kabjad panid poolkülmunud pori krõgisema ja lirtsuma. Poolkülmunud puude otsast tilkus nukralt vett. West ise ei olnud mingi erand. Tema tilkuvast ninast tuli hingeauru. Tema kõrvalestad kipitasid ebameeldivalt ja muutusid külmast tuimaks.

      Paistis, et prints Ladisla ei märkagi seda, kuid tema oli ka mässitud tohutusse kasukasse, tal oli peas läikivast mustast karusnahast müts ja käes samasugused käpikud, mis kahtlemata olid maksnud mitusada marka. Ta vaatas Westi poole ja naeratas laialt. „Kuid mehed tunduvad kõigest hoolimata tublid ja lahinguks valmis.”

      West ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ladisla alluvusse antud kuninga kaardiväe rügemendi olukord tundus tõesti üsna rõõmustav, see oli tõsi. Nende laiad telgid olid löödud üles korralikesse ridadesse laagri keskel, telkide ees põlesid lõkked, sealsamas lähedal olid korralikult lõõga pandud hobused.

      Kuid aadlike saadetud sõdurite olukord, kes moodustasid tubli kolm neljandikku üksusest, polnud nii tore. Paljud neist olid kurvastavalt halvas seisus. Mõnel ei olnud mingit ettevalmistust ega mingeid relvi, mõned olid selgelt liiga haiged või vanad, et täisvarustuses marssida, rääkimata veel lahingupidamisest. Mõnel polnud peaaegu midagi muud peale riiete, mis seljas, ja needki olid armetud. West oli näinud, kuidas mehed kobaras puude all kükitasid, et soojem oleks, vihma kaitseks ainult poolik tekk peale tõmmatud. See oli häbiväärne.

      „Kuninga kaardivägi on hästi varustatud, aga ma muretsen aadlike saadetud sõdurite olukorra pärast, Teie Kõ…”

      „Jah,” ütles Ladisla, rääkides vahele, nagu poleks West mitte midagi öelnud, „tublid ja lahinguks valmis! Närivad kärsitult suuraudu! Kindlasti annab nende sees lõõmav tuli neile sooja, eks ole, West? Nad ei jõua ära oodata, millal vaenlase kallale pääsevad! Pagana kahju, et me peame siin ootama, selle neetud jõe taga niisama passima!”

      West hammustas huulde. Prints Ladisla uskumatu enesepettusvõime muutus iga päevaga ärritavamaks. Tema Kõrgus oli kindlalt pähe võtnud, et on suur ja kuulus väejuht, kelle käsutada on võrratu üksus võitlejaid. Ta kujutas ette, et saavutab hiilgava võidu ning Aduas tervitatakse teda kui kangelast. Kuid selle asemel, et selle nimel kas või raasukene pingutada, käitus ta tegelikkusele vähimatki tähelepanu pööramata nii, nagu oleks see kõik juba tehtud. Kõike, mis oli ebameeldiv ja tema moondunud ettekujutusega kokku ei sobinud, ei tohtinud lihtsalt tähele panna. Samal ajal ülistasid keigarid tema kaaskonnast, kellel polnud ühtekokku ainsatki kuud sõjaväelist kogemust, tema suurepärast otsustusvõimet, patsutasid üksteisele tunnustavalt õlale ja nõustusid iga tema avaldusega, olgu see nii naeruväärne kui tahes.

      West arvas, et kui inimene pole kunagi puudust kannatanud, pole pidanud millegi nimel vaeva nägema ja terve elu jooksul kõige pisematki piiska enesedistsipliini ilmutama, annab see kummalise maailmavaate – ja siin oligi tõestus, ratsutas tema kõrval ja naeratas, nagu oleks kümne tuhande mehe eest hoolitsemine kerge vastutus. Täpselt nagu lordmarssal Burr oli märkinud, olid kroonprints ja tegelik elu teineteisele täiesti võõrad.

      „Külm,” pomises Ladisla. „See pole eriti Gurkhuli kõrbete moodi, mis, kolonel West?”

      „Ei ole, Teie Kõrgus.”

      „Aga mõned asjad on ju ikka samad, eks? Ma mõtlen sõda, West!

      Sõda üldiselt! See on igal pool samasugune! Vaprus! Au! Kuulsus! Teie võitlesite ju koos kolonel Gloktaga?”

      „Jah, Teie Kõrgus, võitlesin.”

      „Mulle meeldisid hirmsasti lood selle mehe vägitegudest! Kui ma noor olin, oli tema üks minu kangelasi. Õrritas vaenlast, häiris tema vägede varustamist, ründas moonavoore ja mida kõike veel.” Printsi ratsapiits ründas õhku ja langes kujuteldavale moonavoorile tema ees. „Imeline! Ja küllap teie nägite seda kõike oma silmaga?”

      „Osaliselt, Teie Kõrgus, jah.” West oli näinud palju ratsutamisest haigeid liikmeid, päikesepõletusi, rüüstamist, joomist ja edevat uhkeldamist.

      „Kolonel Glokta, vaat see oli juba mees! Meil kuluks siin ka natuke sellist uljust ära, eks ole, West? Natuke sellist hoogu! Sellist särtsu! Kahju, et ta surma sai.”

      West tõstis pilgu. „Ta ei ole surnud, Teie Kõrgus.”

      „Ei olegi või?”

      „Gurkullased võtsid ta vangi ja pärast sõja lõppu saadeti ta tagasi Uniooni. Ta, ee… astus inkvisitsiooni.”

      „Inkvisitsiooni?” Printsi näol oli õudusilme. „Mille pagana pärast peaks keegi sellise asja pärast sõduritöö jätma?”

      West hakkas sõnu otsima, kuid siis mõtles ümber. „Tõesti ei kujuta ette, Teie Kõrgus.”

      „Astus inkvisitsiooni! Ennekuulmatu!” Nad ratsutasid hetke vaikides. Tasapisi tuli naeratus printsi näole tagasi. „Aga me rääkisime ju aust ja kuulsusest sõjas.”

      West krimpsutas nägu. „Jah, Teie Kõrgus.”

      „Teie läksite ju Ulriochis esimesena läbi müüriaugu? Ma kuulsin, et teie läksite esimesena! See ju ongi au! See ju ongi hiilgus, mis? See oli kindlasti eriline kogemus, kolonel? Eriline kogemus!”

      Ronida läbi lõhutud kivi ja puidu segadiku, kus vedelevad väändunud laibad. Suitsust poolpime, tolmust poollämbunud, igal pool ümberringi karjed, СКАЧАТЬ