Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ panid tööriistad aeglaselt käest ning liipasid ja komberdasid kolinal lähemale, et rivisse võtta, samal ajal kui varjust jälgis neid neli-viis inkvisiitoriabilist. Rivi sai vilets, lünklik, kõver ja nukker. Paaril mehel olid rauad lisaks pahkluudele ka randmete ümber. Nad ei näinud tõesti välja nagu lahendus Westi probleemile, kuid tal ei olnud valikut. Kusagilt mujalt polnud tal mehi võtta.

      „Meil on külaline väljast. Öelge, mis teil öelda on, kolonel.”

      „Mina olen kolonel West,” kähistas West, hääl kurkukraapivast õhust murdumas. „Siit tosinkonna miili kaugusel on laagris kümme tuhat sõdurit, kelle juhiks on prints Ladisla. Meil on vaja seppasid.” Ta köhatas ja üritas valjemini rääkida, ilma et seejuures kopse välja köhiks. „Kes teist oskab metallitööd?”

      Keegi ei lausunud sõnagi. Mehed vahtisid oma viledaid jalatseid või paljaid jalgu ning heitsid vahetevahel silmanurgast pilgu hämaruses põrnitsevate inkvisiitoriabiliste poole.

      „Pole vaja karta. Kes oskab metallitööd?”

      „Mina oskan, härra.” Üks mees astus ette, ahelad jalgade ümber kõlisemas. Ta oli kõhn ja sooniline ning hoidis kergelt küüru. Kui laternavalgus tema näole langes, võpatas West endalegi üllatuseks. Mehe nägu oli kohutavatest põletushaavadest moonutatud. Üks näopool oli üksainus kahvatu, justkui pisut sulanud armiderägastik, kulmu ei olnud, peanahk oli roosadest paljastest kohtadest laiguline. Mehe teine näopool ei olnud eriti parem. Tal peaaegu ei olnudki nägu. „Ma oskan sepikojas töötada ja olin Gurkhulis sõduriametis ka.”

      „Väga hea,” pomises West, üritades kõigest väest varjata õudust mehe väljanägemise üle. „Sinu nimi?”

      „Pike.”

      „Kas mõni neist oskab veel metallidega ümber käia, Pike?”

      Põletushaavadega mees hakkas jalgu järel lohistades ja ahelate kolksudes mööda rivi minema ja mehi välja tõmbama, komandant aga vaatas pealt ja tema kulm tõmbus üha enam kortsu.

      West noolis oma kuivi huuli. Raske oli uskuda, et nii lühikese ajaga võib sattuda nii kohutavast külmast nii kohutava palavuse kätte, kuid siin ta oli ja tal oli ebamugavam kui kunagi varem. „Mul on vaja nende ahelate võtmeid, inkvisiitor.”

      „Mingeid võtmeid ei ole. Rauad on kokku sulatatud. Neid polnud kavas kunagi ära võtta ja ma soovitan tungivalt ka teil seda mitte teha. Paljud neist vangidest on äärmiselt ohtlikud ja pidage meeles, et te peate nad otsekohe tagasi tooma, kui teise võimaluse leiate. Inkvisitsioon ei tegele enneaegsete vabastamistega.” Ta marssis minema, et ühe abilisega rääkida.

      Pike nihkus Westile lähemale, tirides teist sunnitöölist käsivarrest. „Andke andeks, härra,” ütles ta käriseva häälega vaikselt. „Aga kas te leiaksite koha ka minu tütrele?”

      West kehitas kohmetult õlgu. Ta oleks hea meelega kõik siit ära viinud ja selle neetud koha maani maha põletanud, aga ta mängis juba praegugi oma õnnega. „Naine nii paljude sõdurite keskel – see pole hea mõte. See pole üldse hea mõte.”

      „See on parem kui siia jääda, härra. Ma ei saa teda siia üksi jätta. Ta saab mind ääsi juures aidata. Ta oskab ka ise vasarat vibutada, kui vaja. Ta on tugev.”

      Tüdruk ei paistnud tugev. Ta oli kõhn, räbalates, kondine nägu oli nõe ja õliga koos. West oleks teda hoopis poisiks pidanud. „Anna andeks, Pike, aga seal, kuhu me läheme, pole töö lust ja lillepidu.”

      West pöördus minekule, kuid tüdruk haaras tal käsivarrest. „Siin pole töö samuti lust ja lillepidu.” Tüdruku hääl üllatas Westi. See oli vaikne, ladus, haritud. „Minu nimi on Cathil. Ma suudan tööd teha.” West vaatas teda ja tahtis oma käe juba lahti raputada, kuid tüdruku ilme meenutas talle midagi. Seal polnud valu. Seal polnud hirmu. Silmad oli tühjad, tuimad nagu surnul.

