Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Meil on väga palju õnne, et võime sellele tunnistajaks olla.”

      Logen kergitas kulme. „Ferro? Pooleldi deemon?”

      „Palju vähem kui pooleldi, mu sõber.” Bayaz kõhistas naerda. „Poolenisti deemon oli Euz ise, tema jõud paiskas üles mägesid ja uuristas meresid. Poolenisti deemon suudab tekitada sellist õudu ja iha, et paneb inimesel südame seisma. Poolenisti deemon võib pimestada, kui tema peale vaatad. Ei, Ferro ei ole poolenisti deemon. Temas on seda verd ainult piisake. Kuid temas on tõesti natuke teispoolsust.”

      „Või teispoolsust, mis?” Logen vaatas surnud lindu oma käes. „Nii et kui ma teda puudutaksin, rikuksin ma Esimest Seadust?”

      Bayaz hakkas jälle naeru kõhistama. „Vaat see on juba terane küsimus. Te suudate mind alati üllatada, isand Üheksasõrm. Huvitav, mida Euz selle peale kostaks?” Maag torutas huuli. „Mina leiaksin endas ilmselt jõudu teile andestada. Tema aga” – ja Bayaz osutas oma kiila peaga Ferro poole – „raiuks teil tõenäoliselt käe maha.”

      Logen lamas kõhuli ja piilus läbi pika rohu madalasse orgu, mille põhjas voolas väike oja. Oru lähemas servas oli väike kobar hooneid, õigemini küll hoonevaremeid. Ühelgi neist polnud enam katust, alles olid ainult varisevad seinajäänused, mis suuremalt jaolt olid kõigest põlvekõrgused. Seintest langenud kivid vedelesid oru nõlvadel lainetavas rohus. See oleks võinud täiesti olla vaatepilt Põhjast. Seal oli pärast sõdade algust palju mahajäetud külasid. Inimesed aeti kodudest välja, tiriti välja, põletati välja. Logen oli sageli oma silmaga näinud, kuidas see käis. Rohkem kui korra oli ta seda ka ise teinud. Praegu polnud ta selle üle uhke, kuid ta polnud uhke paljude asjade üle, mida oli tol ajal teinud. Ja kõigil teistel aegadel samuti, kui mõtlema hakata.

      „Siin pole enam just palju kohta, kus elada,” sosistas Luthar.

      Ferro põrnitses talle otsa. „Aga on enam kui küllalt, mille taga peidus olla.”

      Õhtu lähenes, päike oli madalale silmapiiri kohale langenud ja lõhutud küla varjudega täitnud. Inimestest polnud külas ainsatki märki. Kuulda oli ainult vee vulinat ja tasast tuult, mis roomas läbi rohu. Inimestest polnud märkigi, kuid Ferrol oli õigus – see ei tähenda tingimata, et ohtu poleks.

      „Minge igaks juhuks ja vaadake järele,” sosistas Pikk-koib.

      „Mina pean minema?” Logen vaatas silmanurgast tema poole. „Sina jääd siis siia, jah?”

      „Mul pole võitlemise peale annet. Te teate seda väga hästi.”

      „Hah,” ühmas Logen. „Võitluses hakkamasaamise peale sul annet pole, aga võitluste leidmise peale on kõvasti.”

      „Leidmine on minu töö. Ma olen siin selleks, et navigeerida.”

      „Võib-olla sa leiaksid siis mulle korralikku toitu ja voodi, kus magada,” nähvas Luthar oma vinguva uniooni aktsendiga.

      Ferro imes jälestusega hambaid. „Keegi peab minema,” urises ta ja libistas end kõhuli üle nõlva serva. „Mina lähen vasakult.”

      Keegi teine ei liigutanud. „Meie läheme ka,” mühatas Logen Lutharile.

      „Mina?”

      „Kes siis veel? Kolm on hea arv. Lähme vaikselt ja ettevaatlikult.”

      Luthar piilus läbi rohu orgu, noolis huuli ja hõõrus käsi. Ta oli pabinas, Logen sai sellest aru, pabinas, kuid samal ajal uhke nagu nooruk, kes ajab oma esimese lahingu eel selja sirgu ja üritab näidata, et ei karda. Logenit ta ära ei petnud. Ta oli seda sada korda näinud.

      „Kas sinul on kavas hommikuni oodata?” küsis ta vaikselt.