      Ardee. Vererida põsel.

      West krimpsutas nägu. See mälestus oli nagu haav, mis ei taha paraneda. Palavus oli väljakannatamatu, kõik Westi kehaosad tukslesid ebamugavustundest, munder oli niiske naha vastus nagu liivapaber. Ta pidi sellest jubedast paigast minema saama.

      Ta pööras pea ära, silmad kipitamas. „Tüdruk ka,” käratas ta.

      Lorsen mühatas. „Kas te teete nalja, kolonel?”

      „Uskuge mind, mul pole naljatuju.”

      „Oskustega mehed on iseasi, neid on teil ilmselt tõesti vaja. Aga ma ei saa teil lubada võtta lihtsalt kõiki vange, kes silma jäävad…”

      West pöördus lõrisedes inkvisiitori poole, nüüd oli tema kannatus tõesti katkenud. „Ma ütlesin, et tema ka!”

      Kui komandandile avaldaski Westi raev muljet, siis välja ta seda ei näidanud. Nad seisid pika viivu ja vahtisid tõtt. Westi näol nirises higi, veri tagus meelekohtades.

      Siis Lorsen noogutas aeglaselt. „Tüdruk ka. Olgu pealegi. Ma ei saa teid takistada.” Ta kummardus Westile lähemale. „Kuid ülemlektor kuuleb sellest. Ta on kaugel ja läheb aega, kuni see temani jõuab, kuid ta kuuleb sellest.” Lorsen kummardus Westile veel lähemale ja sosistas talle peaaegu kõrva: „Võib-olla te tulete ühel päeval tagasi, kuid seekord juba selleks, et jääda. Võib-olla peaksite vahepeal valmistama ette väikese kõne sellest, mis on karistuskolooniates õigesti ja mis valesti. Selleks on teil küllalt aega.” Lorsen pöördus minekule. „Nüüd võtke minu vangid ja minge. Ma pean kirja kirjutama.”

      Vihm

      Korralik paduvihm oli Jezali meelest alati olnud ülimalt lõbus. Kui vihmapiisad piitsutasid Agrionti tänavaid, müüre ja katuseid, vesi pahises rentslites, oli tore oma soojas ja kuivas toas märjast aknast välja vaadata, naeratus näol. Vihm tabas ootamatult preilisid pargis, pani nad kiljuma ja kleidid nii erutavalt nende niiske naha külge liibuma. Vihmast sai koos sõpradega naerdes läbi tormata, kui ühest kõrtsist teise suundusid, ning siis end mühiseva kolde ees kuivatada, kruus kuuma vürtsitatud veini käes. Kunagi meeldis vihm Jezalile peaaegu sama palju kui päike.

      Kuid see oli varem.

      Siin tasandikul oli vihm hoopis teist masti. See ei meenutanud pahura lapse tujutsemist, millest on parem mitte välja teha ja mis lõpeb varsti. Siin oli see külm ja verejanuline, halastamatu ja vimmakas, vihane ja järelejätmatu maru, ning miskipärast tegi see, et lähim peavari, rääkimata lähimast kõrtsist, oli sadade miilide kaugusel seljataga, asja palju hullemaks. Vihm langes palakatena ning kastis lõputu tasandiku ja kõik, mis oli selle peal, jäise veega üle. Kopsakad piisad salvasid Jezali peanahka nagu lingukivid, näpistasid tema paljaid käsi, kõrvalesti, kukalt. Vesi nirises läbi tema juuste ja kulmude, voolas ojadena mööda nägu alla, läbiligunenud krae vahele. Vihm ulatus halli eesriidena üle kogu maa ja muutis eespool ähmaseks kõik, mis oli kaugemal kui sada sammu – kuigi siin polnud muidugi midagi ei eespool ega kusagil mujal.

      Jezal väristas end ja tõmbas kuuekrae ühe käega koomale. Mõttetu üritus, tema riided olid juba täiesti läbi ligunenud. See pagana poepidaja Aduas oli kinnitanud, et kuub on täiesti veekindel. Igatahes maksis see kõvasti ja nägi poes väga hea välja, täpselt midagi karmile vabas looduses liikujale, kuid selle õmblused olid hakanud läbi laskma otsekohe, kui esimene piisk langes. Nüüd oli Jezal olnud juba mitu tundi täpipealt niisama märg, nagu oleks ta riietega vanni roninud, aga tal oli kõvasti külmem.

      Tema saapad olid jäist vett täis, märjad püksid olid tema reied marraskile hõõrunud, СКАЧАТЬ