      „Sina ära unusta oma puudusi, põhjalane,” sisistas Luthar ja hakkas nõlvast alla roomama. „Sul on neid piisavalt!” Tema suurte läikivate kannuste kettad kõlisesid valjusti, kui ta end üle oruserva vedas, kohmakalt ja kogenematult, perse püsti.

      Ta polnud veel sammugi kaugusele jõudnud, kui Logen tal kuuest haaras. „Kas sa neid maha ei jäta või?”

      „Mida?”

      „Neid kuradi kannuseid! Ma ütlesin, et lähme vaikselt! Sa võiksid endale sama hästi kellukese riista külge riputada!”

      Luthar põrnitses teda ning ajas end istukile, et kannused ära võtta.

      „Ole pikali!” sisistas Logen ja lükkas ta rohu sisse selili. „Kas tahad, et me kõik surma saaks?”

      „Ära puutu mind!”

      Logen lükkas ta uuesti pikali ja torkas teda sõrmega, et ta kindlasti aru saaks. „Mina igatahes ei taha sinu kannuste pärast surma saada! Kui sa ei saa vaikselt tulla, jää navigaatoriga siia.” Ta vaatas pahaselt Pikk-koiva poole. „Võib-olla te suudate külasse navigeerida, kui me oleme kindlaks teinud, et ohtu pole.” Ta vangutas pead ja roomas Ferro järel nõlvast alla.

      Ferro oli juba poolel teel oja poole, roomas ja veeretas end üle lagunevate seinte, hiilis maadligi hoides varemete vahel, käsi kõvera mõõga käepidemel, kiire ja vaikne nagu üle tasandiku kihutav tuul.

      Muidugi oli see muljetavaldav, kuid ka Logen polnud just käpard, kui asi hiilimisse puutus. Nooremana oli ta selle poolest kuulus olnud. Ta ei teadnudki enam, kui paljudele šankadele ja inimestele ta oli selja tagant ligi hiilinud, arvepidamine oli sassi läinud. Kunagi räägiti, et Verise Üheksa tulekut kuuled alles siis, kui veri sinu kaelast välja purskab. Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et ta oskab vaikselt liikuda.

      Ta voolas esimese müüri juurde ja libistas ühe jala sellest üle, vaikselt nagu hiir. Ta vinnas end üles, libedalt nagu või, tasakesi, müüri ligi hoides. Tema teine jalg jäi müüril lahtiste kivide taha ja tõmbas need robinal alla. Ta haaras kividest, üritas neid kinni hoida, lõi küünarnukiga veel rohkem kive tasakaalust välja ja need kukkusid valju kolinaga tema ümber maha. Ta komistas oma vigastatud jala peal, väänas pahkluud, kraaksatas valust, kukkus pikali ja veeres ohakapuhmasse.

      „Kurat,” mühatas ta ja ajas end vaevaga püsti, üritas mõõgapärast haarata, kuid takerdus põhjalikult oma sassis kuue sisse. Väga hea, et mõõk tal käes ei olnud, muidu oleks ta enda sellega võib-olla läbi torganud. Ühe tema sõbraga juhtus nii. Ta tormas vaenlasele peale ja oli karjumisega nii ametis, et komistas puujuure otsa ja lõi omaenda kirvega oma kolbal suure tüki küljest. Imekiiresti tagasi porisse…

      Logen kössitas mahakukkunud kivide vahel, oodates, et keegi teda ründaks. Kedagi ei tulnud. Ainult tuul kahises vanade seinte aukudes ja vesi sulises ojas, nagu naeraks. Logen roomas rohmakate kivide hunniku kõrval, sai vanast ukseavast välja, libistas end üle lääpas seina ja lonkas õhku ahmides haige jala peal edasi. Nüüd ta enam peaaegu ei üritanudki vaikselt olla. Külas ei olnud kedagi. See oli kohe selge, kui ta kukkus. See hale etendus poleks kellelgi märkamata jäänud. Kui Hagijas oleks elus, oleks ta praegu ilmselt nutnud. Logen lehvitas üles nõlva poole ning hetk hiljem tõusis Pikk-koib püsti ja lehvitas vastu.

      „Siin pole kedagi,” pomises Logen endamisi.

      „Ja parem ongi,” sisistas Ferro hääl tema selja tagant, kõige rohkem paari sammu kauguselt. „Sa kuulad maad uutmoodi, roosa. Teed nii palju lärmi, et vaenlane tuleb ise sinu juurde.”

      „Ma olen rooste läinud,” mühatas Logen. „Aga sellest pole lugu. Siin pole kedagi.”

      „Aga СКАЧАТЬ